Luhtatulek härra Pauliga

Arno Oja

Mehis Heinsaar. Härra Pauli kroonikad. Teine, täiendatud väljaanne. Kujundaja Juka Käärmann. Menu, 2011. 174 lk.    Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. Koostaja Sven Vabar. Kujundaja Piia Ruber. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tallinn-Tartu, 2011. 200 lk. („Etüüde nüüdiskultuurist” 3)    Kõigepealt laseb kirjanik Mehis Heinsaar ühel unesegasel „miskil” ennast senikaua näpistada, kuni „miskist” saab härra Paul, kes hakatuseks õpib emakeeles vaikima ja valdab täiuslikult  asjade kaotamise kunsti. Viieaastasena asutab mehike (deminutiiv pärisnimest Mehis?) iseenda sees Teadmatuse Akadeemia, kus elutu mateeria õpetab talle olemise suuri saladusi. Alles 37selt on härra Paul oma lubaduse täitnud ning võib iseeneses peituva puu tagant välja astuda. Ta on saanud selleks, kes ta on. Ja jätkab oma kroonikate ülestähendamist. Kuid kes härra Paul siis õigupoolest on?   

„Härra Pauli kroonikate” esmailmumise (2001) järgsed tõlgendajad on nimitegelase eksistentsile leidnud mitmeid seletusi. Janek Kraavi arvates on ta lihtsalt kultusraamatu tegelane ja Tartu kunagise boheemlaskonnaga seostuva subkultuuri produkt (LT*, lk 32-34), Hasso Krulli meelest „unenäo ja tegelikkuse fiktsioon ja reaalsuse teatav absoluutne kese” (LT, lk 45). Internetiavarustest ja nüüd ka LTst (lk 74) leiame koguni prantsuse mõttetargalt Gilles  Deleuze’ilt tuge saanud määratluse, mille järgi härra Paul on pelgalt skisoidne tegelaskuju. Oma tõde peitub igas mainitud osutuses, ent kõik need lähtuvad rohkem härra Pauli algsest ellukutsujast Mehis Heinsaarest kui härra Paulist enesest. „Kroonikate” nüüdse väljaande iseeneslikud rööbikud maailmakirjandusega (või kultusraamatutega, kui tahate) annavad põhjust väita, arvestades et tegelikult on härra Paul kirjanik Heinsaare musketär. Ning selle raamatu pealkiri võiks, arvestades autori ja tema tegelase ambivalentseid suhteid, vabalt olla „Kümme aastat hiljem”.       

Sürreaalne aeg ja musketäri aoraamat 

Võrreldes „Härra Pauli kroonikate” esmaväljaandega, on Heinsaar nüüdsesse lisanud veel kuus pala, mis tema sõnutsi esmatrükki „ei mahtunud kodustel põhjustel. Nii jäid need lood ootama oma aega. Nüüd, kümme aastat hiljem, on see aeg käes.” (HPK**, lk 145 joonealuses). „Koduste põhjuste” üks seletus oleks, et Loomingu Raamatukogu kaksiknumbergi ei suutnud kõike härra Pauliga seonduvat mahutada. Nõnda jäi ka tema üht eksistentsi ja praegust raamatut lõpetav „Suitsupaus” toonaseid juhtumisi Eesti Päevalehe veergudelt (10. VII 2001) saatma.        Ent miks sai aeg täiendatud trükk teha täis just nüüd? See seletub kümneaastase vahemiku tähendusega härra Pauli ja tema ellukutsuja ühisel ajateljel. Nimelt sai Heinsaar läinud aastal 37seks, seega täpselt sama vanaks, kui oli tema musketär Teadmatuse 

Akadeemiast väljudes. Mõningat viivitust raamatu trükkiandmisel põhjendab asjaolu, et „härra Pauli aeg teeb trikke” (Hasso Krull) ja sel on sürreaalne mõõde. Autori ja tema tegelase ühisaega ei mõõda siin kronomeeter, vaid pigem pehmelt venivad kellad Salvador Dalí maalidelt. Oma sissevõetust Magritte’i, Dalí ja Delvaux’ sürrealistlikust kunstist on Mehis Heinsaar tänavu kevadsuvises raamatuajakirjas Lugu Kätlin Kaldmaale ise tunnistanud. Siit edasi  mõeldes pole välistatud, et härra Paul sai oma nimegi Paul Delvaux’ järgi. Vähemalt tema unenäokaunitaride kirjeldustes võib kaude aimata Delvaux’ piltidel nähtud daamide kontuure.       

Seesuguses ajamõõtmes mõjuvad ka Heinsaare aastaist 1997–2001 nüüdsesse raamatusse kaasatud lisalood asjakohasena ning  sobivad hästi täiendama härra Pauli unenägude ja koidikute aoraamatut, mille sissekanded muidu ongi liialt Christoph Kolumbuses ja ookeanis kinni. Seda enam, et aoraamatu kümnendas jaos kurdab härra Paul unenägudes käinud varaste üle ja teatab: „Ära on viidud mõtteline osa tagahoovist, kus ma üht karpkala suudlesin, ja veerandik aohämarust” (HPK, lk 131). Tagahoovi ja karpkala asemele saab ta nüüd kutse aiaplangus asuvasse teelauda ja  võib eelnevalt aohämaras imetleda sõber Rimpeli fotot, kus näha sõbra tool, pintsak ja kübar.     

Nägu pildi peal ei ole.       

Omaette tüütu tegelane on Sutsirk, kuid tollest oli juba varem teada, et ta pole härrasmees (HPK, lk 130) ega pea oma lubadusi (HPK, lk 150). Sutsirk on aga väga sisendusjõuline ja ainult tema toimel saab härra Paul korraks unenäo-Pauliga kohad vahetada ning kirjutada majavalitsusele (kus ta teadupärast peaks tööl  käima) pika seletuskirja teemal „Miks ma hommikuti tööle hilinen?”. Edasi on härra Pauli elu neis lisalugudes ilus kuni suitsupausini Rüütli ja Gildi nurgal (seega Tartus), kus ta leiab end äkki 20 miili sügavuse ilmamere põhjast. Seal hakib üks hiidkrabi tema viiludeks, sööb ära, seedib, ent „väljastab ta tagantpoolt tervema ja arukamana kui eales varem” (HPK, lk 171). Isegi pool sigaretti on alles. Uuenenud ja arukam härra Paul jätab musketäri aoraamatu ja  kaob tänavamellu.     

Härra Paul novembritoas       

  Härra Paul püüab küll lahkuda ka HPK kaante vahelt, kuid ei suuda. Tänavanurgal kostavad sügavalt elu hämarast temani luuleread: „On mõtete langemisaeg – / otse juurelt neid / raginal murdumas maha, / risti-põiki langedes / läbi mu toa”. Arukas härra Paul teab, et nii luuletas üks Eesti proosamees, kuid kes, pole tal mahti juurelda. Äkitselt leiab ta end taas  ühest ajatoast. Selle õhustik tuleb tuttav ette, kuid see pole eelmisest elust meenuv oktoobrituba, kust ta kunagi pääses maalitagusele puisniidule ning kohtus elus Visnapuu, Puškini ja Novalisega. Ka konstaabel Marcellost ega doktor Üsegeist pole siin lõhnagi. Küllap on siis nägematu novembrituba, otsustab härra Paul ja võtab istet ümmarguse laua äärde, mille taga üks rootslasest luuletaja, kelle ta ära tunneb, parajasti proosatab: „Kuidagiviisi olen ma siin  olnud, aga nüüd ma pean minema. Ma sukeldun tihnikusse. Tuleb ainult pugeda läbi, samm edasi ja kaks kõrvale nagu malehobune”1. Seda kuulnud, püüab härra Paul võtta ühendust oma salateadvusega, kuid too parasjagu uinub. Läbi hämu härra Paul näeb ja kuuleb, et toas viibib veel kolmaski mees, kes mingis ühtäkki tuttavana tunduvas võõras keeles räägib omaette midagi intellektuaalsusest, armastusest, vastuseisust ja mütologiseeritud teadvusest.  Leedu intellektuaal, otsustab härra Paul pikemalt juurdlemata ja leiab end järgmisel hetkel vanalt tuttavalt tänavanurgalt. Nii et salateadvus mingil moel ikkagi toimis. 

Toimis nähtavasti ka minu peal, sest mingit novembrituba lugeja HPKst ei leia. Aga see sobinuks uuenenud ja aruka härra Pauli maailma.  Pealegi tuleb siinsete tegelaste või nende mõttekäikudega selles kirjatükis veel tegemist, härra Pauli salateadvusega loomulikult samuti. Ent heaks juhuks tutvustagem esmalt novembritoas kohatud mehi. Proosatav rootsi luuletaja on vastne nobelist Tomas Tranströmer, Leedu intellektuaal praegune Euroopa Parlamendi filosoofist saadik Leonidas Donskis. Ja luuletavas Eesti proosamehes tunnete muidugi ära Mehis Heinsaare, tänu kellele selline passus üldse õnnestuski.       

Luht, salateadvus ja tähetund 

Pea märkamatult kannab virguv salateadvus  meid ühes härra Pauliga ühele mereäärsele rannaluhale. Ja luhal on suur tähendus nii musketärile kui ka tema ellukutsujale. Neid kõiki liidab toosama salateadvus, mida palun mitte segi ajada eespool nimetatud mütologiseeritud teadvusega.   

Luhatundest ja ühe konkreetse Soomaal asuva jõeluha sisendatud rahust rääkis Mehis Heinsaar viis aastat tagasi Vikerraadio „Kultuurikajas”. Nüüd on Sven Vabar toonase teksti kaasanud Heinsaare tihnikuekslemisi jälitavasse  kogumikku, võttes sealt ka pealkirja „Luhtatulek”. Kirjanik pihib oma esinemises, kuidas teda luhal valdab tunne, justkui oleks olemine luhana tema elu tegelik pärisosa. Kuid siiamaani „eesmärk ületada luha enesena luhta jookseb järjekindlalt luhta” (LT, lk 110). Enne europarlamentääriks saamist kirjutas Leonidas Donskis, keda härra Paul unenäolises novembritoas kohtas: „Ilma kujutlusvõimeta reaalsus mandub ja muutub pimedaks alasti  võimuvõitluseks”2. Nõnda põhjendas ta Cervantese loodud don Quijote meelelaadi ja tema suhteid Sancho Panzaga. Härra Paul ei ole küll Heinsaare kannupoiss, ent ehtsa musketärina peab ta heategusid meeles ja kingib salateadvust appi võttes enda ellukutsujale tähetunni. Selleks ta luhale läkski. Tõsi, tema isiklik tähetund on seni väidetavalt saavutamata (HPK, lk 108–111), kuid kirjanikust sõbra elu esimene tähetund koitis. Juba ilma lisadeta „Härra Pauli kroonikad” tõi noorele autorile kultuurkapitalilt proosa aastapreemia (2001). See pole küll Nobeli auhind nagu samuti novembritoas nähtud Tomas Tranströmeril, ent „Aega on”, nagu kinnitab luuletaja Heinsaar. Ja „Luhtatuleku” kogumikku lõpetades teinegi luuletaja – Tõnu Õnnepalu.         

Malehobusega tihnikuhämaruses       

Nüüd on päramine aeg Tranströmerilt malehobust laenata ja selle lakka klammerdudes kavalkipakal sammul „Luhtatuleku” tihnikuhämarusse astuda. „Ja miskit ei maksa karta, sest ta on loomulik osa sinust endast. Kui teda kardad, temast võõrdud, hakkab ta sind niikuinii üha enam ja enam hirmutama, selline on juba kord ta triksterlik loomus”3, julgustab sisenejat taamale jääv Mehis Heinsaar.       

Hämaruses annab endast märku ka härra Paulis pesitsev trikster. Mängurõõmust (Andres Ehin) aetuna poeb Heinsaare musketär tagasi „veidrike evangeeliumiks” (Lauri Sommer) kutsutud „Härra Pauli kroonikate” kaante vahele, kus ta saab olla „ilus jätk kerge kiiksuga realistlikule olmekirjandusele”5 ja Karl Martin Sinijärve hõlpaegade armust Arvo Valtoni ning Mati Undi aupaistes endale pai teha. Vahest lummab teda ka soov olla tunnustatud kui kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühma üllitatava sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” kaudne esiisa.       

Nimelt käsitles sarja avaraamat „Spiraali lagunemine” (2009) varalahkunud Jüri Ehlvesti loomingut. Ning Ehlvesti teoste hulka arvatakse muuhulgas ka Mehis Heinsaarest ja härra Paulist lähtuvalt kirja pandud ning Tartu Üliõpilasteatris lavale tulnud (jälle aastal 2001) teatrimäng „Paul ja suur maailm”. „Luhtatulekus” vahendab seda etendust näinud Alvar Loogi muidu üpris kriitiline, aga härra Paulile soosiv sõna (LT, lk 55). Ehlvesti kogumikule järgnes Mati Undi „Sügisballi” lähivaatlus (2010). Mehis Heinsaar on siiani ainuke elus kirjanik, kelle loomingut on peetud esindusliku ettekandekonverentsi ja sarjaraamatu vääriliseks. Ent nentigem taas luuleliselt: aega on! Igas mõttes.  Hästi kokku pandud ja paljutahulise kogumiku eessõnas ütleb koostaja Sven Vabar: „Mehis Heinsaar on võimalikkuste kirjanik” (LT, lk 7). Täpne, kuid Gilles Deleuze’i vahepealsuse (vahelisuse) teooriat appi kutsudes võib koguni väita, et Heinsaar polegi kirjanik, vaid hoopis kirjutaja. See, kellel kirjutamine on „kui saamine, millel pole sihtmärki”5. Põhjalikumalt seletab selle vaadeldavas kogumikus ära Epp Annus (LT, lk 99-100).       

Mitmes „Luhtatuleku” kirjatükis räägitakse Heinsaare maagilisest realismist ja kõrvutatakse teda küll García Marquese, küll Kafka ja Borgesega. Eitamata mõningaid rööbikuvõimalusi, olen ma ometi ühte meelt Valdur Mikita ja Tõnu Õnnepaluga, kes näevad selles „hämarolekus agulimetslases” (V. Mikita) pigem head muinasjutuvestjat. Seejuures ei maksa tähelepanuta jätta tema mõneti romantilist bioloogilisust,  millele kogumikus viitab Maarja Vaino (LT, lk 159–163).     

Kõigel „Luhtatulekus” leiduval ei jõua peatuda  ning sel poleks ka mõtet. Seoses mõnda aega lugejate meeli kütnud jutukoguga „Ebatavaline ja ähvardav loodus” (2010) pean ma siiski vajalikuks viidata Johanna Rossi Loomingu veergudelt siia kandunud huvitavale arvustusele (LT, lk 167–170) ja Andrus Oru Heinsaare kui looduskirjaniku käsitlusele, kus tuuakse selgelt esile kirjaniku kujutatud looduse „mentaalne loomus, metafüüsiline mõõde” (LT, lk 149). Tihnik polnudki kuigi läbipääsmatu ja malehobune  läbis selle tarmukalt. Kuna aga mul puudub võimalus teda Tomas Tranströmerile tagastada, siis las ratsu parem uudistab raamatus leiduvaid Mehis Heinsaare enda joonistusi ja Heinsaare ammuse sõbra Juka Käärmanni tehtud fotosid. On, millest naudingut tunda. Piia Ruberi kujunduse „tuntud headusega” ning kogumiku lõpus oleva valikbibliograafiaga jõudis suksu juba tutvuda ja tundus rahule jäävat. Härra Paul oma unenäoilmas loodetavasti  samuti.   

Seletused ja viited 

* LT = “Luhtatulek”

** HPK= „Härra Pauli kroonikad. Teine, täiendatud väljaanne”

1 T. Tranströmer, Luulet. – Eesti Raamat, 1989, lk 115. Tlk Jaan Kaplinski.

2 L. Donskis, Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest TLU Press, 2011, lk 250. Tlk Triinu Pakk.

3 M. Heinsaar, Inimmaastikes. – Looming 2010, nr 12, lk 1739.

4 K. M. Sinijärv, 31-32 on ilus arv. – Sirp 9. XI 2001. 

5 Tsit teosest: 20. sajandi mõttevoolud. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tallinn-Tartu 2009, lk 751. Tlk Eik Hermann.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming