Maailmaehitamise paranduslik ainelaulatus

Jaak Tomberg

Robert Kurvitz, Püha ja õudne lõhn. Toimetanud Martin Luiga, kujundanud Indre Suur, ZA/UM. Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 232 lk. Kas on siis tõesti nii mõeldamatu, et lihtne ja puhas sisekujundus maailma paremaks muudab?Robert Kurvitz, „Püha ja õudne lõhn”

1.
Üks „Püha ja õudse lõhna” keskseid tegelasi on Inayat Khan, lugejale vihjamisi romaanimaailma sügavamaid struktuure reetva „haihtumismemorabiilia” andunud ja fetišistlik koguja, keda kõikide harjumuspäraseks kujunenud esteetiliste ja käitumuslike kriteeriumide järgi on üsna keeruline kangelaseks nimetada. Katketest moodustub koondportree: teda kirjeldatakse pahatihti kui ülekaalulist ja flegmaatilist, õliste juustega, lakkamatult higistavat ja leemendavat, ajamata habeme ja lõualotiga, vähesest tööst alatasa pistva atrofeerunud südamelihasega meest, kes kannab kiskuvate nööpidega halvasti istuvat ülikonda ja „diamaterialistiprille” (vasak silm +7, parem silm +4) ning elab kolmekümne nelja aastaselt ikka veel oma ema juures. Tal puudub igasugune sotsiaalne kapital – asi, mida teda ümbritsevad inimesed paistavad oma üldise suhtumise ja romaani läbiva stilistilise hoiaku kaudu oluliseks pidavat – ning kõikide märkide järgi veedab ta suure osa igapäevasest oleskelust oma hulgaliste „negatiivsete eelduste” vastu võideldes.
Kuid mida vähesed tegelased romaanimaailmas on kuulnud (ent millest lugejat üsna lahkelt teavitatakse), on asjaolu, et oma ema juurde keldrisse, aastatega väljakujunenud kollektsionäärikabinetti, on ta aja jooksul enda ümber kogunud terve aardekambri. Siin leiduvad lugematud mälestusesemed selle maailma ajaloolist kestust juba mitu tuhat aastat viirastusena saatvatest haihtumisjuhtumitest, mille ümber, nagu lugeja samuti teada saab, on välja kujunenud neid teaduslikult uurivate spetsialistide ning väärisesemetena fetišeerivate „austajate” rohkem või vähem salajane kogukond. Need on esemed, mida Khan sisimas tegelikult „elab ja hingab” ning millega ta oma äärmuseni sissepoole suunatud igapäevarutiinis „õigupoolest kõneleb”. Kõige imetlusväärsem ning ilmselt ka kõige haruldasem ja hinnalisem ese Khani kogus on Harnankur – viimsete üksikasjadeni viimistletud ja kirkavärviline tamiilidel rippuv ning hõbedast ja lakkpuidust luike meenutav kaheksa töötava propelleriga õhulaeva mudel, mille kümmet korrust ühendavad keerdtrepid ja ääristavad vabaõhutekid ning mille kristallklaasist siseseinte tagant paistab kroonlühtritega valgustatud läbi nelja korruse ehitatud suursugune esindussaal. Romaanimaailma ajaloost on teada, et laevaga, mis on selle mudeli aluseks, tehti esimene tsiviillend läbi iisolatevahelise halli Graadist Vaasas asuvasse Katlasse, ning et alus läks kaduma tuhande viiesaja inimesega pardal. See kollektsiooni kroonijuveel on imetabane just oma detailirohkusest tuleneva tõepära tõttu ning ainsale teisele inimesele, kellele Khan tahab romaani vältel (ja ilmselt üldse) oma aaret näidata, mõjub laevamudel kirjelduste järgi „nagu tõuseks [see] kohe-kohe vitriinist õhku ja lendaks minema, haihtuks ruumist ja ajaloost” (lk 65).
Ühel päeval (ning see on romaani keskse tegevustiku ja peamise narratiivse dünaamikaga juba märksa lähemalt seotud) tuleb meeleheitel Khanil keldris istudes „kaks aastat oodatud” absurdne ja hullumeelne idee, mis võiks päästa tema ja ta sõbrad juba pool elu pitsitavast ängilisest olukorrast ning lahendada teismeeas ihaldatud, kuid kaks aastakümmet tagasi kaduma läinud nelja koolikaaslasest õe mõistatuse. Selle idee saabudes on ta „lõpuks ometi” otsustanud väljuda oma harjumuspärasest letargilisest rutiinist ja „hakata tegutsema” – mis siis, et nood teod kujutavad endast äärmuseni hüpoteetilist ja üdini ebatõenäolist täispanga peale minekut, mis romaani kontekstis viimaks kuigivõrd vilja ei kanna. Ent veel enne tegutsemist otsustab Khan oma idee saabumist sealsamas keldris kummastavalt ja ootamatult „tähistada”: „Ta lõikab tamiilid läbi, võtab õhulaeva nagu imiku hällist ja tantsib, laev süles. Tühi vitriin jääb seisma keset tuba” (lk 103).
2.
Kirjeldan seda kõike siin nii pikalt ja põhjalikult ühelt poolt sellepärast, et tuua lugejani kohe alguses ettekujutus määrast, milleni „Püha ja õudse lõhna” jutustajahääl on kinnisideeliselt üksikasjalik ja peaaegu patoloogiliselt unustamisvõimetu. Selle romaani kaudu oleme tunnistajaks (1) stiilile, mis paistab oma iseenesest realistlikus, lihtjäljendavas võtmes olevat kirjeldatava maailma suhtes peaaegu paranoilisuseni tähelepanelik, ning (2) väljamõeldud maailmale, mis tundub oma järeleandmatus läbikirjutatuses kaugelt süsteemsem kui tegelikkus, mida tunneme „enda omana”, ning ka märkimisväärselt süsteemsem enamikust fiktsionaalsetest, mida oma sarnaselt ehituslaadilt võib reservatsioonidega kutsuda „fantastiliseks”. (Iseäranis sedavõrd lühidat tekstimahtu silmas pidades tuleb rõhutada, et süsteemsuse „tunne” või „mulje” on siin märksa olulisem kui süsteemsuse enese „tegelik paikapidavus”, milles saaksime täienisti veenduda alles märksa suuremate mahtude juures. Niisugune prioriteediasetus on täienisti kooskõlas üldise asjaoluga, et esildatud tegelikkuse usutavus ehk tõenäolisus on kirjanduse mõjuatribuudina alati märksa olulisem kriteerium kui kirjelduse ajalooliselt või teaduslikult tõestatud järjekindel vastavus (mingile) tegelikkusele.) Julgen öelda, et maailmakehtestusliku mõõtme meelelise ülemäärasuse, seda kajastava kirjelduskeele dünaamilise mitmekesisuse ning esildatud fiktsioonimaailma sissetõmbejõu vastupandamatu tugevuse poolest on see tekst üks harukordsemaid eesti kirjanduses.
Ent teiselt poolt ja ennekõike pühendasin Khanile, „Harnankurile” ja tollele veidravõitu keldripeole sedavõrd palju ruumi sellepärast, et lootsin niimoodi piisava veenvusega edasi anda oskust, millega „Püha ja õudne lõhn” suudab väljendada ja alal hoida miskit, mida ma parema väljendi puudumisel kutsuksin momentum’iks, väljakujunenud sündmuste otsustavuseks. Selle tõepoolest üürikese, pealtnäha kõrvalise või isegi sattumuslikult tühise episoodi kirjeldamisele – ühe „tundmatu” inimese hämaras keldris vaid mõne hetke vältava äraspidise ja hullumeelse, ent südamesoojadest tunnetest kantud privaatse karnevali edasiandmisele – pühendatakse kümnendas peatükis vaevalt kuus lühidat lauset. Aga see tants õhulaevaga osutunuks romaani kontekstis funktsionaalselt läbinisti otstarbetuks, kui see ei kujutaks endast (1) tohutu hulga varasemate maailmakirjelduslike atribuutide poeetilist koondumis- ja kristalliseerumispunkti, ning (2) kui see ei kannaks endas äärmuseni sisendusjõulist, tervet toda maailma filosoofilises plaanis alaliselt määratlevat tunnet, mis on kaugelt suurem ja hõlmavam kui selle tegelase meeleseisund või selle keldri olek siis ja seal: et asjade üldises korras on käes viimase meeleheite ajad, et „maailm läheb valesti” (lk 53), et ajalugu on inimeste kõikidest pingutustest hoolimata lihtsalt maailma enese takistusteta eneseteostus ning et maailm ise on ühe lakkamatult kokkukukkuva laine hetkelise stabiilsuse saavutanud silm (lk 149).
Khan ei ole niisiis kangelane inimesena, ta pole kangelane kui keegi, kes suudaks maailma muuta või, veel enam, seda kuidagi „päästa”. Ent ta on täieõiguslik kangelane (romaanitegelasena) kui keegi, kes „kannab maailma oma õlul”, kui keegi, kellesse suur osa selle maailma „maailmasust” on otsustavalt koondunud ja tahkestunud. Tema meele(heite)seisund ei ole ainuüksi ega ka mitte eelkõige tema meeleseisund, vaid kogu selle maailma seisund, mis lugejale tema kaudu avaneb. Ja ehkki tegelase ja maailma niisugune sümbiootiline läbipõimitus on igasuguses kirjanduses „ontoloogiline tõsiasi”, avaldub see harva tugevamalt ja sirgjoonelisemalt kui „Pühas ja õudses lõhnas”: Inayat Khan on küll „aken maailma”, kus ta tegutseb, kuid maailm, millele ta ligipääsu tagab, tõuseb Khani tegude suhtes sellegipoolest ülekaalukalt ja hõlmavalt esiplaanile.
Ning just siinkohal oleks aus tagantjärele üles tunnistada, et Khan pole kaugeltki „Püha ja õudse lõhna” ainus niisugune tegelane, et samasuguseid tegelasi ja samasuguseid maailma kandvaid episoode on siin paarisajaleheküljelist tekstimahtu arvestades õigupoolest lausa lugematult (hea ettekujutuse selles esinevate ning veel esinemata tegelaste paljususest annab nende loetelu romaanikaante sisekülgedel) ning et ülalkirjeldatu näol on tegu romaani „üldkompositsioonis” üpris kõrvalise, nii-öelda sattumusliku episoodiga, see tähendab vabalt valitud näitega. Lugedes jääb valdama mulje, et kõik need episoodid on oma pingestatuses mõeldud esildama esmajoones just osakest kirjeldatava maailma seesmisest paleusest ja alles seejärel saama osakeseks loost, mida see maailm parasjagu juhtub ellu viima. See aga teeb kõikidest nendest tegelastest paradoksaalsel kombel omakorda kesksed tegelased ning kinnitab veendumust, et mitte ükski episood ei ole siin „üürike, pealtnäha kõrvaline ega sattumuslikult tühine”. Väide, et sama vastab nii või teisiti tõele õigupoolest igasuguse ilukirjandusliku teose puhul, on oma üldisuses siinkohal läbinisti otstarbetu ega kajasta sugugi spetsiifilist viisi, kuidas „maailmasuse” harjumuspäratu ülemäärasus Kurvitza romaanis avaldub. „Püha ja õudse lõhna” kirjutuslaadi iseloomustab läbivalt tolle ülemäärasuse esiletõstmisele häälestatud esteetiline puhastatus. Siin kirjutatakse otsekui maailma, millest sõnakasutuslikult ebaoluline osa on maha lahutatud.
Selles põhimises mõttes ning parema väljendi puudumisel on Kurvitza romaani näol tegu maailmaehitamiskirjandusega.
3.
Kirjandusteoreetilisest vaatenurgast õnnestub „Pühal ja õudsel lõhnal” dünaamiliselt ära kasutada kaht konventsionaalses žanrisüsteemis teineteisest seni üsna kaugel lahus seisnud žanritendentsi: realistlikku ja fantastilist. Veel enam, sel õnnestub tagantjärele edukalt ilmestada nende tendentside alatist olemuslikku ühisosa ning sellisena kehastab romaan „meie oma väikest tõestust” maailmakirjanduses valdavale tundmusele, et kahekümne esimese sajandi algus on teatud traditsioonilises mõttes uue ja produktiivse realismi mitmete ilmingute esilekerkimise aeg.
Poeetilisel tasandil manab Kurvitza romaan lugeja ette veel nimetamata (teaduslik) fantastilise maailma, millel on oma fiktsionaalne riikide süsteem ja oma hüpoteetiline ajalugu. Harjumuspärases mõttes fantastilist võõritust tugevdab huvitavate ja kummaliste tegelasnimede massiivne rägastik. Kui laskuda põgusalt ja sirgjooneliselt strukturaalsesse analüüsi, tuleb välja, et romaani üheksateistkümnest peatükist üheksa (3., 4., 6., 8., 9., 11., 12., 15., 17.) on kas täielikult või suures osas pühendatud romaani keskse loo suhtes rangelt võttes kõrvaliste tegelaste või maailmaajaloo üksikasjade fragmentaarsele kirjeldamisele. Kuid sõltumata asjaolust, et need kirjeldused seostuvad põhilooga esmapilgul kas väga lõdvalt või üldse mitte, paistab romaani retooriline toon sisendavat, et kõik need fragmendid kuuluvad mingil vahetu mateeria või otsese aegruumilise seoslikkuse ülesel tasandil sellegipoolest orgaaniliselt kokku, et too lugu poleks midagi ilma nonde fragmentideta (ning taas tekib  harvaesinev tunne, et esitatud lugu aitab kõigepealt fiktsioonimaailma ja alles seejärel tolle maailma toel iseennast edasi kanda). Just sissevaadete üheaegne fragmentaarsus ja rohkus kehtestab selle fiktsioonimaailma fundamentaalse avatuse ja täidab romaani kahtlemata küllaldase fantastilise võõrusmääraga: lugejale ei pakuta kusagil „hõlmavat ülevaadet” ega piisavat kindlushorisonti, millelt ennustada, mis selles maailmas veel võiks (olnud) olla või tulla.
Kuid sisulis-temaatilisel tasandil, romaanimaailma „materiaalsete üksikasjade” lõikes leiame siit ainult kolm elementi, mida võiks konventsionaalses mõttes (teaduslik) fantastiliseks kutsuda. Neist kaks – õhulaev Harnankur ja psühhotroopne mõtetelugemise aparaat ZA/UM – esinevad episoodiliselt ning on lokaalse mõjuga. Kolmas aga, mandritevaheline hall, on kesksem, see märgib („meie maailma” suhtes) otsustavamat lahknemispunkti, määrab maailmasisese nähtusena otseselt süžee kulgu ning kehtestab poeetilise kujundina kõige jõulisemalt romaani valdava õhustiku. Halli, selle maailma mandritevahelist ruumi täitvat ambivalentse olemusega viirastuslikku ollust, kirjeldatakse kui massiivi, mis koosneb „maailma mälestustest” (lk 84). Hallis navigeerimine nõuab oskusi, sellesse sisenemine kujutab endast alati ohtu kaduma minna („haihtuda”). Mõnevõrra sarnaselt solaristikale Stanisław Lemi „Solarises” on halli uurimisele pühendunud terve teadusdistsipliin, mis, samuti sarnaselt solaristikale, ei ole põlvkondade vältel andnud kuigivõrd üheselt mõistetavaid või usaldusväärseid tulemusi. Asjaolu, et suurem osa „Püha ja õudse lõhna” tegevustikust leiab aset ajal, mil see mandritevaheline hall on hakanud tungima sisemaale ja asunud maismaamateeriast kustutava laviinina üle pühkima, kehtestab romaani läbivalt saatvaks miljööks kujutelma alalises haihtumisohus maailmast ning kinnistab ühtlasi romaani fantastilise maailmaloome klassikalisse traditsiooni, kus üksikasjalise ülesehitustöö kõrval ei ole unustatud tehtut ka täienisti kaalule panna. Kuid esmajoones saab „halli pealetungi” kujundi kaudu materiaalse kehastuse idee „ajaloo lõpust” kui mineviku otsustavast ülemäärasusest oleviku üle. Ajaloofilosoofiline mõte kui loodusnähtus – niisugune konkretiseerimismehhanism kuulub aga juba kõhklusteta ulmekirjanduse poeetilisse repertuaari.
Ent kui need tõepoolest üksikud ulmelised elemendid kõrvale jätta ning keskenduda teose rõhuasetuste ja kompositsiooni „üldisele tegumoele”, siis tuleb välja, et nii jäljenduslikult kirjelduslaadilt kui ka kirjelduse haarde­pretensioonilt on „Püha ja õudne lõhn” peaaegu klassikalises mõttes realistlik romaan. Lai galerii põhjalikult välja joonistatud tegelasi, kellest ühelegi ei saa täie kindlusega omistada peategelase staatust ning kes kõik on (sõltumata rohkemast või vähemast tekstiruumist, mis neile pühendatakse) ühtlase tugevusega üle valgustatud; sündmuslikkusest laetud eepiline toon, mis on fookustatud esmajoones kogu maailmakoosluse ajaloolisele saatusele ja alles seejärel nende üksikute tegelaste käekäigule, kellel on tolle saatuse määramise juures kandev roll; koondpilt maailmatervikust, mis on saavutatud hulgaliste nii ruumiliselt kui ka ajaliselt omavahel ühildamatute vaatepunktide vahelduva kõrvutamise teel; maailm, mille hetkeseisu läbistab alaliselt radikaalse muutuse perspektiiv – kõik see annab tervikuna tunnistust peaaegu tolstoilikku laadi realismi uuest ja omalaadsest tagasitulekust.
„Püha ja õudne lõhn” on teos, kus fantastiline maailmaehitamine ja realistlik kajastuslaad avastavad oma kattuvad ühiseeldused, mida kõige paremini kehastab mimesis’e mõistesse koondunud jäljendamise ja loomise vaheline otsustamatus – asjaolu, et igasugune jäljendamine on alati juba loomine ning et igas loovaktis on jäljenduslikud mehhanismid vähemalt mingil määral igal juhul töös. Kurvitza romaanis avaldub see otsustamatus sirgjooneliselt žanritendentside ootamatu ühtesulamise tasandil: harva väljendab kirjandus paremini tõsiasja, et fantastiliselt ehitatud maailma terviklik esiletulek nõuab küllaldast realistlikku jäljendamisoskust (olgu „see miski”, mida jäljendatakse, siis kui tahes põhjalikult eelkavandatud või veel üksnes intuitiivselt aimatav) ning et tolstoilik kajastuslaad võimaldab õigupoolest kui tahes fantastilise „sisu” või „temaatika” esildamist.
Sellest lähtuvalt määratleksin Kurvitza romaani mõisteliselt kui fantastilise realismi – taotlusega niimoodi funktsionaalselt ja žanriteoreetiliselt kitsendada Christine Brooke-Rose’i kunagist üldist tõdemust, et õigupoolest on igasugune kirjandus oma põhimiste vastakate allhoovuste loova koostoime poolest fantastiline realism.
 4.
Kui mitte arvestada noid juba mainitud väheseid temaatilisi (teaduslik) fantastilisi elemente, tuleb välja seegi, et „Püha ja õudse lõhna” maailm ei pruugigi „meile teadaolevast maailmast” eriti millegi poolest sisuliselt erineda. Pigem sugereeritakse igal sammul just nende kahe maailma kahtlasevõitu sarnasust. Inimesed tegutsevad ja käituvad siin „nagu inimesed ikka” (näiteks leiame siit ilmselt ühe usutavama kirjelduse õhinast, millega teismelised noormehed sümpaatsetele tütarlastele muljet üritavat avaldada) ning sama võib öelda ka sotsiaalsete ja ajalooliste suhete toimimise, geograafiliste formatsioonide olemuse, materiaalsete objektide olemasolu jne kohta.
Ainus silmatorkav erinevus paistab parema väljendi puudumisel olevat „nominaalne”: jääb mulje, nagu nimetataks „meie maailmas olemasolevaid” asju siin millegipärast lihtsalt läbivalt teiste nimedega. Tegevustik algab Rootsit meenutavas riigis, aga siin kutsutakse seda Vaasaks. Selles maailmas on kõikide märkide järgi midagi endise idabloki laadset, ent siin kutsutakse seda Graadiks. Siin on soome keeles räuskav ralliäss Kenni, aga rahvuselt nimetatakse teda suruks. Siin on autod, aga jutustajahääl ei tunne neid autode, vaid mootorkaarikute nime all, ning kiirteed on mootortsüklid. Kontinendid on iisolad, anarhiste nimetatakse nõudlikult anarkistideks ja nii toimitakse järjekindlalt ja kinnisideeliselt terve hulga nähtustega. Armastus on ainelaulatus.
Esteetiline veelahe, mis niisuguse ümbernimetamise teel fiktsiooni ja „tegeliku” maailma vahele tekib, on ootamatult suur ja ontoloogiliselt otsustav. Kõiki neid nähtusi ei saa enam kadudeta „meie maailma keelde” tagasi tõlkida – kui siin ka on kirjeldatud lihtsalt olemasoleva maailma asju, siis on see ümbernimetamisel tekkiv ülejääk suuteline end tervikuna ise alal hoidma ning meie maailma suhtes otsustava meelelise lahknevuse sisse viima. Kutsuksin sellist teisesuse-loomet stilistiliseks: „Püha ja õudse lõhna” maailm pole meie oma suhtes fantastiliselt alternatiivne või paralleelne mitte niivõrd mingi spetsiifilise sündmuse lahknemise või romaanimaailma mingite sisulis-temaatiliste elementide tõttu, vaid eelkõige ja iseäranis hoopis oma nominaalse esitluslaadi poolest. Tegu on dekooriga, minimaalse erinevusega, ent nii nagu teistegi tugevate kirjandusteoste juures, sirutab dekoor siin ennast tegelikkuse tuumani välja.
Aga miks hakata asju sellisel moel ümber nimetama? Miks ei võiks nendest rääkida nende õigete nimedega „nii nagu nad on”? Kahtlustaksin selle stilistilise nihke taga üht iselaadset utoopilist soovmõtlemist, meeleheitlikku uskumust (või veendumust?), et kui püüda panna asju järjekindlalt tähele mõne teise, harjumuspäratuma nurga alt, siis muutuvad nad meeleliselt külluslikumaks ja mitmekesisemaks, kui see asjade paratamatus materiaalses korras tegelikult võimalik oleks. Ümbernimetamine, mida „Püha ja õudne lõhn” läbi viib, kristalliseerib noid harjumuspäratumaid nurki. Ning pole mingit garantiid, et sellise nihke tulemusena saavutatud maailm ka kuidagi „parem” on (miljöölises plaanis jääb mulje, et kirjeldatud maailm on märksa süngem ja ärevam koht kui Maa), aga kindel on see, et ta parendab meie maailma kirjandusmaailmana, just nimelt fiktsioonina, sest nihestab paljud harilikuks kivistunud asjad liigestest lahti ning aitab seeläbi siinsesse ja praegusesse avatust ja teisesust juurde tuua. Ning ühiskonnas, milles muutuse perspektiive paistab kujutlusvõimeliselt olevat üsna raske alal hoida ning millel sellest vaatenurgast puudub hästi tajutav väljaspoolsus, funktsioneerib seda sorti kirjandus lootustandva meelelise sisekujundusena. Selles mõttes kannab „Püha ja õudset lõhna” (stilistiline) igatsus millegi sootuks teistsuguse järele – mitte tingimata parema või halvema, vaid harjumuspäratuma ja mitmekesisema järele.
5.
Lisaks ülaltoodule leidub „Pühas ja õudses” veel nii mõndagi huvipakkuvat, millele ma siinses arutluses ei jõudnud keskenduda: näiteks võrdlemisi lühida mahu juures üsna muljetavaldav galerii viimistletud loodus- ja linnakirjeldusi ning kirjanduslikult väga tugev keskne peatükk „Ainelaulatus”, mida võiks ülesehituselt ja miljöölt võrrelda mõne seitsmekümnendate klassikalise rokk­bändi pika psühhedeelse ballaadiga.
Ning loomulikult jutustatakse ka filmilikult haarav põnevuslugu, mida püüdsin siinkohal võimalikult vähe reeta ning mille esteetilist maitseraamistust kutsuksin mõningate siinmail viimasel ajal jooksvate rootsi ja taani teleseriaalide taustal skandinaavia noir’ks. Nagu nüüdseks ilmselt aru võib saada, ei olnud see lugu minule esialgu sedavõrd oluline. Oluliseks saab see siis, kui „Püha ja õudne lõhn” suudab täita oma kõige suurema lubaduse, nimelt funktsioneerida proloogina pikemale romaanitsüklile, mis heidab rajatud maailmale loodetavasti veel hulgaliselt fantastilis-realistlikke pilke ning kus esitatud lood moodustavad alles siis mingil kõrgemal tasandil sellest maailmast mõne kõrvutava koondperspektiivi.
Voli selle romaanitsükli elluviimiseks võiks igal juhul olla küll kuhjaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming