Maailma laul ehk “Vilenica 2005”

Jaan Malin

7. – 11. IX toimus XX rahvusvaheline kirjandusfestival “Vilenica”. Eestist osales seekord Crystal Vilenica nominendiks (mitte laureaadiks – see au läks leedulasele Vladas Braziunasele) osutunud Jaan Malin. Seekordne peapreemia läks kahasse Šveitsi esindanud Ilma Rakusale ning austerlasele Karl-Markus Gaussile. Varem on “Vilenica” festivalil osalenud eestlastest Andres Ehin, Jaan Kaplinski, Doris Kareva, Hasso Krull ja Triin Soomets.

XX rahvusvaheline kirjandusfestival “Vile­nica 2005” toimus 7. – 11. IX pooleteise kilomeetri kaugusel Sloveenia-Itaalia piirist, paigas nimega Lipica. Muuseas, enamik varasemate sajandite Euroopa õukondade ja muidu ülikute valgeid hobuseid pärines just sealsest hobusekasvandusest; need, kelle seljal ja tagumikul õhkõrnad hallid ümarad laigud.

Loomulikult võib asi olla minu fantaasianappuses, aga rahvuste esindatuse mõttes kirjumat seltskonda annab kujutleda: Kuubast Valgeveneni ja Hongkongist Inglismaani. Programmi kohaselt teoretiseeriti ennelõunati teemal “Erinevate kultuuride kooseksistentsi võimalusest Euroopas ning uue kultuuriparadigma otsimise protsess”. Laias laastus jagunesid sõnavõtnud teoreetikuteks-kriitikuteks ja praktikuteks.

Õhtupoolikuti olid lugemised. 30 esinejat lihtsalt ei mahu korraga ühte paika esinema, mistõttu meid jaotati gruppidesse ja igaüks läks meie n-ö lähtepunktist natuke eemale mõnda asustatud punkti suures osas kohalikele esinema. Mul oli ääretu õnn esineda pisikeses kirikus koos rumeenlanna, argentiinlase, sloveenlanna ja kõige tipuks šveitslannaga. Ilus oli vaadata, kuidas rohke publik kirjanikke vaatas-kuulas ja hiljem meid südantsoojendava lahkusega kostitas. Ning “kultuurilist meelelahtust” pakkusid ka kohalikud eesotsas sealse meesansambliga, kes mustpintsaklistena laulis alul kirikus, pärastpoole aga peopaigaks valitud garaažis. See üritus tundus olevat sealse rahva jaoks mõnest “argipeost” midagi tunduvalt olulisemat.

Juba üsna varsti päraste meie peopaika minekut hakkas juba mainitud ansamblile lisaks laulu kostma ka ruumi teisest servast. Endamisi imestasin, et nad polnud meie lahkumise ajaks veel tantsima hakanud. Paraku pidime aga mingi aja pärast minema, sest ees ootas n-ö kohtumisoleng, kuhu kõik oma loomingut lugenud lõpuks pidid eri paigust kogunema. Tuli välja, et meie südamlik külapidu oli tegelikult meeleolukam ja sinna võinuks kauemaks jääda.

Kuigi kinnistus veendumus, et eesti naised on tõesti ilusad, tahaksin sinnakanti tagasi. Sest sealse mere äärde minemiseks mahti polnud. Samuti tahaks käia kultuurilises mõttes olulises ja huvitavas linnas Trieste ning näha paika, kus hukkus luuletav sõjamees P. B. Shelley.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming