Luule: Toomas Raudam, Igor Kotjuh

 

  Toomas Raudam

MU EESTI

 

Mu Eesti on väike nagu ma isegi

ta kaalub sama palju kui mina

kusagil kaheksakümne ringis

noorena vähem

tal on hall pea

nagu läikiva saiapuruga üle puistatud

ta on seitsekümmend sentimeetrit pikk

nooremana kaks sentimeetrit enam

kuid siis nagu ka nüüd

ulatun ma veest veeni

Peipsist Läänemereni

tal on vuntsid nina all

poeg on tal neid käskinud hoida

ja mitte maha ajada

ka mitte pohmakaga

mis teda vanemast peast üha enam kurnab

ja kollitab

Eesti vanavanaisa oli voorimees

temal olid ka vuntsid

ja tal oli poeg, kes armastas neid katkuda

see poeg oli minu isa

minu ja Eesti

vanavanaisa on ühel fotol,

ta istub oma troskas turuplatsil

ja vaatab pildistaja poole

tal on seljas must kuub

keha ümber kinni pigistatud

kõhuvoldid koreda riide alt paista

peas nokaga voorimehemüts

üle turuplatsi jookseb koeranäss

ta jõi ennast surnuks

mu Eesti lumivalgete vuntside ja piitsaga

(seda unustasin öelda) vanavanaisa

tal oli väga valus

nagu mu isa

mu Eesti

mulle rääkis

mu Eestis ollakse väga lahked ja mõistvad

 

ma võin anda kodakondsuse kellele tahes

minu truudusevanne kõlab umbes nii

(sõnastus on vaba, selle andmine

ja ettelugemine on võtnud viiest minutist

tunni ja viieni)

vannun pühalikult

vahendeid valimata

kuid verevalamist üldjuhul vältides

kaitsta kõiki neid

keda solvatakse

kellele tehakse haiget

viimane kellele ma kodakondsuse andsin

oli üks klaasipuhastaja

kes sõitis hommikul jalgrattaga tööle

ma ei tea mis temaga juhtus

aga ta rammis World Trade Centeri

suurt klaasakent

mille ta just äsja oli puhtaks pesnud

hoolikalt nagu alati

see polnud teadlik tegu

pigem juhus

ta lihtsalt libises

ja kukkus aknasse

aken ei läinud katki

ta ise ei saanud ka viga

aga seda nägi pealt

üks Ekspressi ajakirjanik

kes ajas seal oma asju

mingit äritehingut vist

või suuremat ostu

või juriidilist konsultatsiooni

ta nägi hetkeks vastu klaasi

pressitud põske ja lömmis nina

ja kuulis krudinat

mis tuli pärani silmadest

ajakirjanik on lobamokk ja halb inimene

kuigi ka paari luulekogu autor

(võimalik, et just sellepärast, head autorid

 

on ikka halvad inimesed)

ta laskis lahti kuulujutu

nagu oleks too klaasipuhastaja

(tal olid vuntsid)

olnud Bin Ladeni käsilane

kuna aga tal polnud raha lennukirööviks

ja Al Qaedal on näpud põhjas

siis piirdus ta väiksemamõõdulise aktsiooniga

ihhihii hahhahaa

mulle selline irvitamine ei meeldi

pealegi kuulen ma seda igal pool

kuhu ma lähen

igal pool kus midagi räägitakse

räägitakse temast

bussis trammis trepikodades

sõnades ja sõnade vahedes

hiire kombel vaikides

ja kõva häälega röökides

ja inimeste näod on

õelusgrimassidest kõverad

ma otsustasin teha temast

klaasipuhastajast

mu Eesti kodakondse

väike ta on

aga ära me mahume

jääb ruumi ülegi

enda välja sirutamiseks

kallistusteks

ja suudlusteks

keelega keeles

hambaga hambas

meelega meeles

head lambad laudas

jeesu&jeesu

vuntsid nina all

 

  11. IX 2006

 

 

 

Igor Kotjuh

 

Refleksioonid

suur vene hõbeajastu poeet

ossip mandelštam (brodski ei pidanud teda

geeniuseks) kirjutas ühes oma

luuletuses: “kõige õrnem aru

asub väljaspool”. üsna julge väide

isegi astmahaige inimese jaoks,

isegi edgar allan poe hullumeelsete

teoste austaja jaoks. üldiselt, kuidaspidi ka ei vaata,

ma ei suuda seda mõtet omaks võtta.

kuid samas just selliste

ootamatuste pärast armastan ma mandelštami.

ses mõttes on mul hea meel, et avastasin

selle luuletaja enda jaoks ise. sest koolis

ju ”kohustusliku kirjanduse” raamatud

ja kirjanikud mulle huvi ei pakkunud,

aga ülikoolis õppisin ma eesti keelt

ja kirjandust, nii et vene klassikute jaoks

jäi pehmelt öeldes vähe aega.

kuid siis leidsin, et nii ongi parem.

mulle meeldib olla kirjanduses turistist

fotograaf. mulle meeldib luua asjast

oma arvamus ja teha omi tähelepanekuid.

nii oli ka ossip mandelštamiga ja selle

tema väljendiga väljaspoolsest õrnast arust. minu

kohta käib see väide täpselt

vastupidisena. ma teen endale sageli etteheiteid,

kui suhtlen teise inimesega, eriti kui see on

tark inimene, kellele on heldelt annet

jagatud. mulle näib, et ma ütlen talle

teadmatult midagi labast ja see labasus

teeb mulle sügavalt häbi. esiteks selle pärast,

et vestluskaaslasele võib minust jääda

vale mulje, teiseks selle pärast,

et kuuldavale toodud sõnad, see tähendab, mandelštami järgi

seesama ”väljaspoolne”, ei suuda alati edasi anda

sellesama ”õrna aru” kogu tähendussügavust.

see on nagu valuuta tagasivahetamine, kus on ette teada,

et kaotad. üks viimaseid selliseid

olukordi juhtus möödunud

kuul kirjandusfestivalil Tartus.

 

 

 

ma küsisin kuluaarides tuntud eesti

luuletajalt ja intellektuaalilt jaan kaplinskilt (kes

andis mõni aasta tagasi välja oma valitud luule köite,

piiblist paksema), milleks kirjutada luuletusi.

küsisin ja kohe pahandasin mõttes enda peale.

sest mu küsimus ei tähendanud väikekodanlase

uudishimu, vaid uurija huvi.

peale selle, vaevalt kaplinski loeb

kaasaegset vene luulet, mille juurde

ma kuulun. kindlasti mõtleb ta

minust kui pealiskaudsest inimesest.

kuid seejuures on mulle eriliselt lähedased

tema luuletused, mõnesid neist olen ma isegi tõlkinud.

ja hiljutises arvustuses tema

kakskeelsele eesti-vene luulekogule

võrdlesin ma omavahel brodski

ja kaplinski poeetikat, saatust

ja annet. mida siin rääkida? kirjalik

kõne on lähemal ”õrnale arule” kui

”väljaspoolsed” kuuldavad sõnad. muuseas,

sellelsamal mandelštamil on selle kohta rida

”just kootud lõuendi tõest”. jääb üle

välja selgitada iga teksti kirjutamisaasta

ning kas vaielda või nõustuda.

kaplinski aga ütles minu küsimuse

peale, et proosa kirjutamine on talle

suurem väljakutse, aga luule on noorte jaoks.

 

 

 

 

EBATAVALINE TEEKOND

Kirjutada unenägusid üles, see tähendab anda fantaasiale

reaalsuse kuju, kunagi pole ma tegelnud millegi

sellesarnasega, et mitte purustada unistusi, et

mitte naerda tegelikkuse üle, et

lasta igal seisundil jääda ise-

eneseks. Kuid täna juhtus midagi

uskumatut: ma läksin kaotsi tõe

ja väljamõeldise vahel ega suutnud eristada elu

filmist. Ma nägin tänaval otsekui

oma korteri jätku. Sattusin peale

otse kõnniteel kõrval olevale nišile,

mille sügavuses seisis pähklipuust

laud, kaljumaalingu

repro, telefon. Kõik nagu minu kodus.

Perekonnapilt samuti. Otsustasin

seda vaadata. Kuid selle kõrval

märkasin teiste perede fotosid.

Kuna see oli avatud nurgake,

siis möödujad puhkasid siin, jätsid

siia igasuguseid iluasju. Igaüks püüdis

avardada minu kodust hubasust.

Ärkasin. Panin teleka käima.

VH1 peal käis saade Then and Now,

kus pakutakse võrdlemiseks

lauljate videosid nende karjääri alguses

ja nüüd. Ära vaadanud mõned klipi-

paarid, tulin järeldusele, et

aeg on ümber pöördunud. Miks?

Ei tea. Võib-olla oleme jõudnud

punkti, kus midagi paremini teha

on juba võimatu. Siis lõin lehe

lahti. Ajakirjanduslik juurdlus.

“Lõuna-Eestis rööviti ikoonid.

Väiksed kogudused ei saa endale lubada

signalisatsiooni. Jumal magab.

Pühakute kujutised viiakse Läände.”

Pikk teekond Euroopast

Euroopasse, minu juurest minu juurde.

 

Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming