Maailma lõpus

Brita Melts

Piñoli stiiliharjutused on hästi sooritatud: teosest õhkub tekstilist intensiivsust ja mõnusat keelevõlu, leheküljed pakatavad mahlakaist väljendeist ja lopsakaist lauseist, mingi iseäralik elavus ja uudne varjund sel teosel on. Albert Sánchez Piñol, Külm nahk. Katalaani keelest tõlkinud Maria Kall. Pegasus, 2007. 248 lk.

Ei juhtu just kuigi tihti, et mõni katalaani praegune kirjandusteos saab rahvusvaheliselt nõnda tunnustavat tähelepanu kui Albert Sánchez Piñoli (s 1965) „Külm nahk” (2002). Seda üllatavamana see asjaolu tundub, et tegemist on autori esikromaaniga. Enne seda oli Albert Sánchez Piñol avaldanud ühe satiirilise essee ja lühijuttude kogumiku. „Külm nahk”, mis on tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ning pärjatud ka auhindadega, märgib kavandatava triloogia (teine osa ilmus 2005) alguspunkti, loodetavasti jõuab kogu valmiv triloogia ka eesti keelde.

 

Seiklus ja vaikne hirm

Lugu iseenesest on oma põhijoontelt justkui ammustest aegadest tuttav groteskne seiklusjutt. Üksikule saarele saabub lääne ühiskonna inimene (ilmavaatleja), kel tuleb tundmatute ohtudega (amfiibolendid ehk konnanäod) taplust pidada, ellujäämise nimel jõhkralt hävitada, ja kes hakkab selle kõige käigus inimkonna eksistentsi hoopis uue pilguga vaatama. Ilmavaatleja leiab saarelt küll liigikaaslase (kes võib oma tugeva massihävitusihaga tunduda väga hitlerlikuna), kuid sellest ei ole erilist abi üksindus- ja hirmutunde leevendamiseks, sest vastandlikud loomused ei võimalda empaatilist dialoogi („Näilised dialoogid olid tegelikult monoloogid.”, lk 150), hoopis suurema lähedustunde leiab peategelane „kodustatud” amfiibnaise juurest. Saarele põgenenud inimese tahteks oli rebida end lahti mineviku painetest, väliselt saabki ta tsivilisatsiooni köidikuist ja seega ka enese minevikust vabaks. Harjumused siiski jäävad ning püsivad ka kõikvõimalikud eksistentsiaalsed arutlused. Ümbritsevas varitsev hirm matab aga ühel hetkel enese alla igasuguse elu väärtuse ja mõtte, aduda võib vaid haigutavat agooniat ning tühisust.

Raamatu tutvustusest võib leida väljaütlemise, et romaani üheks peategelaseks ongi hirm. Nii see on, et saarel pesitsevate inimeste emotsioonides valitseb hirm sellise intensiivsusega, et paiskab oma õõvastava varjuga lugemiskogemusse möödapääsmatu annuse sedasama ärevalt sünget kartust. „Pikki kuid, päeval ja öösel järjest kogetav hirmutunne, selle kõige erinevamates varjundites, hirm, mis ei jäta sind hetkekski maha.” (lk 136). Hirm on tugevaim tunne, selle võimusse kuulub ühtaegu kõige püsiva ja olulise lammutamine ning inimteadvuse külmutamine, mis omakorda toidab julmust. Nagu Goldingu ”Kärbeste jumalas” võib siingi pidada süžee üheks eesmärgiks näidata inimese loomupärast soodumust vägivallaks. Pidev süstemaatiline hirm ehk nagu on öelnud Vaino Vahing: „Inimene ise ja teda ümbritsev mitmekesisus toodavad erinevaid hirme.”1 See ongi jõud, mis sel tillukesel saarekesel mingisugusegi elu, liikuvuse ja eesmärgiga tegutsemise käivitab, olles seejuures sugestiivne, kuid ometigi vargsi hiiliv. See tähendab, et lugejale ei suruta toda kõikjalt kumavat hirmu peale, vaid õuduse tabamine toimub järk-järgult, salamisi – koguse määravad lugeja enese silmad. Võiks öelda lausa, et ses teoses on hirm küll jõuline, kuid ometigi vaikne, väga vaikne ning oma intensiivsuse suhtes ettevaatlik ja tähelepanelik.

„Külm nahk” on nõnda palju erinevaid tahkusid sünteesiv teos, et kätkeb endas mitmeid lugemisvõimalusi. Eelpool mainitud kandev emotsioon ja õudusatmosfäär viitavad „vanale heale” gootikale, mis näib raamatu algupoolel eriliselt taotluslik võte olevat. Kuid XIX sajandil tekkepinnast loonud triviaalse maiguga žanrist erineb kõnesolev märgatavalt, nii et ei tasu sel abstraktsel ning üksnes tundeis väljenduval tegelasekesel, hirmul, end eksitada lasta. Seletamatu õuduse juurest tirib autor meid kärmelt sogasevõitu süvavette: gootikaga võrdsele platvormile kerkib ulme, maagiline realism ning minategelase juures saavad tooniandvaks ka erinevad filosoofilised ja psühholoogilised probleemipüstitused. Kogu lugu on üle pritsitud ka tragikoomikaga – inimene, kes mõtles põgeneda rahutuste ja võitluste eest, satub veel hullemale ja pingelisemale sõjatandrile; iirlane, koloniseeritu, kes tahtis pageda Inglismaa okupatsioonivõimu eest, muutub saarel ise koloniseerijaks ja lõpuks saab tsiviliseeritud ja ratsionaalsest inimesest samasugune metsik, jõhker võimutseja („Kõik taandus paariks impulsiks – tappa ja armastada” lk 142), keda ta oli sügavalt põlanud. You can run but you cannot hide. Tagasihoidlikke koomilisi seikasid ilmneb nii mõnelgi pealtnäha tõsisel elu ja surma küsimuse momendil, mis mõjuvad muidu pideva pinge üleskruttimise taustal mõnusalt lõõgastavana.

 

Külm nahk ja soe hing

Kogu olustik ja sündmustik jätavad lünkliku mulje: saarel ei ole nime, minategelast ei kõnetata kordagi nimepidi, ka ajalist määratlust ei ole meile antud. Viimast saab tuletada üksnes mainitud Iiri Iseseisvussõja (1919–1921) ja kodusõja (1922-1923) järgi, kuid seegi määratlus on niivõrd habras, sest aegruumiliste, nimeliste või muude konkreetsuste tähtsus on üpris kahvatu isolatsioonis inimese hirmude, üksinduse ja nimetu massiga võitlemise kõrval. Toimumas on tsivilisatsiooni normaalparadigma järgi väga väikeste, peaaegu nähtamatute maailmade omavaheline suur võitlus olemisõiguse pärast. Tasapisi hakkab opositsioonipaaris maad võtma soov kehtestada täielikku võimu. „Kuid kriitilistel kriisihetkedel, kui võitlus domineerida ihkavate jõudude vahel on viinud nad ummikusse, kust nad väljapääsu ei suuda leida, ja ühiskonnale paistab, et kätte on jõudmas katastroof, kerkib „kolmas jõud” järsku pinnale, olles juba küllaldaselt küpsenud ja valmis võtma endale ajaloos juhtiva koha.”2 Antud hetkel on selleks kolmandaks jõuks midagi abstraktset: humaansus, tajumus, et amfiibolendid ei olegi üksnes koletiste kollektiiv, vaid samamoodi hinge ja tunnetega indiviididest koosnev sootsium nagu inimesedki. Ookeanikoletiste külm nahk ehk väline tegur ei tingi kalki sisemust, nagu esmapilgul näida võib. Hoopis üksindusest ja hirmust eufooriasse sattunud inimesed omandavad külma naha.

 

„Meie” ja tumm ookeaniavarus

Põhiolemuselt on teos justkui postkolonia­listlik3 romaan, küll väikese kiiksuga. Viimane seisneb peamiselt ulmelise dimensiooni ilmnemises. Tegelikult on see lausa postkolonialistlik topeldamine, koloniseeritud subjekti saab antud juhul määratleda lausa kahe erineva „teisena”: Inglise okupatsiooni all kannatav rõhutud iirlane muutub saarel koloniseerijaks ning rõhututeks on amfiibinimesed kui piirkonna põliselanikud (pärisveelased?). Mõlemal juhul on „teine” primitiivsem ning vastandub üldkehtivale tsiviliseeritumale „meile”, samuti on oluline kaal pingel kahe kultuuriruumi vahel. Peamiseks on siiski saarel toimunu, see juba pöördunud koloniseerija-koloniseeritu suhe. Kaks eurooplast on suundunud lääne ühiskonnast tundmatusse eksootikasse ja end sisse seadnud uues, võõras kohas, kus püüavad metsikusele vastu seistes oma harjumuspäraste tsivilisatsioonisugemetega vähem või rohkem edukalt funktsioneerida. Konkreetse väljenduse saab binaarne suhe, mille osapoolteks on kultuurne ja samas sõjakas Euroopa ning barbaarne, võõras ja hirmus muu maailm (ookeaniavarus).

Ühtlasi võib romaanis näha ka funktsiooni kõneleda subkultuurilisuse poolt ja osutada tähelepanu marginaalsusele, tuua välja tsentri ja perifeeria vastuolu. Lihtne hea ja kurja võitlus, mille taotluseks võiks omakorda olla näidata võimalikku mõtlemist ilma mõtete pingsa korrastamiseta. Spontaanselt ning piiranguteta. Seda ideed teostavad kõige puhtamalt ses teoses amfiibolendite lapsed, kuna nende sallivus põhineb nähtul ja mitte sissekodeeritud uskumistel. Minoriteetne grupp on antud teoses inimeste jaoks otseselt tumm, hääleta sotsiaalne rühm. Amfiibolendid küll suhtlevad omavahel, kuid neil puudub inimlik artikuleeritud kõnevõime, mistõttu sisserännanuile jäävad nad sisuliselt kuulmatuks. Tavapärane müra infokanalis, kus keegi teist ei kuule ja ükski aru ei saa. Pelgalt miimikat ja emotsionaalsust on võimalik tajuda. Sellega rõhutaks Albert Sánchez Piñol justkui mingit inimlikkuse ürgset puhtust. Suures osas aga jäävad teoses kolonisaatori ja koloniseeritu suhted postkolonialismile omaselt ambivalentseiks: „…mida rohkem ma lemmikut [amfiibnaist] nautisin, seda rohkem teda ka vihkasin” (lk 145), näiteks kodustatud amfiibnaine on justkui teenija ning kannab räbaldunud kampsunit. Sellega teravdab autor algusest peale ilmnenud kriitilist suhtumist ning iroonilist pilku, sest inimese kampsun näeb amfiibnaise kaunil ihul tõeliselt totakas ja inetu välja.

Albert Sánchez Piñol armastab detaile, iga kirjeldus on väga põhjalik ja entusiastlik. Mõistagi ka amfiibolendite ning eurooplaste vaheliste võitlusthetkede kirjeldused – võiks küsida, kas pildikesed ei kipu korduma ja lugu venima. Vastan, et nii ja naa. Näiteks raamatu keskele sokutatud päevikuvormis peatükk näib üsna tarbetuna, ajalist hüpet saaks markeerida ka muul viisil. Samas aga hoiab autor narratiivi niidikesi tugevas haardes ning nõelub nendega lugu nõnda, et pinge püsib ja iga mõttekäik on omamoodi põnev. Tegevustikku saadab ka lihtne ja ühtaegu süüviv eksistentsiaalfilosoofiline arutlus, aktuaalsed ontoloogilised küsimused. Kuid ilmne sotsiaalkriitiline ja moraliseeriv toon mõjuvad paiguti liiga tänitavana. Üldiselt võib süžeelise kvaliteedi puhul tekkida kaks põhimuljet: autor on kas väga laiahaardeline ja loob tohutut žanrisegulist monumenti või on ta osav siit-sealt kokkuklopsija (aga kirjandus ongi ju suurel määral kordav) – Goldingut juba mainisin, gootikas on palju Poe’le sarnast, tundmatust jõust lähtuv paanika ja sõjatandrite kirjeldused manavad esile paralleeli Wellsi „Maailmade sõjaga”, üksindus ja reaalsuse mõistatuslikkus meenutavad Kafka laadi. Põiming on igatahes tihe ja sellest nähtub autoripoolset mängulusti, aga kahelda võib selle erakordsuses. Stiiliharjutused on siiski hästi sooritatud: teosest õhkub tekstilist intensiivsust ja mõnusat keelevõlu, leheküljed pakatavad mahlakaist väljendeist ja lopsakaist lauseist, mingi iseäralik elavus ja uudne varjund sel teosel on.

„Inimene on mingi nähtamatu mehhanismi ori, millel on omadus korduda” (lk 30). Inimene kordub, aga iga elu on omaette labürint ning väljapääsu poole sammub igaüks vaid korra. Albert Sánchez Piñoli mitmetasandiline teos pingest ja painest olla inimene, tsivilisatsiooni ning metsikuse tõmbe- ja tõukejõust kujundab elu labürindist päris huvitava visiooni.