Maailma kõikides keeltes …

Guram Odišaria raamatut ei saa soovitada neile, kes väga teadlikult toituvad või loomade õiguste eest võitlevad, küll aga metsakaitsjatele.

MADE LUIGA

Tõtt-öelda on olemas selliseid raamatuid, mida arvustada ei saagi. Ei saa eritleda seda, kuidas nad on tehtud, on nad head või halvad, kuhu nad ülepea paigutuvad. Guram Odišaria „Presidendi Kass“ on üks selliseid. Näiliselt lihtsake, nagu kogumik vesteid või anekdoote, on ta ühtaegu hümn elu ilule, apoteoos ühele inimesele, Mihhail Temurovitšile, ja eleegia – heade aegade ning inimeste kaduvikulisuse pärast.

Mida me teame Abhaasiast? „„Manda­riinid“,“ ütlevad nüüd need, kes filmi1 on näinud. Mida me üldse teame muust maailmast, mis on oma uksetagusest tipsuke kaugemal? See on kurvastav küll, selle kohta on raamatus mõned mõtisklused: mida teate teie seal heas Euroopas meie veinidest, toitudest, kommetest, rõõmudest ja kurvastustest … Kui vaadata Vikipeedia artiklit Abhaasia kohta, siis on seal muudkui aga: Imhereti ülemvõimu all, Osmanite ülemvõimu all, Vene keisririigi võimu all, Nõukogude võimu all … Eks meie väikesel Eestil ole just samasugune ja vahest veel viletsam koht päikese all, ei ole meil 5000 aastat viinamarju kasvatatud, pole mägesid, Musta merd, araukaariaid, oskust rõõmsasti pidutseda. Ka meie püüame end omal kombel tähtsaks teha, võta need hõbevalged ja Ultima Thuled ja metsikud lingvistikad – see on ju seesama, kui Mihhail Temurovitš kirjutab teaduslikus raamatus „Abhaasia laululinnud“, et Abhaasia kuldnokk laulab 18 erinevat viisi, samasugused kuldnokad mujal aga kõigest 5 kuni 7 viisi, Abhaasia mesilasel aga on maailma kõige pikem imilont, millega ta saab kätte nektari kui tahes sügavast õiest, või et ainult neil kasvab eriline taim sassaparill, mis ravib täiuslikult pohmelli, ja üleüldse, ratta leiutasid kaukaaslased, koos sumerlastega.

Olen tihtipeale mõelnud, miks nimetatakse lähiminevikust rääkimist alatihti pisukese põlastusega nõukanostalgiaks (mõnel muidugi pole vahet, kas rääkida Hruštšovi, Brežnevi, Jeltsini ajast või Kolhise ja Lazika ajast, ühevõrra võõrad ja kauged). Ega inimene pole saanud ju valida, mis aega tema helge noorus jääb. Ja isegi kui see polnud kõige helgem etapp maailma ajaloos, oli see indiviidile tema isiklik aeg ja sinna mahtus päris kindlasti palju palavaid päevi, sooje sumedaid õhtuid, vihmasabinaid, veini ja armastust. Ja kui üleilmselt, mitte ainult „nõukas“ oli käsil optimistlik heroiline ajastu, vallutati kosmost, aretati külmakindlaid sidrunisorte, moes oli kirjutada raamatuid polaarekspeditsioonidest, siis on kuidagi eriti karm, kui müütilised kangelased asenduvad üleöö lihtviisiliste mõrtsukate, röövlite ja kurjategijatega. Nagu juhtus Abhaasias 1990ndatel ja meil … ja mitmel pool mujal. Kui tulevikku enam ei olnud. Siis polegi midagi teha: kalad surevad akvaariumis, rääkiva papagoi süda jääb seisma, naiste ilu ei soojenda maailma ja vein, mis oli kunagi rõõmu ja sõpruse allikas, muutub kibedaks viinaks, kuhu uputada mure ja lootusetus. Unistajatele pole enam kohta maamuna peal.

Kaks aastat enne Gruusia-Abhaasia sõda2 loodi Mihhail Temurovitši algatusel geneetika instituut. Peale selle, et Temurovitš oli olnud Abhaasia oblastikomitee esimene sekretär Hruštšovi aegu, oli ta ju ka geneetik. Külmakindlad sidruni­sordid, mäletate. Selle instituudi arenguplaanis oli pikk nimistu fantastilisi üllaid ülesandeid, muu hulgas näiteks, et tuleb kasvatada 5000 lehma, 200 pühvlit, 5000 hane, 5000 parti ja 3000 kalkunit (lk 133). Süvendada jõge, luua istandusi. Ja samuti tuleks teaduskompleksiga liita täiesti uut tüüpi bordell – et tudengid ning magistrandid ei raiskaks väärtuslikku õpiaega supelrandadest näitsikute otsimisele. Raamatu lõpus on ära toodud tarmukas „lugeja kiri“, kus nurisetakse sõna „bordell“ kasutamise pärast. See tulevat asendada sõnaga „korofa“, nii olevat Mihhail Temurovitš ise väljendunud.

Võin mürki võtta, et väärlugejate käsitlus sellest raamatust on õige tõrges. Nad ei jätaks sugugi meelde, et neid manitseti juba raamatu alul lugema sõnu, mis on selles raamatus kirjas, mitte neid, mida seal kirjas ei ole. „Seksistlik!“ ütleksid nad. Ühes kohas õigustatakse isegi vägistamist! Mis olevat toimunud 45kraadise kaldega mäenõlval ja sellistel asjaoludel polevat see tehniliselt võimalik. Kui mitu korda lausutakse toost kõigi naiste auks, nii ilusate kui vähem ilusate, nii nende, kel on armastuses õnne olnud, kui nende, kellel pole sugugi vedanud … nende rindade, silmade, lokikeste, iga rakukese terviseks nende kehas: „Elagu naised! Kõik naised!“ (lk 139). Kui palju ridu selles raamatus on pühendatud alkoholile ja veel mõõdutundetult ülistavalt! „Mitte keegi ei täna veini, aga nii ei tohi, elagu ka vein ja kõik teised joogid: konjak, viin ja liköör – kõik-kõik joogid!“ (lk 140). Kuid kas ta siis palju jõi? See Mihhail Temurovitš Bgažba? küsitakse mitmes kohas ja vastatakse rõõmsalt: oh ei, kus sa sellega, paar klaasi ehk, sellestki lõid tal juba palged õhetama! Aga kui lauas oli kas või üks ilus naine, siis see andis talle jõudu ja võis ka piisakese rohkem võtta! Ei joonud ta kunagi liiga palju ja kunagi ei nähtud teda kurvameelsena!

Muidugi asusin uurima, kas siis tõesti oli olemas selline mees seal Abhaasias, kes kaitses koeri, kasse, linde, inimloomi, taimi, putukaid ja konni. Kes näitas Fidel Castrole öist Suhhumit, oli käinud nii Ameerikas kui ka Aafrikas, müüs Jaapani teeärimehele Kaukaasia samuraide Ušguli teed, ja kelle profiil oli nagu kuldmündile vermitud Rooma keisril. Tuli välja, et Guram Odišaria käis kevadel siin meie oma Tartus „Prima vista’l“3 ja Mihhail Temurovitš ongi päriselt olemas olnud. Seda siis pragmaatikutele teadmiseks, kes hoolivad ainult reaalsest, unistajatele vast pole vaja …

Ah et kange nõukanostalgia? Muudkui aga kasvatavad maisi, aga vot tee- ja tubakakultuurid neile ei meeldi. Pidavat maa välja kurnama. Paluvad vähendada norme. Luiskavad ja kavaldavad. Kasvatavad toredaid Abhaasia kitsi, kes söövad 8 kilogrammi rohtu päevas, täitsa ise, kõrgetelt mäenõlvadelt, peaasi et rohi neile maitseks, ja et nad on väga odavad pidada, siis maksab nende nahk ainult 14 kopikat ja üldse on nad saagikad ja kasulikud. Ma vist ei saa seda raamatut soovitada neile, kes väga teadlikult toituvad või võitlevad loomade õiguste eest. Ainult siis, kui neil on hea huumorimeel. Abhaasias nimelt on ka piimakosk, väga rentaabel. Kuid metsakaitsjatele soovitan! Kui Mihhail Temurovitš nägi puuraidureid, pidas ta auto kinni ja ütles: „Kõigepealt virutage mulle kirvega, siis talle“ (lk 164). Üldse juhtub imelikke ja julmi asju: üks noormees pussitatakse surnuks, üks Siberi kass tapab kaks kohalikku kassi, üks koer jääb auto alla, üks lastakse maha ja kogu selle kommunistliku paradiisi sisse lõikuvad aeg-ajalt piiblitsitaadid ja tähendamissõnad.

Kui mulle üldse midagi selle raamatuga võrreldavat meenub, siis äkki Juri Korinetsi suurepärane „Kaugel ra’al üle jõe“.4 Mõlemas on autori enda illustratsioonid ja erilist soojust. Üldjuhul suhtun kahtlustavalt raamatutesse, mis üritavad oma rahva traagilise ajaloo seljas sõites kuulsust võita. Aga see siin, see „Presidendi Kass“, ei ole selline. Siit on päris palju õppida: „Ärge laske ausammaste pihta, seda enam Lenini pihta, ta oli ju hirmus inimene. Eriti tema ausammaste pihta ärge laske, ja ka kellegi teise omade pihta mitte, nad võivad kätte tasuda“ (lk 179). Ja miks küll rahvad, kes elasid enne sõbralikult koos nagu vein nimega Abhaasia Bukett, uuel ja hirmuärataval ajal üksteisel kõri läbi närivad? „Inimestele tundus, et nad korraldavad liiklust ajaloo ristteel. Nad käitusid imelikult, vehkisid lippude ja automaatidega“ (lk 174). Siin ei olegi midagi lisada, nagunii olen rääkinud sellest raamatust teile peaasjalikult autori sõnadega. See raamat on nagu maailma kõikides keeltes laulev Abhaasia kuldnokk. Minu meelest laulab ta armastusest. Isegi kui see armastus elab ainult legendides, hoiab laul temast mälestuse meie südames elavana.

„Vaata, milline ilu on ümberringi, kui tore ja imepärane on see maailm … Aga sina nutad, kullake … Ära nuta, mis sa nutad …“ (lk 65).

Presidendi Kassist ma ei rääkinud sõnagi. Peate ise välja uurima.

1 Zaza Urušadze mängufilm „Mandariinid“ (2013). – Toim.

2 1992–1993. – Toim.

3 http://kultuur.err.ee/593472/prima-vista-kulaline-guram-odisaria-ehitab-kirjandussillad-sojaga-eraldatud-rahvaste-vahel

4 Juri Korinets, Kaugel ra’al üle jõe. Valgel ööl lõkke ääres. Kaks jutustust onust. Tlk Silvi Väli. Eesti Raamat, 1976.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht