Luulet

Wisława Szymborska

Neljateistkümnene Mina – neljateistkümne-aastasena?Kui ühtäkki siin ja praegu seisaks ta mu ette,kas peaksin teda tervitama kui lähedast,ehkki minu jaoks on ta võõras ja kauge? Poetada pisar, suudelda laubalevaid seetõttu,et meie sünnidaatumid langevad kokku? Nii palju meie vahel erinevusi,et ehk üksnes luud needsamad,kolju ja silmakoopad. Sest tema silmadki juba justkui suuremad,käed pikemad, ise sihvakamja kogu keha rüütatud siledasse nahka, ilma ühegi iluveata.Meid ühendavad ka sugulased ja tuttavad,aga tema maailmas on peaaegu kõik elus,ent minu omas peaaegu mitte keegisellest ühisest tutvusringist. Nii ääretult palju erineme,et mõtleme ja räägime hoopis eri asjadest.Tema teab vähe –seda kangekaelsemalt ajab oma.Mina tean palju enam –aga see eest mitte midagi kindlalt. Ta näitab mulle luuletusi,kirja pandud püüdliku ja selge käekirjaga,mida mina enam aastaid ei kasuta. Loen neid luuletusi, loen-loen.Noh, võib-olla see üks,kui seda lühendadaja paari kohta kohendada.Ülejäänud ei ennusta midagi head. Vestlus temaga ei suju.Tema käekellalaeg ebatäpne ja odav.Minu omal palju kallim ja täpne. Hüvastijätuks vaid tehtud naeratusja ei mingit tundeliigutust. Alles siis kui kaobja jätab kiirustades maha oma salli. Triibuline salltõelisest villast,mille heegeldas tallemeie ema. Hoian seda ikka veel alles.

Lahutus

Laste jaoks nende elu esimene maailmalõpp.
Kassi jaoks uus isand.
Koera jaoks uus emand.
Mööbli jaoks trepid ja transport, kolksimine ja tassimine.
Seinte jaoks mahavõetud piltide heledad ruudud.
Naabritele jututeema, vaheldus vaikellu.
Autole parem, kui teda oleks kaks.
Romaanide, luuleraamatute jaoks – nõus, võta, mida tahad.
Keerukam on lugu entsüklopeedia ja videomakiga,
no ja õigekeelsuse sõnaraamatuga,
kus arvatavasti on juhiseid kahe nime kirjutamise kohta –
kas ühendada need sõnaga „ja”
või eraldada juba punktiga.

Identifitseerimine

Ta ütles – küll on hea, et sa tulid.
Kas kuulsid, et neljapäeval kukkus lennuk alla?
No just selle pärast
sõitsidki nad mulle järele.
Mu mees oli reisijate nimekirjas.
No ja mis see loeb, võib-olla ta mõtles ümber.
Mulle anti mingit rohtu, et ma ei minestaks.
Pärast näidati kedagi, ma ei teagi, keda.
Üleni must, kõik peale ühe käe söestunud.
Särgiriba, kell, sõrmus.
Sain vihaseks, see polnud kindlasti tema.
Ta ei teeks ju mulle midagi sellist, et näeks välja nõnda.
Selliseid särke on ju kõik poed täis.
Ja käekellgi on täitsa tavaline.
Ja need meie nimed sõrmusel
on nii üldlevinud.
Hea, et sa tulid. Istu minu juurde.
Ta pidi tõepoolest neljapäeval tagasi tulema.
Aga kui palju on neid neljapäevi aasta jooksul.
Kohe panen teevee tulele.
Pesen pea ära, ja pärast, pärast noh,
proovin ärgata kõigest sellest.
Hea, et sa tulid, sest seal oli nii külm,
aga ta oli vaid sellises kummist kotis,
too õnnetuke, ma mõtlen.
Kohe panen neljapäeva tulele, pesen tee ära,
need meie nimed on ju nii üldlevinud –

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming