Luulet

Piera Mattei, Nikola Madzirov

Piera Mattei on itaalia kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik. Lõpetanud Rooma ülikooli filosoofia erialal, jätkas ta õpingutega kino- ja teatrivallas, kirjutades ja lavastades näidendeid ning töötades aastaid kultuuriajakirjanikuna USAs, Jaapanis ja Pariisis. Ta on avaldanud viis luulekogu, lühijutte ning reisikirju ning kogumiku kirjanduskriitilisi artikleid. Tagasi Roomas, on Piera Mattei koos oma teadlasest ja kunstnikust abikaasa Antonio Bianconiga teaduskirjastuse Superstripes Pressi raames rajanud ilukirjandusele pühendunud väikekirjastuse Gattomerlino, kus maailma tõlkeluule sarjas on ilmunud ka Maarja Kangro, Doris Kareva ja Kalju Kruusa luulekogu. Nikola Madzirov on sündinud Balkani sõjapõgenike järeltulijana 1973. aastal Makedoonias. Tema ehe, empaatiline ja ekspressiivne luule on pälvinud üle-euroopalist tähelepanu ja kõrgeid auhindu, selle põhjal on loodud Bulgaarias ja Horvaatias kaks filmi ja kirjutatud džässmuusikat. Madzirovi luulet on tõlgitud kolmekümnesse keelde, see on tuntud nii Euroopas, USAs kui Aasias. Oma loomingu kohta on ta ise öelnud: „Vaikus ja pimedus on universaalse mõistmise koodi kaks poolust. Vaikuses on kõik hääled võrdsed, nagu pimeduses kõik esemed. Ometi avab luule olemiseks uusi ruume sõnade abil ja isiksuse valgel … Selleks et kirjutada, tuleb rännata maailmas ja iseendas.“ Piera Mattei ja Nikola Madzirov esinevad festivali „Trialogos” raames neljapäeval, 25. oktoobril Vanalinna kirjandusklubis St Olavi hotellis. Festivalist lähemalt www.trialogos.ee.

*

Piera Mattei

Sa pole ainuke
 
Pöördud tagasi koju
vihikuid võtma.
Pole ju võimalik väljuda
hommikul nii, et kõik kaasas.
Ja haavad muutuvad armideks
kitsaiks hõredal piiril
silmnäo ja soengu vahel.
 
Ei saa sa minna ja jääda
istuma kohvikulauda
kodu peidetud tuppa
Madriidi avenüü ääres, oma tänavate
tihkesse dialekti, rumalasse reetmisesse
mehisesse truudusesse tasa
kahe lina peal või nende vahel
jäigad kontsad rütmilises müras
kõnnid, lastes möödujail end mõõta
kõrvaldades järjest oma meeled.
Samal ajal kujutled sa surma.

Siroko
 
Vingub nii nagu oleks ta elus
tuul, majade vahele surutud
üks aken tuhandeid nutab
pilpaid ja klaasikilde
kui karmilt pügatud plaatan
märtrina ainsast vaid hoobist
heidab end jõkke.

Peapööritus
 
Sirutades ennast väljapoole
maakera kumerusest unustan ma
gravitatsiooni, vaatan
füüsiliselt värisedes
tühja ruumi
ja küsin
 
„palun väga, palun armu nimel”
lubatagu elada mul seotult
tugevasti teiste
raskemate olendite külge
kehade, mis toeks on võtnud juured
kivinenud liikumatud mõisted.

Au Bon Marché
 
Prantsuse keel, mida räägivad vanad
on ümar, ohkavad noored
lõigateks tükkideks selle, nunnad
proovivad seelikuid-põlvikuid selga.
 
Istudes kohvikus vaatan end
juuresolevast peeglist.
Alt hõljub minuni niisket
riknenud kauba lõhna,
millest inime toitub.
 
Vaikne turistina-päev
kuid olen vaid mööduv rändur.
Mingi kell – kas äkki ehk haiglast? –
tõsine, raputab õhku.

Ilmateade
 
1
Lumi on vallutand puud
nõlvakul väreleb rada.
Otsima hundid on hakanud
harvu saake, sealsamas
nõnda teistmoodi valgus
tõmmanud üles on kardina kaitsva,
harvad hääled kostuvad selgelt
kui märgid.
 
7
Kas igavik on tõesti rand
nagu märgib Homeros?
Ei, igal mõõdetud
hetkel, igal hetkel
hulk lugematu
veemolekule võib
tõusta taeva poole.
 
11
Lõppesid sügavas kraavis
suured me kelkimised
kui uskusime et oleme
enamat teistest
meid õigustas kellegi pilk
nüüd ta ei näe meid
raamatu kohale küüru
kohmetus vaikuses jääme.
 
13
Verinoor puu on äsja
puudutanud nõlval maad
ja juba tõuseb mullast
lapselikult kärsituna
tema nooli vaiguseid.
 
Öelda et see puu
„on helde”
on tulvil tõtt
ta sulle sosistab
et ei ela enda jaoks vaid –
ta armastab su pilku
su liigutuste joonist
niidul ja su lõhna.
Verinoores õhus sinu suule
vastsündinud mateeriast surub
armulaualeiva.
 
14
Süütu udu vahukoor
põrkub vastu piiri.
Kõrgel valgel taustal
tuhmistunud värvi
roheline aken.
 
Tõlkinud Eda Ahi

*

Nikola Madzirov

MINA EI TEA
 
Kauged on kõik need majad, mida unes näen,
kauge mu ema hääl, mis mind
sööma kutsub, aga mina jooksen nisuväljade
poole.
 
Oleme kauged nagu pall, mis läks väravast
mööda
ja lendab nüüd taeva poole, oleme elus
nagu termomeeter, mis näitab täpselt vaid
siis,
kui seda vaadatakse.
 
Kauge tõelisus küsitleb mind iga päev
nagu tundmatu reisija, kes ajab mu sõidu ajal üles
ja pärib: „Kas see on ikka õige buss?”
„On küll”, vastan mina, aga mõtlen „mina ei
tea”,
ma ei tunne sinu vanavanemate linnu,
mis tahavad seljataha jätta kõik avastatud
haigused
ja ravimid, mille koostises on kannatlikkust.
 
Unistan majast meie igatsuste mäel,
tahaksin vaadata, kuidas merelained
joonistavad
meie kukkumiste ja armastuste
kardiogrammi,
kuidas inimesed usuvad, et pinnal püsida
ja aina sammuvad, et neid ei unustataks.
 
Kauged on kõik onnid, kuhu läksime peitu
tormi
ja hirve valu eest, kes suri jahimeeste silme all,
mehed olid pigem üksikud kui näljased.
 
See kauge hetk küsib mult iga päev:
„Kas see on aken? Kas see on elu?
Ja ma vastan:
„On küll,” aga mõtlen „mina ei tea,” ma ei tea,
millal
linnud rääkima hakkavad, ega ütlegi: „Taevas.”

PÄRAST MEID
 
Ühel päeval paneb keegi meie tekid kokku
ja viib nad keemilisse puhastusse,
et küüritaks välja viimanegi soolatera,
vaatab meie kirju ja paneb kuupäeva järgi
ritta,
ükskõik, kui tihti neid loeti.
 
Ühel päeval tõstab keegi toas mööbli ümber
nagu malemängija, kes alustab uut partiid,
ja teeb lahti vana kingakarbi,
kuhu kogusime pidžaama küljest kukkunud
nööpe,
pooltühjasid patareisid ja nälga.
 
Ühel päeval hakkab meil selg jälle valutama
hotellitoa võtmete raskusest
ja administraatori kahtlusest,
kui ta ulatab meile telekapuldi.
 
Teiste kaastunne saadab meid
nagu kuu eksinud last.

MÕNDAGI JUHTUS
 
Mõndagi juhtus
sel ajal kui Maa
Jumala sõrme otsas keerles.
 
Juhtmed võtsid end
mastide küljest lahti ja
ühendavad nüüd üht armastust teisega.
Ookeani piisad
kogunesid kärsitult
koopaseintele.
Lilled lõid
mineraalidest lahku ja läksid
lõhnade jälile.
 
Tagataskust lendas paberilipakaid
üle kogu meie läbipaistva toa:
tähtsusetud asjad, mis
jääksidki igavesti tegemata, kui
neid poleks üles kirjutatud.

KODU
 
Elasin kunagi linna serval
nagu tänavalamp, mille pirni
keegi kunagi ei vaheta.
Ämblikuvõrgud hoidsid seinu koos
ja higi meie kokkusurutud käsi.
Peitsin oma kaisukaru
kohmakalt ehitatud kiviseinte
muundumistesse,
et päästa teda unenägudest.
 
Päeval ja ööl hoidsin lävepakku elusana,
tulles tagasi nagu mesilane, kes
tuleb ikka eelmise lille juurde tagasi.
Kui kodust lahkusin, oli rahuaeg:
 
hammustatud õun polnud veel tumenenud,
kirja peal oli vana mahajäetud majaga mark.
 
Sünnist saati rändan vaiksete ruumide poole
ja hoian tühjusi enda all
nagu lumi, mis ei tea, kas ta kuulub
maale või õhule.

ENNE KUI ME SÜNDISIME
 
Tänavad olid juba asfalteeritud
enne kui me sündisime ja kõik
tähtkujud olid tekkinud.
Lehed kõdunesid
kõnnitee äärel.
Hõbe tuhmus
töölise nahal.
Kellegi kondid kasvasid
piki und allapoole.
 
Euroopa ühines
enne kui me sündisime
ja ühe tüdruku juuksed laotusid
rahulikult üle merepinna
laiali.

MÖÖDUVAD VARJUD
 
Kohtume ühel päeval
nagu paberlaevuke ja
arbuus, mida jões jahutatakse.
Maailma rahutus on
meiega. Peopesad
varjutavad päikese ja me
läheneme teineteisele laternad käes.
 
Ühel päeval ei muuda
tuul suunda.
Kask lennutab oma lehed
meie kingadesse lävepakul.
Hundid ajavad taga
meie süütust.
Liblikad jätavad me
põskedele tolmu.
Üks vana naine räägib
iga hommik meist lugusid ooteruumis.
Isegi see, mis ma praegu ütlen,
on juba öeldud: ootame tuult
nagu kaks lippu piiripunktis.
 
Ühel päeval mööduvad meist
kõik varjud.

LINNAD, MIS EI KUULU MEILE
 
Võõrastes linnades
uitavad me mõtted rahulikult ringi
nagu unustatud tsirkuseartistide hauad,
koerad hauguvad prügikastide
ja lumehelveste
peale, mis sinna langevad.
 
Võõrastes linnades oleme märkamatud
nagu kristallist ingel, kes on suletud
õhuta vitriini, nagu maavärina järeltõuge,
mis paigutab purustusi vaid pisut ümber.
 
Tõlkinud Carolina Pihelgas


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming