Maailma vaikus pärast Gustafssoni

TÕNIS ARNOVER

Rootsi kirjanik ja filosoof Lars Gustafsson (1936–2016)

Rootsi kirjanik ja filosoof Lars Gustafsson (1936–2016)

Frankie Fouganthin, Wikimedia Commons

Ei ole palju möödunud rootsi kirjanduse vahest tuntuima esindaja Tomas Tran­strömeri lahkumisest, kui järg jõudis juba teise ülemaailmse tuntusega kirjanduskorüfee, Lars Gustafssoni kätte, kes suri pärast lühikest haigust 2. aprillil poolteist kuud enne oma 80. sünnipäeva.

Gustafssoni haare ja loomeviljakus kuni lõpuni välja olid hämmastavad. Ta oli nii luuletaja, prosaist, filosoofiaprofessor kui ka ühiskonnakriitik, kelle sulest on ilmunud ligi 80 raamatut. Viimaseks jäi eelmisel aastal ilmunud romaan „Doktor Wasseri retsept“.

Tunnustustki jagus kuni lõpuni välja. Eelmisel aastal pälvis Lars Gustafsson Saksamaal mõjuka loomingu eest esimese välismaalasena Thomas Manni kirjandusauhinna. Intervjuus Expressenile ütles ta, et tema ringkonnas peetakse seda auhinda samaväärseks Nobeli auhinnaga, vahest isegi väärikamaks. Ja tänavu märtsis otsustati talle anda poola poeedi Zbigniew Herberti mälestuseks loodud kirjandusauhind, mida ta enam ei jõudnudki vastu võtta. Auhinna määranud žürii esimees Michael Krüger ütles kommentaariks, et Gustafssoni luule kuulub parima hulka, mis Euroopas on kirjutatud. Muid kirjandusauhindu on ta pälvinud Rootsist, USAst, Itaaliast jm.

Lars Erik Einar Gustafsson sündis 17. mail 1936. aastal Västmanlandis Västeråsis. Pärast gümnaasiumi õppis ta Uppsala ülikoolis kirjandusajalugu, esteetikat, sotsioloogiat ja filosoofiat ning täiendas end ka Oxfordis Magdaleni kolledžis. 1961. aastast sai tema Bonnieri kirjastuse kirjandusajakirja BLM toimetaja ja aastail 1965–1972 töötas ta selle peatoimetajana. Samal ajal kirjutas ta usinalt kirjanduskriitilisi artikleid ajalehele Expressen ja sõlmis rohkelt rahvusvahelisi kontakte. 1972. aastal kolis ta kaheks aastaks stipendiaadina Lääne-Berliini ja 1974. aastal edasi USAsse Texase ülikooli filosoofia ja germanistika professori kohale. Sellesse ametisse jäi ta 23 aastaks. 1978. aastal omandas Uppsala ülikoolis väitekirjaga „Keel ja vale“ filosoofiadoktori kraadi.

1981. aastal läks Gustafsson luteri usust üle juudi usku. 2006. aastal kolis kirjanik tagasi Rootsi ja abiellus teist korda. Kahest abielust sündis neli last.

Oma kirjanduslikuks debüüdiks pidas Gustafsson 1961. aastal ilmunud romaani „Poeet Brumbergi viimased päevad ja surm“, kuigi üks romaan oli ilmunud juba enne seda. Aastail 1971–1978 valmis pentaloogia „Mõrad müüris“. USA ülikoolielust ilmus 1977. aastal romaan „Tennisistid“. 1981. aastal välja antud esseekogumikus „Liberalismi eest“ tõi ta Rootsi ühiskonda kriitilises suhtumises kasutusele mõiste „probleemi formuleerimise privileeg“, mille juured ulatuvad Antonio Gramsci juurde. Kokku on temalt ilmunud 30 esseekogumikku.

2008. aastal ilmus romaan „Proua Sorgedahli kaunid valged käed“, mis ainsana tema loomingust on avaldatud ka eesti keeles („Põhjamaade romaani“ sarjas 2010, tlk Tõnis Arnover). Kuna meie tõlkekirjandus ja selle käsitlemine on selgelt anglo- ja frankofiilne ning Põhjamaade kirjandus on muudetud üksnes selle kriminaalseks ripatsiks, siis ma ei mäleta, et see romaan oleks pälvinud ainsatki vastukaja. Aga eks näita see meie, mitte autori vaesust.

1950. aastate noorpõlve filosoofilise tarkusega tagasi vaatav autor on minu meelest selges suguluses eesti filosoofist kirjaniku Madis Kõivuga ja ka rootsi astronoomist kirjaniku Peter Nilsoniga, kellelt eesti keeles on ilmunud jutukogumik „Puujalaga Messias“ (tlk Tõnis Arnover). Kõik nad käsitlevad oma noorpõlve ühtaegu nii väga reaalselt kui ka klaaspärlimänguliselt.

Luulekogusid on kirjanikul ilmunud umbes 25. Mainigem mõningaid neist: „Reis maailma keskpunkti ja teised luuletused“ (1966), „Arteesia kaevud, kartesiaanlikud unistused“ (1980), „Maailma vaikus enne Bachi“ (1982), „Millalgi Xanadus“ (2002). Luuletuses „Maailma vaikus enne Bachi“ samanimelisest kogust küsib Gustafsson: „Kindla peale oli ju maailm enne / Triosonaat D-tuuri, maailm enne A-minoori, / aga mäherdune see maailm oli?“. Ning vastab: „Euroopa suured tühjad vastukajata ruumid / kõikjal kes teab mis instrumendid, / kus Musikalisches Opfer ja Wohltemperiertes Klavier / ei olnud eales üle klahvide kõndinud. / Üksildaselt seisvad kirikud / kus lihavõttepassiooni sopranihääl ei olnud ealeski / keerdunud kohmetus armastuses ümber flöödi / mahedamate liikumiste, / suured mahedad maastikud, / kus pauguvad vaid vanade puuraidurite kirved / ning talvel on kuulda tugevate koerte reibast haukumist / ja – kellukesena – kiilasjäässe lõikuvaid uiske; / pääsukesi, kes tiirutavad suvetaevas, / teokarpi, mida laps on jäänud kuulatama / ja ei kuskil Bachi ei kuskil Bachi / maailma uisutamisvaikus enne Bachi“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar