Luulet

Matti Kangaskoski, Pauliina Haasjoki, Esa Mäkijärvi

MATTI KANGASKOSKI Kuule, Nüüd, kus sa surnud oled ja sul ei ole midagi muud teha,kas sa võiks siis nõud kokku korjata? Minul on muudki teha,näiteks mõelda, miks elada ilma sinuta, ja kas see,mis meil oli, oli elu. Kas sa ütleksid, et meil oli teineteisegaraske? Kas ma olin nii rumal, kui ma arvan, et olin?Ära muretse, nüüd, kus sa surnud olen, näen asju teistmoodi. Joonistasinoma hinge tükid ja riputasin need uuesti seina. Ma muidugiei öelnud kunagi, et ________ sind. Olen sind ________ surmastsaadik ja natuke enne sedagi. Sina ei öelnud ka midagi.Mina mõtlesin, et sa ei julge, sest ma olen nii rumal. Aga võib-ollasa ei _______ mind ja sellepärast olidki tasa. Nüüd, kus sa oled surnud,ei ole sel erilist vahet. Läheks õige õhtul sauna? Päev onolnud jahe ja sinugi huuled on kindlasti sinised. Ma tean küll,et ma ei peaks su huulte peale mõtlema. Nüüd, kus mapeaks välja mõtlema, miks ilma sinuta elada. Kui hästi ma sinu silmadega näen.Ma ei ole veel midagi välja mõelnud. Aga sina?Ütle midagi. Ma ei viitsi sauna kütta. Ära saa kurjaks, sa oled surnud. Tule tagasi.

***
 
Kujuta ette tühja ruumi, kohe täiesti tühja; ära kujutle
vaakumit, ära mõtle füüsika või kooritud kosmose peale:
unusta newton, archimedes ja galilei
unusta, unusta ja
kujutle endale tühi ruum.
 
Kujutle sinna iseennast, ainult ennast; ära kujuta ette,
mis sa selga paned, ära mõtle, kuidas su juuksed on,
kas veresooned on näha, kas sa näed väsinud välja või
 
kujutle ennast tühja ruumi.
 
Kas sa istud, seisad, kas su käed on taskus, keda sa näed?
 
Kujuta ette, et vaatad üles, taeva poole.
Proovi tühjas ruumis nalja teha. Mida tähendab
tühi, millise ruumi see su vaagnaluusse teeb.

*

PAULIINA HAASJOKI
 
Kui õnn oleks …
 
Kui õnn oleks kaunites olukordades, sädeleks maailm ära.
Kui õnn oleks nutmatuses,
kui see oleks päikesepaistes. Mis on kakskümmend kaheksa kraadi,
tuul puhub kaks meetrit sekundis, nähtavus saarteni välja? Kuidas on
seista akna all ja vaadata, kui see väreleb kosmosesse.
Pärlina sädeleva maakera pinnal seisev
kosmose profiilist eralduv tilluke kuju.
Kui õnn oleks kaunites mustrites, võiks minna sügavamale sellesse,
kuni taas tuleb vastu merihobude org, siis on laskumine
igavene ja juhtub iseenesest. Siis oleks lihtne öelda,
mis on kaunis: kõige puhtam.
Kõige kaunim oleks siis tõmbamata joon, alles punkt. Siis ei oleks
ealeski miski algama pidanud, aeg.
Kui merihobu oleks vaid kaunis, mitte kõigepealt kummaline.
Kui ei peaks seda kõigepealt kutsuma hobuseks ja heldima.
Kui õnn oleks lõppematuses,
selles, et iirisest on tehtud hobuse mõõtu hobune
ja kui selle küljest haugata, kasvab see kohe tagasi.
Või kui mõni päev ei lõpeks kunagi.
Kui siis päikeses ära põleks, ja see homseks üle läheks,
ei läheks see kunagi üle.
Aga kui keha oleks valu vastu tundetuks nõiutud.
Nii oleks seljas riided, mis absoluutselt ei liiguks, ükski liikumine
ei erineks teisest.
Kui kunagi ei oleks juhtunud midagi. Kui midagi ei oleks olnud, kunagi.
Kui õnn oleks nii kaugel, et seda ei tunneks ära, sädeleks maailm ära.
Kui see tuleks alati, kui selle osad seda kutsuvad.
Ei oleks varsti midagi muud kui kolmnurk ja ring, mis istuksid ja
toetuksid teineteise vastu.
Oleks vaid palm, liivane lahesopp, üks uuesti
kasvav puuvili.
Kui õnn oleks kõige kaunimas kallistuses, vaataks maailm mujale.
Oleks vaid kauniduste ja headuste kokkuarvutatud armastus,
mitte millelegi ei paneks see vastu, sest selle aeg ei kuluks.
Kui mudasest veest ei peegelduks, kui lehti ei oleks selle põhjas.
Ja oleks see kaunis, kui seda kõigepealt hobuseks ei nimetataks,
kapjadega hobused, karvased hobused. Laudjaga hobused,
lakaga hobused, seljaga hobused. Koonuga hobused, kõrvadega hobused,
kaeltega hobused.
Ja kaks kitse, kes nõjatuvad kaelaga teineteise kaela vastu.
Kui ainult kaunid loomad võiksid olemas olla.
Kui halli määrdunud seina ei võiks käega puudutada.
Kui ainult ilus ilm saaks olla. Kui keegi ei tunneks kedagi ära.
Kosmose profiilist eralduv tilluke moodustis,
keegi meist, kes sel hetkel tõuseb voodis istukile
ja imestab tuld põlema panemata, kui palav on öö,
õhukese lina all, kõige väiksemana ja ükskõik millele
mõtlemiseks võimeline.
Sest kui õnn oleks ainult armastusväärsetes asjades, sädeleks maailm ära.
Kui mitte kunagi ei leiaks iseennast väljast,
kui ei kohtaks iseennast seal, kus arvasid end olevat täiesti eksinud,
rannalt, mis on kuivanud vetikatega kaetud.
Kui mitte keegi ei ütleks head ööd mitte kellelegi muule kui armastatutele.
Kui mitte keegi ei armastaks seda, mida ta enne ei armastanud.
Head ööd nüüd. Head ööd, tähed. Head ööd, kuldne kuu
ja Hobusepea udukogu.
Head ööd, kallistatav.
Head ööd. Head ööd.

*

ESA MÄKIJÄRVI
 
+
 
Kirjutan vahetpidamata
käin mööda mõtete
pikka ja keerulist teed
otsides kauget maad
seltsi
ja sind
otsides järgmist reisi
ja järgmist saabumist
ja reisi jätkumist
ikka alati järgmist
ja nõnda
järgneb lahkumisele reis
minemisele saabumine
päevale õhtu
ööle hommik
tühjusele jumal
jumalale tühjus
tühjusele kosmos
kosmosele tühjus
korrale korratus
harmooniale kaos
maale kuu
päikesele maa
ja päike iseendale
see on keskpunkt
meie südames
meie südametes
see on lakkamatu tuksumine
ja nõnda
järgneb südamele tuksumine
üksindusele armastus
naisele mees
mehele naine
nad järgnevad teineteisele
nad on üks
ei enam
ei vähem
kui üks
nad on osa
taevalikust rütmist
taevalikust kirjast
mu päevad saavad täis
kirja ja muusikat
nii et needki on üks
keerlev rütm
laul
tants
mäletamine ja (viimaks) unustus
väikesed leegid mis süüdatakse pimedusse
viitadeks
valgusteks
et leiaks endast kodu
et leiaks endale kodu
imestaks et
on võimalik leida kuju kujutusest
sõnadest
laulust
tantsust
keerlevatest rütmidest
muusikast ja kirjast
ja nõnda
saavad päevad täis otsinguid
üksindust
üksinduse tunnet
mis ei ole tõeline
mis ei ole tõde
sest päike ja jumal on ainsad
tõeliselt üksildased
aga nemad on üks
ja nõnda
järgneb valele tõde
hämarale kirkus
pimedusele valgus
sõnadele sõnad
pildid kõiksuses
seintel võrkkestal
järgnevad üksteisele
ja pliiats ei jõua järele
valgusele pimedusele
sõnadele lausetele
muusikale vaikusele
piltidele pildireale
mitte millelegi
pliiats saab vaadata
vaid kaugelt
nagu jumal inimest
päike maad
maa kuud
kuu kosmost
tähed tähti
ja nõnda
on kindel et
keskpunkt seisab paigal
kui piir liigub
äär liigub
pimedus valgus
elu surm
piirpind liigub
tagasi
edasi
ja nõnda
tõmbub kõik hämaraks
pilved tulevad kokku
valgus väreleb
varjud seintel järgnevad üksteisele
ajavad taga saavutamatut
ajan taga saavutamatut
kirjutan vahetpidamata
käin mööda mõtete
pikka ja keerulist teed
otsin sõnu
kauget maad
seltsi
ja sind.

*

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa

Poetry Connection ehk Eesti-Soome luulesild leiab aset Kirjanike Maja musta laega saalis Harju 1 laupäeval, 2. juunil kell 18.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming