Luule

 

Hanna Kangro  

seisatan sel minemise rajal

igal unetul ööl

 

koorin end alasti

analüüsin end harali

pagendan end olnusse

ja jõuan tagasi

  tagasi homsesse

 

 

 

mingis hääletus sisemuses

ütleb keegi, et ma olen

tahaks karjuda suures rahvamassis:

“Miks elame sel facking teatrilaval!”

 

 

 

murdumisnurk terav

avastushetk nüri

täna elan nende kahe vahepeal

 

Mittemidagiütlev täisnurk.

 

kus viibin –

mingis rõhuvas massis

lahustumatus seisakus

kellegi põlvedel, mis võivad avaneda

 

 

Vasaku käe veen on veel vaba.

 

 

Jaapanlased teevad ületunde.*

geniaalne – olen seda ise näinud

bussiaknast tehismaailma servalt

seletamatult korrusevirnalt

läbi öise metropoli

tulede rägastikulises vikerkaares

kõrvus mingi minimaalne toon –

pooleaastane mälestus viirastus

meie must-valges inimgeomaastikus

jah – tean sinu teist palet

aga olen ikka siin.

 

*kellegi luulekogust – tõesti ei mäleta

 

 

 

kuulsin praginat

heli salvestus

mõte otsis pidepunkti

leides ainult raskuspunkte

kuskil teadvuse ülesküntud tühermaal

kus eile reaalselt viibisin

selgineb nüüd hingamise tuiklev valu

praksatus aknaklaasil võttis ühtlase vormi

tühiseks marginaaliks on saabuv jõul

 

 

kütan kolme ahju

kell kolm öösel

sõbraks ühe kirjaniku lõputud labürindid

või hargnevad teed

ja meega maitsetu tee

aeg mil mõõtma peaks aega…

 

  Oh aeg!

 

 

tühi hääbunud õhtune pühapäev

kus kellegil pole olekut

ei tulekut minekut

ja meist kolmest mõraneb kaks

ainult laterna valguses saabuv vihm

valutult kulgev helge sisevaade

mis järsku prügimägi me ümber peal

ja sina mu sees

ning hommik pole muutnud  meelt…

Ja mis siis?

 

 

 

ootasin tulemist

tulemist, mis kui järellonkiv lein

hinge vangistav tühimik

see käib ja naerab

naerab minu kõrki pilku

loomuvastast kurbust

ennast petvat lootust

tõkke taha jäänud pisaraid

Raibe!

too mängib mulle mäkra

kasutab mu helget meelt

õrna hinge

kes veel ei taju, mis ukse ees

killuhunnikuks kuskil rentslis

üksinda sigaret seltsiks

viin pretendeerides mu kurbusele –

ainuke vaigisti, mis müügil sel kõikehaaraval lõputul letil

maailma suures hüpermarketis kärvavad niigi hinged

oma läbileotund meeltega

nagu mina siin lahutan osadeks

oma morbiidsust

ja milleks kõik see?

ta jääbki tulemata.

 

 

Karl Martin Sinijärv

 

TAKSO HEA!

 

Ah üleeile hakkas veidikene jube

Ma tahtsin uinuda ja samas äratust

Ei olnud üleeile autojuhilube

Ja tahtsin kohe ära siit ja ära just

 

Ma olin pisut võtnud väga punast veini

Mu palged olid väga pisut väga punased

Ööpoolikud on ikka olnud meil nii

Jah üleeile homme kunas veel

 

Ma võtsin takso ja see takso oli mõnus!

Ma võtsin takso ja see takso oli hea!

Kui sul ei ole taksos olnud mõnus,

telli kohe ja sul hakkab õige pea.

Sa vali õige number!

Mitte mingi ämber!

Vali õige number!

Mitte mingi öäk!

 

Mu pea on valus, aga kesse palus lüüa

Kaks naela kummagisse meelekohta

Ma väga palju tahaks väga vähe süüa

Ja minna hoopis ühte teise kohta

 

Ma tellin takso ja see takso on ju mõnus!

Ma võtsin takso ja see takso oli hea!

Kui sul ei ole taksos olnud mõnus,

telli kohe ja sul hakkab õige pea.

Sa vali õige number!

Mitte mingi ämber!

Vali õige number!

Mitte mingi öäk!

Sest taks on maks ja takso eestikeeles makso!

Maksumaksja oled niikuinii!

Mitte mingi ämber…

 

 

MEES, ME PEAKSIME

(MEES, ME VÕIKSIME)!

 

Mees, me peaksime suudlema oma kaaslannasid

ja nad korraks teise tuppa sulgema,

nagu ka selle Tuhandest Tänatud Töö,

mille me hetkeks ju suutsime peldikusse pagendada.

Mees, kas poleks ilus, kui

mina ja sina

imetabase prae servas veidike,

jah, kas või veidike,  kõneleksime?

Nibeledes nõmeda ilusalatiga tabaksime nii mõnegi tõe?

Viimast kapparimarja püüdes vaataksime teineteisele

teistmoodi silma sisse kui

üksiti ja üksnes üle

arvutusmasina?

 

Kas Kasum on see, mis sind tiivustab?

Kas kesklinna korteri omanikku

kotib see kõik?

Sõber, sa sured nii või naa,

varem või hiljem.

Sina ei pea ennast tükkideks jagama,

juppideks lõikama, kildudeks

keevitama!

 

Mees!

Mina tahan sind veel mitu aastat!

Ole ja tule ja tee ja söö ja naudi ja vedele maas.

Käi kasvõi minuga koos all poes ja Thailandis.

 

Mida, mees, selleks on vaja?

Kas tõesti vaid raha ja aega?

No kurat?!

 

 

 

Alati, kui algab mitteuni,

saavad tähed sõnadeks.

Vahel saavad üpris hommikuni.

Rõvedateks, aga kenadeks.

 

Mõni kord, kui mitteuni hakkab,

saavad tähed tähendustekski.

Mõne tähe mõni mõte nakkab

teise tähte. Mõttetuseni.

 

Kolmas ja ka kolmeteisekümnes

täht toob taevast kuu – ja kuni

on veel kuid, mis rängalt rippu,

särab tähti.

Kestab mitteuni.

 

 

Lahe veerel männid, oksad

talve rütmis tasa on.

Lohusalu, Leola, Loksa

tasa on.

 

Mere kätkis laine lamab.

Jää on sõitnud palgesse.

Tasa, jama, ükstakama

– valge see.

 

Kuri kuu ja kõle laotus,

igav nõmm ja liivatee,

üksik mõte, kaksik kaotus

iseendasse.

 

Üksik mõte, kaksik kaotus.

Iseendasse.

 

 

 

Süda tuksub: tuks tuks tuks.

Mine lahti, uks. Uks-uks.

Mine vasemale, vennas.

(mujale sa ju ei saa)

Heida helevalge kinnas.

 

Lapik käpik käk käk käk

Hepik sepik väk väk väk

Keera kuradile linnas.

(taha või kuis ainult saad)

Näita mulle iseennast.

 

Mina lähen puu taha, mina olen vait.

I am rock’n’ roll

and I’m alright.

 

Keda kotib „tuks-tuks-tuks”?

Mine põrgu, „Uks-uks-uks.”!

Tule põõsa taha, tüdruk!

Heida seljast mahe undruk,

tule, tembi isamaad!

 

Mu kodu on küün, koda, rehi ja ait.

I am rock’n’roll

and I’m alright.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht