Luulet

Jürgen Rooste, Märt Väljataga

Jürgen Rooste KAALEPILE: UUT SULA OODATES loen vana lehelugusääl kaalepi osaks saab sõimet tema luule on veretut suguja liialt kaugeks jääb võim nüüd võim jälle sama nägutahaks öelda kuis on ja kuis peabet ideoloogne häguei ähmastaks noorsoo pead mul mõrvamõtted on varuksneile kes teavad kuis peabmu hing moondub ärevaks mesitaruksmiljon nõela end valmis seab ei tähenda vabadus ometi muudkui nukra poeedi vallali suud

ŠAHH-MATT, LAPIN!
 
elu on elatud
päevad on peetud
ennast sest jamast
läbi on veetud
ole sa neetud!
olgu ma neetud!
 
Šahh-matt, šahh-matt,
šahh-šahh-šahh-matt
 
Valged alustavad
ja muidugi kaotavad –
all täiskuuöid.
Mustad mehed laotavad
oma piknikulinad sinavale aasale.
Ei tehta siin valge mehe töid,
ei kanta siin rivis orjaahelaid.
Õllesid mahedaid
proovivad huuled noist klaasidest-kannudest,
millelt tuuled viind vahu.
Sügav ja sillerdav sisim meil rahu
 
Šahh-matt, šahh-matt,
šahh-šahh-šahh-matt
 
Keedumunade ja sardellidega
mängime maailmalõppu,
hing on täis ja pää on tühi.
Tahaks olla hää, aga pööritab pää
Ja süda:
see süda on paha: tahab pidada vaikselt noid pühi,
ta justkui ei löögi – ei kosta kippu ega kõppu
hetk enne järjekordset maailmalõppu.
 
Šahh-matt, šahh-matt,
šahh-šahh-šahh-matt
 
Ratsukäigul tuleb elada, haakide ja konksudega,
ratsukäigul, sest see võlub piigasid, erutab-köidab neid!
Ratsukäigul, sest selles on vabadust-kavalust-kirge-ja-avalust.
Lust! Lust on käia kiusakalt
ning ainult liigne iha, liigne agarus ja aplus (alpus) võib vedada meil alt
Kui oma ratsul läheneme me –
kaks antiproletaarset printsi – nõnda mahedalt!
 
Šahh-matt, šahh-matt,
šahh-šahh-šahh-matt

NARVA MAANTEE VEEREL
 
tõmbab tuuli ja tõmbleb tudengeid
möödunud aegade mõnusaid varje
(nii tunnen ära neid)
 
need kulgemised milles me
oma kuju saime ja olemise
sillerdav sisu kui toitsime oma
uudishimu meeletut taime
 
nagu vaime hulkus igavesi juute
ja üliõpilasi nois tolmusis koridores
nüüd on isand Ford oma liinid
siiagi üles löönd – ükski jupp
 
ei tohi maha jääda kes liinilt langeb
heidetakse rämpsu – tublid sahkerdajad
kenad sõnakuulelikud ja sihiteadlikud
uue aja noored marsivad välja tänavaile
 
haridus eelarves kirjas – aktivas
passiivsed boheemlased kes veel
kolmekümneseltki kes veel neljakümneseltki
ei tea mis neist saama peaks – noh
 
neist ei saagi midagi – siin Narva maantee veerel
südapäevast õlut libistades
libiseb mu pilk möödund aegade varjudele
tõmbab tuuli ja tõmbleb tudengeid
 
tallad tunnevad tuikeina toonaseid teid

VAESTE KIRJANIKE PÄRALT ON TAEVARIIK
 
siis kui surmasuskaja sõrmkinnas
jälle lajatab
suur smaug on unest ärganud
näljane
meid oma koopas märganud
agent smith
tunneb kõiki me lähedasi
aimab me unistusi salalisi
tähedasi – siis tuleb end varjata
uues maailmas kapsaste keldris
 
ses majas on elanud või elavad
tarmo teder ivar sild marko martinson
kalju kruusa mihkel ja marten kaevats
jaan pehk ja lilli-krõõt repnau
peeter sauter olavi ruitlane eda ahi
erko valk ja nüüd ka andrei hvostov
nende vaimu vägi
moodustab maja ümber kõikekatva kaitsekupli
millest kurja pilgul on põrguraske
end läbi puurida
siia ma varjun
kui hommik on kuri
siin surmasuskaja sõrmkinnas ei pääse ligi
hing loksub aegruumis nagu ookeanis
olen osake kõiksusest
ja kõiksus kübe minus

Märt Väljataga

Kupleede idee sündis, kui avastasin juhuslikult Wikipediast, et Robert Browningi kuulsa luuletuse „Minu viimane hertsoginna” esirida on paroodiliselt jätkatud nii: „That’s my last Duchess painted on the wall./ I’ve tried, but I can’t scrape her off at all.” Et tegu on potentsiaalselt väga viljaka žanriga, näitab Maarja Kangro Vikerraadios 13.12.12 koos tekstinäidetega esitatud päevakommentaar „Andke oma panus eesti luuleklassika arendamisse!” (http://uudised.err.ee/index.php?06268160). Siin siis minu panus:

*
Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps,
kuid lootkem, et õige pea tabab panka finantskollaps.

*
Mis küsib elulahkmel heitlik maru?
Kas on sul piisav pensionivaru.

*
Me liigume loogeldes loojangu poole,
et avaldus viia parteibüroole.

*
Seisad kesk suletud seebimulli
oled ja ihkad feimi ja sulli.

*
Ma kõnnin hallil lõpmata teel,
sest käigukast purunes BMW-l.

*
Minagi olin Arkaadia teel,
nüüd ilma Arkaadita kurb on meel.

*
Tulin linnast, lumesadu,
põõsast ründas lohemadu.

*
Üle hämara, varjudest tume
tuleb lehm – ja me kangestume.

*
Üle kodumäe kumera kupli
taban välkumas valeva vupli.

*
Tol korral ringi jooksin alles särgis
ja olin algaja veel seksivärgis.

*
Maa tuleb täita lastega
või nende kübervastega.

*
Mu isamaa on minu arm,
kuid kahjuks ema oli parm.

*
Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
kui paremat kraami täis puugitud pugu.

*
Ah, toredaim on elamine maine,
kui oled süstind taevaliku aine!

*
Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?
Kui kohatakse ahneid inemisi.

*
Kord köidame merede vahuse vee,
et raamaturiiulil rahuneks see.

*
Küll ma otsisin eluarvu,
tuli väiksem kui pealael karvu.

*
Oo et sädemeid kiljuks mu hing,
kui mu konnasilmasid pigistab king.

*
Ma iial polnud eht,
kord kurtis Leberecht.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming