Märkamata saavutus

Mathura

Leho Rubis, Jäätähed. Leho Rubis, 2004. 48 lk. Eestis ilmub mitmesuguseid luuleraamatuid. On neid, mis leiavad tähelepanu, sest on tõeliselt elusad ja ehedad. On ilmselt ka neid, mis leiavad küll tähelepanu, aga oleksid võinud veel pikemalt sahtlisse jääda, kas siis muutumaks küpsemaks viljaks või üldsegi uute kasvude huumuseks. Aeg-ajalt avastan ma aga ka mõne luuleraamatu, mis on jäänud hoopiski tähelepanuta ? olgu siis maineka nime, tuntud kirjastuse, hea turustuse vmt puudumise tõttu ?, kuigi oleks seda väärinud. Ühel hetkel satub see raamat pihku, paotub valla ning üllatab mind kuni mõtteni: ?Kuidas ma enne polnud seda märganud? Miks ma sellest varem midagi ei teadnud??

 

Raamatutäis haikusid

 

Üks selliseid luulekogusid on minu jaoks Leho Rubise ?Jäätähed?, ilmunud möödunud aastal. Tegu on mahult väikese raamatuga, minu teada autori esimesega. Ka ?Jäätähtede? luuletused on vormilt väikesed, nimelt koosneb see raamat üksnes haikudest (kui välja arvata n-ö raamatuväline, sisukorrale järgnev lisaluuletus). See fakt on eesti kirjanduspildis juba iseenesest tähelepanuväärne. On küll tõsi, et Jaapanis kuulub iga haikuluuletaja mõnda koolkonda, millest tulenevalt on tema luule teatud kindla eripäraga ka normeeritud, ning selles kontekstis ei pruugi lääne haikud olla väga tõsiseltvõetavad või vähemasti traditsioonitruud. Ometigi ei ole ma teadlik, et Eestis oleks varem püütudki üllitada mõnda omakeelset ja n-ö omakujundilist (eestipärast ka kujundites) läbinisti haikudest koosnevat isikkogu.

Ent vorm vormiks, enamasti suudab Rubis haarata haikudele ja ka üldisemalt sealtkandi kirjandusele omast tunnetust üsna hästi. ?Jäätähti? pole võimalik lugeda kiirustades. Iga luuletus loob pildi mõnest hetkest ning soovib sellesse kätketud tunde läbikogemist, äratundmist, vastuvõttu. Paljud räägivad asjust, mida sageli oma igapäeva elus tähele ei panda või millele tähtsust ei omistata. Viimane tendents võib areneda selleni, et need väikesed või suured üksikasjad meie elust kirjutatakse (seda ka sõna otseses tähenduses) ebaoluliste-ebakesksete hulka. ?Jäätähed? tasakaalustavad seda suundumust, andes mõista, et sellised jaotused on iseenesest täiesti ebaolulised. Rubise luuletused võivad osutada näiliselt kõige tähtsusetumale juhtumile ning öelda: see on ka tähtis, see on ka väärtuslik, see on ka olemas.

 

Kohalolek

 

?Jäätähed? ongi eelkõige raamat märkamisest, sellest, kuidas me ümber on nii palju, mida märgata, ja millest me enamasti ometigi tuima näoga mööda kõnnime. See märkamine ei hõlma mingeid hinnanguid või filosoofilise sõnumi loomist märgatavale; pigem on see märkamine selle kogemuse enese pärast. Sedasi räägibki Rubis puulehe koputusest aknale, lume sulamisest tihedas salus ja puude vaiksest paitusest, räägib mesilastest pahkunud puu õitel, tuule õrnhallidest tiibadest ja ööliblikaist aedade vahel. Isegi kirjeldatavate sündmuste ja kasutatavate kujundite seoseid luuakse vähe. Kirjutatav vahendab eelkõige tunnet, ajas ja kohas kohalolekut. Kõik põhineb arusaadavalt autori isiklikul kogemusel ja on sedasi parimas mõttes enesekeskne.

Luuletustes on õrnust ja meditatiivsust. Mõista on, et sõnu on valitud, ent siiski ei mõju need kuskil kummastavate või kistutena. Tunne, et vorm öeldavat raamib, on harv. Seda esineb paigus, kus teostus jätab liigselt lihtsustatud mulje. Ent ka siis ei jää luuletused ebatäielikuks: tunnet, et midagi ütlemata on jäänud, et midagi puudub, pole.

?Jäätähtede? veel üks tugevusi on vaieldamatu terviklikkus. Loomulikult aitavad vormiline ühtsus ja raamatu lühidus seda rõhutada, ent ka oma meeleoludes ja tajudes on kogu ühtlane. Ilmselt tagasihoidlike rahaliste vahenditega teostatud raamat on kujundatud maitsekalt: pealkirjaks valitud jäätähtede ideed rõhutab halli trükivärvi valik musta asemel nii raamatu kaanel kui ka sisus.

?Jäätähed? on ilus algus: ühelt poolt tõeline saavutus, teiselt poolt märk veel avanemata potentsiaalist. Tunnetuslikkuse otsijaile on see soojalt soovitatav väike kild. See pole küll raamat, mis kunagi kirjutataks suurte tähtedega eesti kirjanduslukku ja vaevalt et selleks oleks ka mingit vajadust. Ometigi võib öelda, et eesti luule oleks vaesem, kui Rubise ?Jäätähed? sealt puuduksid.

Kui jäätähed talvel akendele ilmuvad, ei püsi nad kaua. Ent enne kui kaovad, on nad meile jutustanud midagi huvitavat ja kaunist, kui oleme vaevunud kuulama ja vastu võtma.