Mälestus ja identiteet

Peeter Helme

Ilmus paavsti viimane, postuumne raamat.

Johannes Paul II. Erinnerung und Identität. Gespräche an der Scwelle zwischen den Jahrtausenden. Deutsch von Ingrid Stampa. Weltbild, Augsburg 2005. 224 lk.

Mida tähendavad need sõnad ? mälestus, identiteet? Pole olemas ühtegi inimest, kes suudaks elada mälestuste ja neist kasvava identiteedita. Tihtipeale ? olgu siis isiksuste või rahvastena ? kannatame me nii ühe kui teise koorma all. Mälestused võivad olla kibedad, identiteet muutmatu. Vahel tunneme nende rõhuvat painet, kuid vahel on need justkui sisehääl, mis aitavad kõndida just meile sobivat teed.

Identiteet kasvab mälestustest. Mälestused kujundavad identiteeti, ent just meie identiteet määrab selle, mida me oma mälestustesse üles korjame, alles hoiame ning kuidas me ühte või teist mälestust hindame. Tegu on keerulise, voolava vastastoimega, mille piire võib märgata vaid kauge aja või vahemaa tagant; omaenda identiteetigi tajume paremal juhul vaid selle üle pingsalt järele mõeldes, enamasti siiski aga hoopis võõrastega kohtudes.

Nõnda sobib veel käesoleval aastal Itaalias ilmunud vestlusraamat ?Mälestus ja identiteet. Kõnelused kahe aastatuhande vahel? ideaalselt hiljuti lahkunud paavst Johannes Paulus II lahkumiskingituseks maailmale. Sest kes muu oskab paremini kõneleda nii mälestustest kui neist kasvavast identiteedist kui vana ja elukogenud jumalasulane?

Ta teeb seda võluvalt, nagu eesti lugejale tuttav juba intervjuuraamatust ?Üle lootuse läve? (Tallinn, 2001). Vana paavst ei haara lugejat oma maagia embusse mitte keeruliste keeletiraadidega, ka on raamatu teema ? kiriku roll Euroopa (kultuuri)ajaloos ? igale haritud inimesele tuttav. Johannes Paulus II tugevus on loomulikult tema erialas, filosoofias ja teoloogias. Olgu teemaks siis vabaduse otstarbekas kasutamine, rahvuse mõiste või hea ja kurja kooseksisteerimine siinses ilmas, alati suudab ta mängeldes juhtida tähelepanu ajaloo seotusele piibliga ning tuua lugejat kaasa kiskuva kergusega paralleele piibli sõnumi ja ajaloo reaalse kulgemisega.

Ajalugu saab paavsti vestlustes, mis peetud osalt 12 aasta eest, 1993. aastal, poola filosoofide Józef Tischneri ja Krzysztof Michalskiga mitte ainult Jumala elavaks sõnaks, vaid ka tohutult lähedaseks. Nende vestluste käigus muutub Euroopa ? ja selles loomulikult paavsti silmis erilist rolli täitva Poola ajalugu justkui kommentaariks Johannes Paulus II omaaegsele lausele, et ei ole võimalik elada prooviks. Elu on päris ? nüüd ja kohe; ei ole tegu, mida saaks korrata, igal teol on tagajärg ja keegi vastutab selle eest. Lugeja eest kappavad par force läbi Poola keskaegsed kuningad ja kuningannad nagu Mieszko I või Stefan Báthory, filosoofid Ireneusest Karl Rahnerini, kunstnikud ja poeedid Michelangelost Goetheni, rääkimata lugematutest riigimeestest, paavstidest või ka Johannes Paulus II enesest ? kõigil neil on oma väike lugu, oma roll selles jutustuses, mille paratamatuks saaduseks on tänase maailma kõik head ja vead.

Nagu öeldud, on põhiteemaks, mille ümber vestlus keerleb, Euroopa ajalugu, rõhuga kultuurilool. Käsitlemist leiab näiteks Euroopa ristiusustamine ? mille märkimisel ei puudu ka Johannes Paulus II omane hommage idakirikule ? või valgustus, mis saab paavsti terava ja põhjendatud kriitika osaliseks (lk 126 ? 129).

Paavst tunnustab küll valgustuse saavutusi inimväärikuse tõstmise osas, küll aga ei saa ta nõustuda valgustatud peade katsega vabaneda Kristuse müsteeriumi uskumisest, mille eesmärgiks oli tõrjuda kristlik Jumal mingisuguse deus otiosus?e rolli (lk 127). Puudutades kiriku rolli tänapäeval, ei jäta Johannes Paulus seetõttu ka märkimata, et kirik leiab end nii Euroopas kui laiemalt võttes kogu maailmas in statu missionis (lk 146). Ühest küljest kõneleb see kristluse rolli allakäigust Vanas Maailmas, teisest lisab paavst võrdlemisi optimistlikult, et ?Kuulutus on niivõrd seotud tema [kiriku ? P. H.] olemusega, et ta mitte kunagi ega mitte üheski kohas, isegi mitte kindlustatud kristliku traditsiooniga maades, ei saa olla mitte-misjonärlik kirik? (lk 146).

Raamat lõpeb muudest vestlustest eraldi seisva epiloogiga ?Keegi juhtis seda kuuli??, kus lisaks filosoofidele vestleb paavstiga tema sekretär monsignore Stanisław Dziwisz ning teemaks on sedapuhku 1981. aastal Ali Agca poolt Johannes Paulus II tehtud atentaat. Selles leiab selgitamist paavsti sügav usk ettemääratusse ühelt poolt ning teisalt aitab see võib-olla leida vastuse ka paljude inimeste küsimusele, miks vana ja väeti Johannes Paulus II ikkagi otsustas lõpuni paavstitoolile jääda. Kaudselt vastab ta ise sõnadega, et igas kannatuses on lunastuse lootus (lk 209) ja ?Armastuses, mille allikas on Kristuse südames, peitub lootus, et maailmal on tulevikku. Kristus on maailma lunastaja: ?Ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud? (Jes 53, 5).

Jääb üle vaid loota, et teos tõlgitakse peagi ka eesti keelde pakkumaks head täiendust juba ilmunud Johannes Pauluse raamatule. Seejuures võib vaid küsida, millal on järg kirjanikust paavsti luuletuste ja näidendite käes…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming