Luule kirjutamine on ihast tagant sunnitud liikumine

Lauri Kitsnik

Jaapani luuletaja Fujii Sadakazu äsja  trükivalgust näinud kakskeelsest valikkogust „Titt maksab kätte / Akachan no fukushū” vestlevad autor ning tõlkija Lauri Kitsnik. Tōkyō Risshō ülikooli kirjandusprofessori ametis Fujii Sadakazu osaleb ettekandega ka 10. ja 11. septembril Tallinna ülikoolis toimuval teaduskonverentsil „Theorizing Japanese Literature: Memories, Evocations, Ghosts”.  Lauri Kitsnik: Mõtlen, et alustaks vestlust luulekogu küllaltki kummalisest pealkirjast „Titt maksab kätte”. „Tite” või „lapse” kujund esineb teie luuleteostes hämmastavalt tihti. Teie  kolleeg, luuletaja ning kirjanduskriitik Matsuura Hisaki on lausa märkinud, et „laps” või „beebi” ongi kõikjal Fujii Sadakazu luules vilksatav, äravahetamatu põhiteema. Tahaksingi küsida, kuidas te jõudsite selle „lapse” juurde, kes esineb tekstides, mida kindlasti ei saa kutsuda lasteluuleks, erinedes oma tähenduselt ja funktsioonilt selgelt ka näiteks romantikute rikkumatust sümboliseerinud „lapse” kujundist.  Fujii Sadakazu: Lasteluule see tõesti pole. Ega saakski olla. Lasteluule on ikkagi mõeldud lastele. Oleksin ma need tekstid ise lapsena kirjutanud, siis ehk veel kuidagi. Aga tagasi lapseks  saada ja siis kirjutada pole võimalik. Ma saan kirjutada ainult lähtuvalt „lapsesusest” enda sees. On ette tulnud, et nagu sinulgi praegu, on mul kodus väike laps ja selle aja vältel, mil ta tasapisi suuremaks kasvab, olen saanud palju luuletusi kirjutatud. Sellisel puhul võib rääkida sellest, et minu sees olev lapsesus on välja tulnud, mitte aga et ma oleksin ise lapseks muutunud. Selles mõttes on tegemist iseenda jaoks kirjutatud „egoisti luulega”. Nii  nagu kaasanutmine pole mitte teise kurbuse pärast, vaid enda asetamine teise olukorda. Kaasanutmise moodi luuletused ongi „lasteluuletused”.       

L. K.: Seda sorti ülimalt argisena näiva tegevuse nagu lapsekasvatamise kogemuse kasutamist luule kirjutamisel võiks nimetada vähemalt teie käesoleva luulekogu tuumaks oleva 1970ndate lõpu ja 1980ndate alguse loomingu üheks iseloomulikumaks jooneks. Kui täpsemini öelda, siis luuletustes nagu „Kivikeel”, „Laps” või „Hommiksöök” ilmub laps vestluspartneri  rollis ning ühest väga lihtsast fraasist või küsimusest võib alguse saada täiesti ootamatuid teemasid esile kutsuv ja ühendav ahel. Näiteks „Kivikeeles” läheb küsimuse peale, kas fluoriidis on jaanimardikad sees, jutt läbi mineraloogia edasi „Genji loo” ja Gempei sõjani XII sajandil. Kivimeid esineb teil muidugi teisteski teostes.       

F. S.: Mul on hea meel, et sa „vestlusele” kui sellisele tähelepanu juhtisid. Mulle meeldib luuletustes dialoogi pidada. See ei tähenda muidugi, et ma oleksin päriselt lapsega vestelnud. Mulle paistab, et luuletekstis on olemas nii jutustuse kui ka vestluse vorm. Jutustusel on oma reeglid ja piirangud. Vestlus jällegi ei pea neist piiranguist kinni. Kuid muidugi on ka jutustustes palju dialoogi. Oma kunagises bakalaureusetöös käsitlesin X sajandi jaapani proosateost „Utsuho lugu”, mida uurides puutusin kokku ka Menippose satiiri ning Euroopa  keskaegsete miraaklitega. Muuseas, kivid on miljoneid aastaid sügaval maa sees elades täiesti tumedad. Alles siis, kui nad maa seest üles kaevata, saavad nad esmakordselt endale iseloomuliku värvi. Isegi kui minu kollektsioonis on mõni kivi olnud juba 30 aastat ja saanud mu silmale nähtava värvi, on see ikkagi kõigest 30 aastat. Fluoriidi värv mulle meeldib. Vestluse käigus kipub jutt ju kõrvale kalduma. Selles protsessis võibki ta ühe hetkega minna  klassikalise kirjanduse ja Genji jaanimardikateni (ning Heike jaanimardikateni). Küllap jõudis tookord lapsega vesteldes jutt isegi Heike krabideni. [Heikea japonica, krabiliik, mille välimus meenutab inimnägu. Seetõttu on neid peetud ümber sündinud Dan-no-ura lahingus langenud Heike klanni sõdalasteks. – L. K.]     

L. K.: Tõepoolest, teie luuletusi lugedes torkab kohe silma nende vormiline paljusus, mitmekesisus. Üheainsa luuletuse raames võivad  ilmuda erinevad ühtlustamata hääled, kõnelejad, vaatenurgad, mis omavahel kord võitlevad, kord püüavad üksteisele lähemale jõuda. Tihti eristuvad need just vormi abil, ilmudes luule ja proosa, jutustuse ja vestluse sümbioosina. Muidugi, seda laadi kirjanduslike vormide ühendamise aspektist on minu meelest väga tugev ka nende seos sama asja poolest tuntud jaapani klassikalise kirjandusega, eriti žanritega nagu utamonogatari (luulejutustus), nikki  (päevik) või kikō (reisikiri). Kuid mida rohkem ma neid luuletusi lugesin ja nägin, kuidas näiliselt kokkusobimatud teemad ja vormid justkui muuseas kõrvutuvad, hakkas peas keerlema hoopis sõna „bricolage”. See Lévi-Straussi käibele võetud, metsiku mõtlemisega tihedalt seotud termin viitab ju tegevusele, mis erineb väga selgesti inseneri kombel jutustuse süžeed kavandavast ja mõõtvast mõtteviisist.   

F. S.: Pean taas olema ülimalt tänulik selle  üle, et tuletasid meelde Lévi-Straussi nime. Kuna tema esmatutvustamisel Jaapanis tehti seda kohe läbi kriitilise vaatenurga (sellist asja juhtub tihti), minnakse päris Lévi-Straussist süüdimatult lihtsalt mööda. 1970ndatel olen arutlenud jaapani kirjanduse õhtustel kursustel üliõpilastega pool aastat Lévi-Straussi üle. Kasutasin selleks klassikalisele kirjandusele ette nähtud loenguaega (see on vist reeglitevastane) ja see on ka minu enda lähtepunktiks.  Aastad 1970–1989 olid postmodernsuse või Jaapani puhul nn uusakademismi ajastu. Sellesse süüvides nägin muidugi kõvasti vaeva. Igatahes sain tasapisi aru, et nii postmodernsus kui ka uusakademism on üks mängimine ja paljusus, mille eelduseks on see, et külm sõda ei saagi läbi. Kuid see paljususega mängimine jäi nii minu luules kui ka teadustöös oluliseks teguriks. Nii luules kui ka teaduses kirjutasin kõige rohkem just nende kahekümne aasta vältel, ning selle kattumine postmodernsusega on paraku tõsiasi. Okinawa ühiskonna, rahvalike esinejate või väikerahvastega seotud küsimuste käsitlus jäi mul teadustööna laokile ja koondamata, kuid olgugi bricolage’lik, tuli neist luule vormis teos kokku. Ebaõiglane, eks ole? Kuid selline bricolage’i-seisund hakkas 1989. aasta Tiananmeni väljaku juhtumi, külma sõja lõpu (Berliini müüri langemine), ohu Pärsia lahel ning paljude riikide Nõukogude Liidust  iseseisvumise protsessis järk-järgult hääbuma. Kui rääkida Jaapanist ja Ida-Aasiast, siis siin on veel kaks külma sõja jäänukit: Korea poolsaare „poolitamine” ning Jaapani-USA kontrolljoon Okinawal. Kuna need kaks on veel alles, leidub palju inimesi, kes polegi märganud postmodernsuse surma ning seda „poolitamist” ja „Okinawat” kasutades on võtnud nõuks senise olukorra säilitada. Mina ise surin tegelikult juba aastail 1989–1992. (Praegu siin rääkiv  mina on kummitus, nochijite, nō-näidendi teises pooles ilmuv peategelase vaim.) Postmodernsuse surmast mitte aru saanud inimestel ja minul ongi kõigest see vahe, et mina paistan seda märkavat ja nemad mitte.     

L. K.: Tuli juttu teie loomingulise tegevuse kahest olulisest küljest: luulest ja teadustööst. Sel nädalal peetakse Tallinna ülikoolis teaduskonverents „Theorizing Japanese Literature: Memories, Evocations, Ghosts”. Jaapanis olete ju tuntud ühena esimestest, kes hakkas jaapani klassikalise kirjanduse uurimisel moodsat lääne kirjandusteooriat rakendama. Pealegi  pole tänapäeva luuletajate hulgas vist ühtegi teist, kes kasutaks sedavõrd läbivalt jaapani klassikalise kultuuri pärandit. Nagu ennist ütlesite, saab uurimistöö käigus kasutuskõlbmatuks osutunud materjalist teinekord korralik luuletus. Selles on küll tihti sedavõrd palju klassikalisi motiive, et tekib tahtmine tõlkimisele käega lüüa, sest põhitekstist enam vaeva kipub kuluma kommentaaride koostamisele. Kui vaadata teie teadustöid, siis paistab keskmesse  jäävat õukonnakirjandus („Genji lugu” jt), kuid luule puhul on näha, et kese liigub ja rändab pidevalt sinna-tänna. Jaapani „keskmest” pigem „äärte” poole. Ja seda mitte ainult Okinawa ühiskonna või oroki keele kombel geograafiliselt Jaapani saarestiku servadesse, vaid ka kronoloogiliselt. Ikka kerkib esile iha minna tagasi klassikast veel vanemasse aega, kus – nagu ühes luuletuses kirjutate – polnud „ajalugu” ja „struktuuri” veel näha.   

F. S.: Jah, luule kirjutamine on üks ihast tagant sunnitud liikumine. Võib-olla on see iseenesestmõistetav,  kuid näiteks „ajalooni” jõuab selle „avastamise” nimel pingutusi tehes ning ka „struktuurist” saab aimu tolle „avastamisega” seotud pingutuste läbi. „Ajaloo” ja „struktuuri” nägemiseks ei piisa sellest, et nad silme ees on. Arvan, et alles ihast tõugatuna ning avastades saavad nad nähtavaks. Minu puhul on just strukturalism see, mis iha tagant sundis. Selle koha pealt on see XX sajandi teisel poolel elanute privileeg. Oroki (ujlta) keel  on tähtis keel, millel on ka Hokkaidō saarel üliväike arv kõnelejaid. Ainu keelt ja kultuuri aga hoiavad ja kasvatavad praegugi mitukümmend tuhat inimest. Ainu keeles on olemas neljas grammatiline isik (viidatav 1. isik): kui seda keelt uurida, kukub nn narratoloogia kolisedes kokku. Kui aga vaadata seda, kui tugevad ja sügaval on Okinawa kultuuri alustalad, siis hakkab tänapäeva jaapanikeelne kultuur paistma imeõhukese aja kuluna. Just enne Tallinna tulekut kirjutasin valmis raamatu „Jaapani keele aeg” (ilmub Iwanami kirjastuselt), mille idee sealt sain. Ühesõnaga arvan ma, et jaapani keel ja jaapani kultuur tuleks kõige vanemast ajast alustades korralikult rekonstrueerida. Mina kasvasin üles 1950ndate õhku hingates, kui Jaapan uuesti alustas. Mõtlen, et otsida seda „uut algust”, päris uut algust, võiks nii luules kui ka teadustöös olla edaspidi üks mu ülesannetest. 

Jaapani keelest tõlkinud ja üles kirjutanud Lauri Kitsnik

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming