Mõned rahaküsimused kirjastajatele

 

René Tendermann  Mihkel Mõisnik  Krista Kaer

 

Kas tõlkijate ja toimetajate töö on kirjastustes õiglaselt tasustatud ning millest need summad sõltuvad? Turuseisust? Viimastel aegadel on aina rohkem kuulda nurinat, et toimetaja ja tõlkija teevad kirjastustele peaaegu orjatööd…

René Tendermann (Pegasus): Kui kirjastaja kaastöötaja (tõlkija-toimetaja) ütleb, et ta teeb orjatööd, kas see teeb siis minust orjapidaja? Hmm.

Ma arvan, et Pegasuses on tõlkijate ja toimetajate töö õiglaselt tasutud. Selle all pean ma silmas seda, et sõlmitud leping on mõlema poole kokkulepe ja väljendab läbirääkimiste tulemusi. Tasu (tähtaeg) sõltub eelkõige raamatust, loomulikult ka turu poolt paika pandud tase. Kõigi eelduste kohaselt peaks leping väljendama ju mõlema poole soove. Ma ei kujuta ette, et hakkaksin käsa väänama… Ühe väga hea (tõesti, väga hea!) tõlkijaga lepingut sõlmides nimetas ta minu pakkumist kuninglikuks. Mul oli hea meel. Koostöö peabki meeldiv olema.

On hästi kummaline kuulata kultuurivaldkonnas töötavate inimeste suust kapitalistivastast retoorikat: meie teenime teile kasumit, teeme orjatööd, vehime nii et silme ees must, teie teenite aga ainult puhast kasumit, sigarijupp suunurgas tossamas. Jube! Alandlikult küsin, kui palju te maksate pangas ülekande eest? Hooldustasu? Ja kui palju need pangad eelmisel aastal kasumit teenisid? Kust nad sellised metsikud kasumid teenivad?! Tegelikult ma tean, aga ei ütle.

Hoopis teine teema on muidugi tõlkekirjanduse kasumlikkus. Mitte kõik tõlkeraamatud ei teeni kokkuvõttes kasumit. Muidugi on suuri erandeid, kuid neid on vähe. Paljude tõlkeraamatute puhul on kirjastajal vaid rõõm oma tööst. Kasumit nagu polekski.

Ma olen üldjoontes nõus Hanna Milleriga; mõnes punktis täiendaksin, mõnes annaksin nõu. Täiesti nõus olen aga tema artikli viimases lõigus olnud lausega, mis peaks selle hala tegelikult ka lõpetama: alternatiiv tõlkijatele on alandava hinnaga tööpakkumistest keeldumine. Punkt.

Mihkel Mõisnik (Tänapäev): Õiglus on suhteline mõiste. Tõlkijate ja toimetajate töö on tasustatud täpselt nii kõrgelt, kui palju ostjate-lugejate rahakott kannatab.

Loomulikult sõltub nii tõlkijate kui toimetajate kui kunstnike kui kirjastuste töötajate tasu turuseisust ja see on täiesti loomulik. Samas on ka teada, et kirjastused maksavad nende tööde eest siiski pisut erinevaid summasid ja erineva korrektsusega. Ja tulebki nii välja, et heal tõlkijal või toimetajal on tööpakkujate järjekord ukse taga ja valida tihtipeale kas tasuva või vähem tasuva töö või parema või kehvema mainega kirjastuse vahel; kehvad teevad kõike, mida vähegi pakutakse, igasuguse tasu eest, ja nurisejad on tihtipeale just nemad. Kuuldused orjatööst on mõnevõrra liialdatud. Keegi ei sunni ju tõlkijat tõlkima või toimetajat toimetama. Ja kui märksa tasuvam ja enam rahuldust pakkuv töö silmapiiril, saab alati orjatöö kirjastuses selle vastu vahetada.

Häid tõlkijaid ja toimetajaid otsivad aga kirjastused tikutulega taga. Seega ei saa tõlkijad-toimetajad tihtipeale küll õiglast tasu nähtud vaeva ja kulutatud aega arvestades, aga ega püüa ka kirjastused nende arvelt pururikkaks saada (nagu vahetevahel raamatu hinda asjatundmatult tagasi arvutades väitma kiputakse), see pole eriti võimalikki. Tegelikult üritatakse ikka maksta niipalju, kui turuolukord vähegi võimaldab, samas arvestades sellega, et raamatu läbikukkumise korral kannab kahjumi kirjastaja, mitte autor.

Krista Kaer (Varrak): Tõlkija/toimetaja tasustamine sõltub kirjastuse võimalustest. Oleme püüdnud tasu varieerida sõltuvalt tekstide raskusest ja nõudlikkusest. Tõlkijatele oleme võimaluse korral püüdnud saada lisatasu tõlkestipendiumitest, mida mõnel maal lahkelt pakutakse, aga ka Kultuurkapitalist. Üldiselt moodustab tõlkija/autori tasu raamatu poehinnast Eestis pisut üle 10% vastavalt tiraažile, näiteks Inglismaal on see üldjuhul 10%.

 

Milline on Eestis seis välisautorite tekstide avaldamise autoriõiguste korraga, kas neile, agentide esindatud kirjanikele, makstakse korrektsemalt ja rohkem kui me oma autoritele?

R. T.: Ma tahan uskuda, et see on jama. Aga iial ei või teada. Autoritasu on seotud läbimüügiga ja kui läbimüüki ei ole, pole ka eriti tasu. Üsna lihtne. Kui autor tunneb, et üks kirjastus teda “lüpsab”, siis on ju olemas teisi kirjastusi. Seda nimetatakse konkurentsiks.

M. M.: Ei maksta. Usun, et kirjastuse nime väärivad kirjastused on tänaseks  piraatluse lõpetanud ning välisautoritele makstakse litsentsi eest niipalju, kui tema või agendiga kokku lepitakse, see tasu on enamasti 5 – 10% raamatu hinnast ja meie tiraažide ja raamatu hinna juures seetõttu täpselt nii väike, et pärast seda, kui agent on saanud oma vahendustasu ja maksuamet maksud, jääb ka menuautoritele tihtipeale üsna pisike summa.

K. K.: Välisautorite tõlkeõiguste summad on üldjuhul väiksemad kui eesti tõlkijate ja autorite honorarid. Igal üksikul juhul lepitakse avansisumma ja protsent autori esindajatega kokku.

 

Sellessamas eris kirjutab Arvo Valton, et ta on vabadusajal vaid väheste oma raamatute eest honorari saanud ning sedagi nadilt; Kivisildnik kirub, et kirjanikele ei maksta üldse midagi. On see adekvaatne pilt? Kuidas hinnata me kirjanike tänaseid honorare (näiteks korrelatsioonis nende loodu tasemega)?

R. T.: Ma ei ole kahjuks seda “eri” veel lugenud. Autoritasu moodustab 20 – 25% raamatu hinnast. Kordustrükkide puhul natuke rohkem. Ma arvan, et läbimüük üldiselt ON korrelatsioonis loodu tasemega.

M. M.: Täie lugupidamisega mõlema kirjutaja vastu julgen siiski väita, et see pilt pole päris adekvaatne ja kirjanikud, kelle teoste avaldamisest on huvitatud kirjastused ja lugemisest lugejad, saavad küll honorari, vahel isegi palju ja vahel asjatult palju. Mõne kirjutisi tõlgitakse ka võõrkeelde ja ega jää tasustamata seegi. Mõnega aga juhtub nii, et mõni fond maksab honorari, kirjastus toimetamise-trükkimise eest, aga lugeja maksta ei taha, sest kirjatükk lihtsalt ei meeldi. Ja tal on täielik õigus mitte maksta. Oleme lihtsalt jõudnud sellesse mitmeski mõttes normaalsesse staadiumi, kus ei ole enam kedagi, kes kirjanikule lihtsalt kirjanik olemise eest maksaks. Armastatud ja loetud kirjanikele aga küll. Tõepoolest, ei ole vist Eestis kirjanikku, kes ainult oma teoste honorarist ära elaks, samas on olukord täpselt sama ka mujal maailmas. Aga seal juba ammu, ja ehk ollakse ka harjunud sellega, et kui ikka kirjutad midagi sellist, mis läheb korda ainult sulle ja mõnele su sõbrale, siis ei tasu ka oodata, et selle eest palju raha saab.

K. K.: Ma ei tea, kuidas on üldiselt komme, aga Varrakus pole küll ühegi eesti autori raamatut ilma honorari maksmata avaldatud. Kultuurkapital toetab eesti kirjanduse väljaandmist ning enamasti lähebki see toetus meie kirjastuses otse autorile honorariks.

 

Kunstist ja kirjandusest kõneldes taandub asi sageli rahale, selle vähesusele (vt ka Raul Meele avalikku kirja Sirp 21. IV, lk 17). Miks on see nii ja kas see peab nii olema?

R. T.: Kunst ja kirjandus ei ole inimestele (tarbijatele) ellujäämiseks esmane vajadus. Ma ei tahaks eriti kunsti (või näituste korraldamise) teemadel sõna võtta, sest tunnen seda valdkonda vaid näituse külastajana (pean mainima, et ka väga kõrgelt arenenud ilumeelega inimesena). Raamatu ostab inimene siis, kui kõht on täis. Sama vist kunsti puhul. Ehk siis pigem viimases järjekorras. Raul Meele argumendid on veenvad. Olen kindlal seisukohal, et rahvuslikud muuseumid peaksid ostma Eesti väljapaistvate kunstnike töid, mitte neid deponeerima. See on oluline põhimõte.

Tõeliselt kultuursed inimesed vihkavad edetabeleid. Kunsti ei saa ju patta panna. Aga seda tasuks küsida kirjanikelt, kelle raamatud on edetabelites. Kas te olete eluga rahul? Makstakse hästi?

M. M.: Kirjarahva elu ei ole vist siiski nii keeruline kui kunstirahva oma, sest loomine ja oma loomingu eksponeerimine (avaldamine) ei vaja nii suuri kulutusi ja näiteks kulka elamise ja säramise toetus võimaldab kirjanikul tõepoolest aastaks täiesti loomingule pühenduda. Muidugi on raha vähe ja tihti on ka nii, et kui honorarid oleksid suuremad, oleks inimestel aega rohkem keskenduda ning tõlked ja toimetamine tuleksid paremini välja. Päris nii ei ole see aga kindlasti originaalloomingu puhul. Kui ikka midagi öelda ei ole, siis ei aita ka hunnik raha. Kui aga idee on, saab see reeglina ka tasutud.

K. K.: Kunstist ja kirjandusest kõneldes räägitakse peaaegu igal pool rahast, omakeelse kultuuri elushoidmiseks maksab riik peale kõigis väikeriikides ja väikestes keeleareaalides, küsimus on lihtsalt selles, millist süsteemi selle juures kasutada. Eesti kirjanike sissetulekud oleksid kindlasti suuremad, kui raamatute tiraaž oleks palju suurem, siin aga seab piiri ette rahvaarv. Tõlgete puhul peaksin küll loomulikuks, et Kultuurkapital toetaks ka väärtkirjanduse tõlkeid, sest just nende tiraaž on tihtipeale väike ja nende eest suurt ja kindlasti auga ära teenitud honorari pole võimalik maksta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming