Lumi

Jan Kaus

Olgu, lumi,
tule. Tule, tee ja ole.
Võtan sind vastu – tule mu aeda,
istu, pikuta, puhka oma mõõtmatut keret.
Toeta ennast vastu mu aialippe, nõjatu neist
üle, vaju meie autole ja majale, kata kõik klaasid oma
jääga, et sul oleks mugavam toetuda. Siruta oma sõrmed
purikatena maani, vabandust, lumeni. Kui kühveldan sind, siis
tuiska vaikselt ja märkamatult tagasi mu labidale. Tervitan sind
oma krae vahel, tuisk, higistan su lund tassides nagu kuuma päikese
all. Keeruta helbeid nagu õietolmu. Tere, hang, mille tagant ma välja
ei paista! Sukeldun sinusse nagu rohelisse merre, heidan sinu peale
nagu düünile, võtan sutsu kõrvetavat tuisku, et mu jume ühilduks
su toonidega, lumi. Sula mu huultel nagu jäätis leitsakus.
Üks palve ka. Lase inimestel jõuda koju. Kui otse pole võimalik,
siis ringiga ikka. Kui on lumekoristusmasin hanges kinni, las siis
uriseb seal väsinult, andesta talle tema pahameel ja tuiska
lahti teine tee. Tule ja tee Eestist mägine maa, orud sama
valged kui tipud, aga lase inimestel minna mägede
vahele, sinu alla mattunud kollete juurde.
Nii et lase tulla. Ja minna.