Luule:Mats Traat

 

 

22. MAI 1949

 

Tuli mees kergel sammul

mööda savist põlluteed,

tagaaetu.

 

Päeva silm läks järve looja.

 

Teadvus voolas sängis igavikulises,

tumedas.

Huuled liibusid armsama huulile,

klaarilt hõõgus kehade kokkupuutekoht.

Une luud pühkis tasaseks hirmude jäljed,

jälgede ülesvõtmise hirmu.

 

Tuuline, haljas koitis kevadpäev,

põhjas tundeline mälestus.

 

Tuli metsavend kergel,

läheb raskel sammul.

Ristteel rukki vahel

raiub räme hääl:

ruki verh!

 

Konevalang ?

 

(ja James Forrestal hüppab

haigla aknast välja, hirmust kaame:

bol?evikud on juba Ameerikas!)

 

Ööliblika lend.

Kaselatva langeb täht.

Laanerüpes sõnajalgade all

istub muldonniürikute juurde

romantiline metsavend.

 

 

GARANTIID

 

Keset kestendavaid tunde

tundeöö

aastatuhat,

suletud surelikkusesse.

 

Kõrk,

etteantult pettunud õrnemas soos,

pidades sõbraks puid, õhku ja taevast,

poeb metsaonni leitnant Glahn:

sügise ruske südamik

asendab südame küpsust.

 

Tööhobune,

esindamata eesel,

astub vaguralt vagu ?

 

meelemuutuseta

üksluises vihmasajus.

 

 

KÜLMAKERKED

 

Igas ajas on palju uksi.

Vaimusilmaski

ei avata kõiki.

 

Unustus hõlmab iga kivi,

kviitungit, geeni.

Unustusse mattuvad aiad,

unustus imbub taevasse, merre,

unustus sööbib unustussegi.

 

Üha pikenevat tee ? kuhu küll?

 

Jalge all külmunud muld

lindude varbajälgedega.

 

Malletu maine mannetab ülemaise.

Kui igavene jõuad olla sinagi,

muld!

Mammon trügib sulle teejuhiks,

suretab surmagi.

 

 

 

ALANDATUD JA SOLVATUD

 

Retoorilisi reveransse. Tõeteesklust,

tolmu ja demagoogiat. Rahalugemist rekki.

Meediapila, parlamendiparinaid.

 

Valitsuse valskust.

 

Sotsiaalne redel läbi saetud.

 

Inimene numbriks nullitud,

tähenduseta,

orjaks arvatud,

koos toaga müüdud

tagaselja ?

 

leplikud leibkonnad

tõstetud telki.

Edasi globalismi võidule!

 

Filister, nägu vihast viltu,

männikus mõnitab muulast:

kõrisõlmele keerd peale!

 

Aleksander Suur elas ennast välja,

raiudes katki Gordioni sõlme.

 

 

 

KONTROLLJOONED

 

Auditooriumis harutab õppejõud

Hegeli heegeldatud teese.

Naerab, et vats vabiseb:

part laskis enda haneks tõmmata!

 

Minimalist unistab:

kas või sõrmkübaratäis,

kas või linnunokatäis!

Mida just ? võimatu täpsustada.

 

Mis eepiline ehmatus  

(elukalliduski ei suuda seda nullida!) ?

kolm suurt taevakeha kaugenevad üksteisest,

saatuserist laob pasjanssi:

see maailm lõpeb varsti,

paranemata, paremaks saamata.

 

(Täielik fantastika, raisk!

kirub salakaubavedaja tollis.)

 

 

 

IILIDE ILUKÕNE, MARUDE MÖIRE

1

Kohal on elukoht vees,

elatanul möödunus.

 

Hajusad laigud, ema ja isa näod,

ahjust võetud rukkileib,

kodu kindlusetunne.

Seinapalkide vahel kuivas sammal,

saateks iilide ilukõne.

 

Elutänu helkis

ehapilvedest.

 

Üha lähemale veeres Sõda.

Päevi jäätas võõra pilgu kirm.

 

 

2

Ebasoodsad aastad,

saagikindlad sordid.

Naiste koor laulis meeste laule.

Eluline, oluline, valuline

pikk minevik, pikk mitmus:

suured juhid, risti äss, kitsas elu.

 

Panoraami pigitunud pildid

läbi tunaste tuiskude

meeltesse korraldavad üllatusvisiidi

(kohmakas, kuid tõsi!). 

 

Su teod

ja tõed

teokarbis ?

 

algkodus.

 

Kangutan lusikaga purgist mett,

selg vastu iilide kõnet, marude möiret.

 

Kelle teeb õnnetuks

sünniaja surve,

kelle õnnelikuks

lukus siseilm.

 

 

 

PILLAPALLA PLATS

 

Kaob pilve nii soojus kui kuma.

Hookaupa akna all lõhnab roos.

Öökull asutab huikama

ettekuulutamishoos.

 

Silmis hirmukahm,

    ebausklik sajatab.

Ülemistes registrites

ööbik toomepuul lajatab:

too piits! too piits!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming