Luulet

Carmen Karabelnik, Kaisa Karabelnik, Andres Lehestik

Carmen Karabelnik + Valel ajal vales kohasvale ohakat välja rohimastuleb taluda tõdeja torkida ei tohigi tuleb vedada endüle valutu vedelemise kõike mis kasvabvõib uskudaumbmääraseks umbrohukskõrbele ent ennustadaelu ja vett õiget ohakat ohkamine ei võta

 
+
 
Aeg jäi rippuma
üleeilse kohale
nagu ämblik
tolmuse niidi otsas
 
ma alles õpin
teda lähedalt vaatama
tolmu sisse hingama
ilma et lämbuksin
 
uue aja tuul ei vii
tüütut minevikuputukat
tahab paid ja ilma
ei nihku mu naha alt
aeg jäi rippuma
üleeilse kohale
kultuurikiht nahal
kulus niidiks
 
kõigi kaheksa jalaga rabeleb
endale toetust tänasesse päeva
ajaämblik ajaniidi otsas
 
+
 
Kindlaim viis ära eksida
on minna otse
otse läbi metsa
otse südamesse
 
ma jälle kõigun
maa ja taeva vahel
liiga lühike et korraga
mõlemat tabada
 
jäta tabamatud taevad
ja avastamata maad
las ma parem õpetan sulle
kuidas sa mind kätte saad
 
ehkki olen eksitee
olen ikkagi ilus


Kaisa Karabelnik
 
+
 
Piinatud geeniusel on päevaraamat.
Korralikul tüdrukul on päevaraamat
ja tulisem pool, mis avaldub
kahe või enama keha põleval kokkupuutel
vallanduvast energiasööstust.
Valem tulemuseni jõudmiseks
iga kord veidi erineb eelmisest.
Ma ootamatutes olukordades
iseendal lasen end üllatada.
Üllatun andumusega.
 
Õhtu
 
Rahu sirutab oma sitked siidised sõrmed
ja kerib minu ühe ümber neist.
Vaikus levib sihti mööda ka siis,
kui kõik veel sihitult lärmavad.
 
Ainult kellad kõlavad kaugele nii,
et võiks kuulatama jäädagi,
kuis ükski samm enam ei kaja
ja helid on maapõue varjule pugenud.
 
Hetkel sellisel tunda võib Valutuult,
mis aknapragudest püüdlikult läbi imbub.
Kui Ta kord koputab keskööl südametunnistusele,
võta teda lahkesti vastu.


Andres Lehestik
 
+
 
Ei päevi loe valjult
valjult vajuvad kaela
tasa loodad, et möödub
vaikselt kannatad vaeva
 
rada lihtne – töö, raha
ühte palju, teist napib
paned soovide silmile
eituse klapid
 
vana vaenlane väsimus
jahib kiskjana tahet
leian lohutusnõksu
lisan jooksuga vahet
sügisvärvides metsas
olen ängidest vaba
mind, vana rebast,
mure kuul siin ei taba.
 
Pääsuke
 
Tuhandeid miile lootustetuules
sirbina hõljudes läbis ta.
Õnneõhku meeletult igatses,
ei lubanud hingel eal väsida.
 
Lõpuks kodustel väljadel joobumas,
must-valge sulestik joonistas ausust.
Miralda-marilda-diralma-darilma,
kuid enamat enam ei lausunud.
 
Piisake verd nokast, hingeke taevasse,
kurgu alt ruuge, kui aimanuks ette.
Ta lennata tahtis ju taevasse!
Külm, petlik klaas tuli lõpuna ette.
 
Piiril
 
Teie dokumendid, please!
Palun, siin.
Kes ametilt?
Poeet.
Poliitiline amet?
Ei, sõnaseadja.
Selge, copywriter. Nii,
mis on teil deklareerida?
Ma armastuseta ei suuda elada!
Ei, ei, mis päriselt on ühes teil?
Üks proosatekst, üks süda,
südames üks neid.
Kas kõik?
Üks pliiats, veidi paberit ja kumm.
Ja hõbe kõlisev,
kus nägu peal on tumm.
Tekst ette näidake!
 
Õiged õied
Sõnajalaõied hõiskasid õhtusse õitsemist. Kõige õilsam
õitsiline, tõmmusilmne sõdurpoiss, võitis salasõnadega õige
õblukese Krõõda sõprusest kõrgema tundetõmbe.
Õilmed tõmbusid kõrvale, õnnelikud õieleidjad sõlmusid
õrnkõvasti õnnestuma.
Kõik, võnklevast tõugust kõrge kõivuni, lõõrisid õhkamissõnu:
„Tõeline lõõm, õigete rõõm!”
 
Teil lugu kurb.
Kurb?
Jah, me seadus kindel,
möödapääsmatu, kui surm –
„Õ” pole lubatud.
Kas konverteerite või deklareerite.
Kui deklareerite –
aktsiisi maksate.
Kui konverteerite, siis ainult
ümmargusteks oodeks.
Ma deklameerin:
“oiged oied”,
on õudne teie koodeks!
Siis makske maksu,
igrekutes palun.
 
Okay, nyyd kyllalt sai.
J@rgmine palun.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming