Maailmalõpu eest paremasse maailma

Margit Tintso

Tegelikkusest irduv uuslihtsus Andrus Kasemaa näitel        Siinne essee on ajendatud nüüdiskirjanduse konverentsi „Nurklikud nullindad” kahest ettekandest läbi käinud teemast, millest kumbki polnud sõnavõttudes keskne, kuid mis jäid kuidagi omavahel põimunult kummitama. Esiteks uuslihtsuse mõiste, millest rääkis Piret Viires ja mainis selle juures Andrus Kasemaad, teiseks  Purpurmust.org autoripõlvkonna kosmopoliitne elu- ja loomestiil ning maailmalõpuhirm, millest rääkis Eia Uus.        Üritades toetuda üsna vaieldavale eeldusele, et teatud põlvkond evib ideaalides ja arusaamades mingit ajaloolis-ruumilist ühisosa (Eia Uusi järgi ühendab purpurmustlasi ametite ja elukohariikide paljusus, omalaadne püsimatus, aga ka tüdimus „koledast” kirjandusest jne), jookseb see taotlus kohe liiva, mõeldes sama generatsiooni autorile Andrus Kasemaale. Sel ajal, kui tema põlvkonnakaaslaste tekstidest leitakse cosmoneuroose1 ja hüsteerilist realismi2, vedeleb Kasemaa (poeedi)rahulikult puu all.    

Loomulikult on erandlikke autoreid jäänud iga ühendamispüüde kõrvale ja erisus valitseb ka ühendustes endis. Oli ju Eia Uusi peamisi sõnumeid, et Purpurmusta Oru autorid, hoolimata sarnasest põlvkondlikust taustast, ikkagi erinevad. Meeldejäävaks osutus aga Uusi avaldus, kui kõrini on temal endal ja rühmitusekaaslastel  nn. „kolekirjandusest” ning kuidas tuntakse vajadust millegi uue, siirama ja ilusama järele. Kas Kasemaa on siin n-ö ette jõudnud? Teised uuslihtsuse alla paigutuvad autorid, keda Piret Viires ettekandes mainis: Kristiina Ehin, fs (mõlemat mainib uusaususe teemal ka Jürgen Rooste3), Hasso Krull (luulekogu „Talv”, 2006) ja Tõnu Õnnepalu (luulekogu „Kevad ja suvi ja”, 2009) on kõik natuke vanemad ja praeguse luulestiili juurde jõudnud  kusagilt mujalt. Õnnepalu ise on Kasemaa „Poeedirahu” (2008) arvustuses kirjutanud: „Ikka on olnud või tulnud üks periood, kus luuletaja hakkab mässama iseenda luule luulelisuse vastu, tahab lihtsaks (…) Kasemaa lihtsus aga sünnib, nagu öeldud, mitte enam reaktsioonina keerukusele, vaid puhtalt, juba lihtsusest endast. Eelmiste põlvede lihtsuseotsing on juba selgelt selle baas.”4 Seega polnud Kasemaa puhul pööret uue ja siirama suunas,  ta alustaski sellest ja väga edukalt. Mitte just iga luuledebüüti ei arvustata nii Sirbis, Vikerkaares kui Loomingus, seal peab midagi erilist olema.   

Üks silmatorkavaid eripärasid Kasemaa  luules on tema luule läbiv ruumiline taust – Poeedirahu. See on kusagil Peipsi kandis asuv unelev-poeetiline maakoht, kust paistavad Välgi metsad, mõneti igav, aga rahulik ja turvaline paik. Suurt muud selle kohta luulekogudest teada ei saa, küll aga käsitleb Poeedirahu „kodulugu” Andrus Kasemaa blogi. Lühidalt võttes on see kõik – oletatav reaalne maakoht, blogi ja luulemaailm – kokku Kasemaa isiklik ruum, millel ei ole erilist asja nn. päris maailmaga  (Brita Melts on selle tähistamiseks kasutanud mõistet „omailm” 5). Näiteks luuletuses „Pikk vihmane suvi” („Lagunemine”, 2009) kirjeldatakse järgmist: 

aga mulle need vihmad meeldisid
üldse kaks aastat jutti võiks sadada
nagu Noa päevadel

kõigil neil mustadel pilvistel öödel
kui taevast ei olnud
vedelesin ma verandal
ja lugesin raamatuid
ja mõtlesin Sulle
                  Kogu aeg
Isegi päeval muru niites unistasin vaid Sinust

Nagu näha, ei puuduta mujal möllavad tuuled luuletaja maailma vähimalgi määral. Hoolimata elektrihäiretest saab ta öösiti raamatuid lugeda ja vihmasid eirates päeval muru niita. Torm ei ole looduskatastroof, vaid midagi ehtsat ja nauditavat, mida lüürilise mina hinnangul  võiks enamgi olla. Surma- ja hävinguteema avalduvad Kasemaa luules üldse teisiti kui tavaliselt. Enamasti hirmu- või õõvastusmomendiga kujutatavad nähtused on Poeedirahus ilusad ja loomulikud.       

Maailmalõputeema, mille mõju noorkirjanikele mainis oma konverentsiettekandes Eia Uus, on hingelähedane ka Kasemaale, kuid sellest hiljem. Uusi hinnangul ilmus ning jõudis nullindatel purpurmustlaste lugemislauale palju apokalüptilise meelsusega väliskirjandust ning pidevad lõpukuulutused ja sellega seotud abstraktne hirm iseloomustavad kogu viimaste aastakümnete kultuurisituatsiooni. Hirmule  andsid usutavasti uue tähenduse 11. septembri terrorirünnakud, kui nähti, et sellised postmodernistlikud sõnakõlksud nagu „kõik on võimalik” ja „miski pole kindel”, peavadki reaalsuses paika. Susan Sontag on essees „Vaadeldes teiste valu”6 märkinud, kuidas pärast nelja aastakümmet Hollywoodi katastroofifilme on hakatud kasutama „See oli täpselt nagu unes” asemel väljendit „See oli täpselt nagu filmis” ning nii kirjeldasid ka 11. septembri sündmusi  neid lähedalt näinud inimesed.   

Huvitaval kombel kirjeldavad needsamad filmid ja kogu maailmalõpu-teemaline looming enamasti linnade hävingut. Õudusetunne tekitatakse just inimtekkelise ruumi lõpu  kujutamisega: suurlinn mattub pimedusse, kõrged hooned varisevad kokku, tänavad-väljakud rebitakse puruks või uhutakse minema, massid langevad paanikasse jne. Samaväärset jubeduse astet ei kutsuks ilmselt esile nimetatud sündmuste toimumine väheasustatud maakohas või looduses, kus näiteks elektri kadumine või üleujutused on üsna harjumuspärased asjaolud. Õudu tekitab just inimese loodud näilise turvalisuse, looduse üle saavutatud  võidu hävimine. Maailmalõpuhirm näib olevat pigem linliku tarbimiskultuuri äng ja tundub, et sellist keskkonda näib uuslihtne luule soovivat vastustada. Põgenetakse maale ja fantaasiailmadesse. 

Loomulikult ei leia selline põgenemine aset alati reaalselt, kuigi teada on Kristiina Ehini Mohni saare majakavahi-periood, Hasso Krulli seosed Kütioruga ning Tõnu Õnnepalu kirjutamised Esnas ja Hiiumaal. Ei saa ka öelda, et linnast ei kirjutataks, kuid sealtki otsitakse teatud ehedust, ignoreerides illusoorset ja ebakindlat tarbimismaailma viimast ka eriliselt kritiseerimata. Omalaadne on siinkohal fs,  keda võib pidada läbi ja lõhki linnaluuletajaks, kuid tema luule põhitaust ei ole mitte wannabesuurlinn Tallinn, vaid selle hiigelslumm Lasnamäe. Fs-i värvitut magalat võib samuti näha tema isikliku Poeedirahuna, millel muuga asja pole, kuid see mõttearendus nõuab juba põhjalikumat süvenemist.         

Tagasi Kasemaa ja tema maailmalõppude juurde liikudes näeb, et tema luuletustes ei tundu lõpuga erilist õudu kaasnevat, näiteks „Mõelda vaid” („Lagunemine”, 2009): 

Ja mõtle vaid kui homme saakski maailm otsa
milline lohutus greenpeace’ile
ei prügi ega ohustatud liike enam
ja mu luuletused põleksid kõik tuhaks
neid ei leitaks enam

Milline rõõm nõiduse lõpust kogu loodul
ei internetti ega tööd mida teha
kogu aeg vaid puhkus

Mõelda vaid kui maailm saakski homme otsa
milline imeilus hommik see oleks:
ei sõdu ega nälga iial enam
milline imeilus lõpp!!!

Muidugi võib siin näha ka irooniat, aga nagu eelmisegi luulenäite puhul, ei tundu siinnegi  katastroof puudutavat Poeedirahu eluolu. Ükskõik kas oleva või mitteolevana naudiks lüüriline mina puhkust ja ilusat hommikut. Sümptomaatiline on ka samas kogus leiduv luuletus „Viis asja mida tahaksin teha peale maailmalõppu”, mis ongi tegevuse loetelu. Seega, Kasemaa luule pastoraalne Poeedirahu tundub pakkuvat ümbritseva eest teatud kaitset. Seal saab rahulikult vedeleda ja mõtiskleda, tundmata muret, kas reaalsus  enam eksisteeribki. Päris maailm vastandub fantaasiaruumile mõnedes linnavaenulikes luuletustes. Erinevalt maailmalõpust pelgab ja põlgab lüüriline mina inimesi ning inimtekkelist keskkonda, näiteks luuletuses „Linn” („Lagunemine”, 2009): ma ei kannata seda enam välja/ liiga palju inimesi/ liiga palju surma (…) või lüürilises blogisissekandes (15. III 2010): „aga ma ütlesin talle et ta on õnnis inimene/pole näinud/ Tallinna roppusi/ varemeid /mis on jäänud  järgi kõikidest sõdadest/ Liivi sõda/Põhja sõda/ I maailmasõda/ II maailmasõda/ kommunistid/ Külma sõja aegsed koledad paneelikad ja kolossid/ moodne aeg/ tahaks ka/ et mu silmad poleks kunagi/ Tallinnat näinud”. Tema ühiskonnavastasus lööb välja ka näiteks luuletuses „Sõdurivanne” („Lagunemine”, 2009), kus mina kuulutab, et andis sõjaväes valevande ja eitab enda kuulumist riigile. 

Kas sellist linlikust kultuurist ja ühiskonnast eraldumist hakkab rohkem nägema või on see lihtsalt faas? Kas reaalsusest ja selle kolekohtade  rõhutamisest väsinud kirjandus hakkab rohkem kujutama uut, siiramat ja tabamatumat maailma ning kuidas reageerib sellele maailm? Kas üleilmastumisele võib järgneda omailmastumine? Eks saab näha, aga tundub, et mingit paremat paika, reaalsest ehtsamat ruumi siin-seal otsitakse.         

1 Mihkel Kunnus, Pärisinetus fotošoppimatus peegelpildis ehk esteetiline lunastamatus cosmoneurootilises tajuväljas. Sirp 10. XII 2010.       

2 Eia Uus, Robert Randma hüsteeriline realism. – Postimees 6. VI 2009. 

3 Jürgen Rooste, Uusaususe taak: poeedi piinad. – Vikerkaar 2010, nr 10-11. 

4 Tõnu Õnnepalu, Poeedi rahu ja armastus. – Vikerkaar 2009 nr 3. 

5 Bita Melts, Nullindate omailmad, eriti Poeedirahu. Ettekanne Nüpli XVII kevadkoolis, 2.-3. VII 2010.   

6 Susan Sontag, Vaadeldes teiste valu. Tlk Külli Paulus. Tänapäev, 2008.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming