Maailmavaatleja kahes versioonis

ANDRUS KASEMAA

Esimene kohtumine loeb. Minu esimene kohtumine Siim Paukliniga – tema luuleridade kujul – toimus Tallinna Viru keskuse Rahva Raamatus varakevadel. Lehitsesin Pauklini teist luulekogu „Viis ürgelementi ja koer“, ja mind rabas üks luuletus: okastraataed hoiab / kullerkupud / kullerkuppudest lahus (lk 51). Siiamaani kummitab. Metsik, võimas okastraadine luuletus. Olen Pauklini haikudest ja haikulikest luuletustest koosnevat kogu lugenud juba mitmeid kordi ja ikka tegelikult selle üheainsa luuletuse pärast.

Tundub, et Pauklin on praegu loominguhoos: pärast debüüdile „Aheldatud Jõgeva“ järgnenud pausi on talt välja tulnud lausa kaks raamatut korraga. Kirjastuses Tuum on peagi ilmumas „Ellujääjad“, vormilt sarnane raamatule „Ahela ots ehk Jooksus inimene“, mis, nagu tagakaanel öeldakse, „koondab hulka väikesi inimesevaatlusi“. Kui „Viis ürgelementi …“ on vormiliselt luuleraamat, siis „Ahela ots …“ on segu mõttekildudest ja neile järgnevatest (või ka eelnevatest) luuletustest.

Midagi on Pauklini haikudes võimast. Neis on teistsugune vaade maailmale, kus okastraat ja eraldamine näivad aina reaalsemaks saavat. Jälle koonduslaagrid – Pauklini luuletuses küll veel vaid kullerkuppudele, aga inimesed on suutnud isegi kullerkupud traadiga eraldada. Miski, mida ma ei oska sõnastada, miski moodsa inimühiskonna, ajastu pinge on salvestunud tema tekstidesse.

Haiku on väike vorm, mis seal ikka väga rääkida. Teatavasti sisaldas klassikaline jaapani haiku (silbiskeemiga 5–7–5) vihjet aastaajale. Pauklini luuletused alati haiku klassikaliste reeglite järgi tehtud ei ole, loodus on neis asendunud tehislikkuse, bensiinijaama ja hooldekoduga. Edo ajastu kuulsaim luuletaja Matsuo Bashō kirjutas pilliroost, hüttidest, eraklast, templikellast, Fuji mäest, kõikuvast sillast mägijõel või sidrunipuuõitest. Pauklini raamatut lugedes jäin mõtlema: millest kirjutaks tänapäeva Bashō? Ei tea, kas ikka veel mullusest lumest, mida kellegagi koos vaadati, igatsusest kedagi näha ja vihmasest päevast piirilinnas, või kirjutaks ka nagu Pauklin? miniseelik tänaval /tõmban kiiresti / punnkõhu sisse (lk 91). pehmed banaanid / pruunide plekkidega / eakate piknik (lk 52). ülestõusmispüha / kiriku ees / reanimobiil (lk 114). Kindlasti oli ka Bashō tunnistajaks kummastavatele hetkedele nagu Pauklini pildike ülestõusmispühadest ja reanimobiilist, lihtsalt Bashō ajal polnud reanimobiili, aga olid templid ja templipühad.

Kumma haikud on paremad ja kas neid üldse võrrelda saabki? Bashō haikudes on rahu. Kui otsid aga iroonilist muiet kaasaja üle, loe Pauklini omi. Ja ometi: piksesähvatus / hetkeks me käekarvad / puutuvad kokku (lk 83). Selle luuletuse autor võiks ka Bashō olla. Vabalt.

Bashō ajal oli loodus see peamine haikuteema, riigikorraldus ja ühiskond jäid tagaplaanile. Pauklini haikude põhiolemuse võtab ehk kokku tekst lk 129: tehislik / on üha enam / loomulik. See on tundetu, tehislik, masinlik, külm. Justkui vaataks Maa peal sagivat elu kaugelt Kuu pealt teleskoobiga. Veel üks näide: paisuv universum / kodutu otsib kohta / kus ööbida (lk 123). Autor ise on nimetanud oma luulet „luulelisuseta luuleks“, mis on vabastatud kõigest üleliigsest.*

Pauklini haikud on tõepoolest täpsed, teadlase pilguga mõõdetud hetked, tihti pigem mõtteterad kui luuletused. Vahel jäävad need sellistena ka natuke kuivaks (nt grupp hominiide / kahel pool puurivarbu / grimassitamas, lk 144). Kurbust, melanhoolsust, nagu jaapani haikumeistrid iidsetel aegadel viljelesid, armu ja igatsusvalu – neid Pauklinil pole. Oma pruudist ta ei kirjuta, palverännakul ei käi, terve maailm on üks erakla. Neutraalse pilguga salvestab ta argise elu kummastavaid hetki: vaikne peielaud / kahvliklõbin mälestab / jutupaunikut (lk 121). Armastust, kui keegi seda otsib, siin pole – või kui, siis äraspidiselt: õhetav neiu / kisub vesteldes / karikakart ribadeks (lk 46).

„Ahela ots ehk Jooksus inimene“ läheb seda mõtteterade ja neutraalsete vaatluste rada pidi edasi. Ainult et tekstid on nüüd pikemaks venitatud, kohati ka heietavaks. Kirjanduselt ootaks vist rohkem mingit isiklikku puudet. Ja ootaks ootamatut. Kirjanik on siis huvitav, kui ta mõne meile tuttava ja harjunud tõe keerab korraks, viuhti, tagurpidi, nagu ka Pauklin seda oma „Viies ürgelemendis …“ nii oskuslikult teeb. Kas või korraks, aga nii, et me uskuma jääksime. Kirjanik peaks lugejas tekitama kahtlust, kõhklust, küsimusi, ebakindlust, ärevust, kurbust, noh, lõpuks lohutama ka. „Ahela ots …“ on rohkem nagu intellektuaalne meelelahutus. Pole paha, aga lendu see ei tõuse, sügavikesse ei tungi. Autoril on olnud ilmselt mõnus neid lugusid kirja panna. Stiil on lihtne, voolav. Lugeda on kerge, aga naerma ei aja, nutma ka mitte.

Kord Pauklin kindlasti tõuseb ka lendu. Kõrgemale. „Viies ürgelemendis …“ on tal tõesti palju kõigest luulelisusest vabastatud luuletusi, mida „Ahela otsas …“ siiski pole. Too on küll kena kõvade kaantega teos, täitsa ladus lugemine, aga puudutas „Viis ürgelementi …“ kindlasti rohkem. Võib-olla mõjus haiku piiratud vorm autorile distsiplineerivalt, võib-olla jäi tal tunne, et tahaks juba öeldud mõtted ka pikemalt lahti kirjutada. Võib-olla ei ole ma seda laadi mõttekildude-anekdootide õige lugeja (kindlasti neid on, lugejaid). Aga võib ka olla, et „Ahela otsas …“ on Pauklin ennast oma mõtetest ikkagi liialt võluda lasknud. Need on tihti teravmeelsed ja ka ladusalt kirja pandud, aga kuidagi liiga harilikud. Justkui oleks kuskilt juba kuulnud seda kõike.

Nojah, kellel siis nüüd ikka on tõeliselt uusi mõtteid, mida keegi maailmas veel väljendanud pole? Aga ometi tahaks, et kirjandus tekitaks tunde, et see, mida loed, on enneolematu, et see üllataks, ehmataks, kas või solvaks … Ei paneks ainult kaasa noogutama.

* Kaarel Kressa, Siim Pauklin uurib tüvirakke ja kirjutab libahaikusid. – Eesti Päevaleht 23. VII 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming