Lugude otsingul

K?ud J?n Rooste

 

 

Toomas Raudam, sul ilmus just uus raamat, esseede-artiklite kogumik “Väike äratundmiste raamat”. Kuidas sa sellest seosest mõtled – ajakirjandustekst versus kirjandustekst? Kas sa kirjanikuna mõtled juba ka tillukest lehenuppu treides selle loo kohale mingis suuremas mõeldavas narratiivis?

Ei, seda just mitte, lehelugu on ikka lehelugu, lihtsam, selgitavam, didaktilisem. Mulle ei tule meelde, et üks oleks teiseks üle läinud, võib-olla Postimehes töötamise ajal midagi oli. Küll olen püüdnud ühte sulatada nn kunstilisi tekste, novell “Värdi” (Sirp 16.VI 2006) näiteks on jutumärgistamata tsitaatidest koosnev konglomeraat, mille tegelikud autorid on juudi filosoof Emmanuel Lévinas ja Hulda Kuuskme, kaks küüditamist üle elanud eesti naine, kellega tutvusin stsenaariumi “Absoluutne kuulmine” kirjutamisel ning kes andis mulle oma päeviku, millest tegin (tema loal) koopia. Minu teksti on seal minimaalselt. Olen märganud, et kirjutan teemade kaupa, see rokiteema (eelmisel aastal ilmus Raudamil rock’n’roll’i legendidest kõnelev novellikogu “Tänulikud surnud” – J. R.) näiteks jätkub mu järgmises romaanis, sama lugu ka inimestega, kellest kirjutan, ikka on nii, et ühel inimesel on rohkem kui üks lugu rääkida. Las siis räägib, ma panen kirja. Vahel vahetan nime, mulle meeldib, kui nimes on ainult väike muutus, aga lugu on teine. Näiteks Otto ja Oto või Jörgen ja Jürgen. Ma ei tea, miks, aga mul on raske oma tegelastele nimesid välja mõelda. Ja igas loos peab olema vähemalt üks valus koht, mis ma valetan, tegelikult on neid igal leheküljel, muidu, ilma valu või valusa äratundmiseta (või rõõmuta, naljata) on lehekülg tühi. “Äratundmistesse” olen põiminud autobiograafilisi seiku, sealt leiab samu tegelasi kui mu “ilusas” kirjanduses, selles mõttes on ühendus olemas küll. “Väikese” teemat tahan jätkata essees “Väike Tuglas”. “Väike” pole ju väike mitte pelgalt füüsilises või füüsikalises, mõõdetavas mõttes, vaid sellega on seotud ka surm, teispoolsus, kadumine raamatukaanelt ja elust…

 

Sa tegeled väga palju headuse kaitsmisega, empaatia eest võitlemisega, ja võid sellisena (oma kirjutatus) väga kuri olla – oled isegi kirjutanud, et headus on selline asi, mille kaitsmiseks võid tappa. Kus see eetiline joon siin jookseb (muidugi jookseb ta läbi inimsüdame, aga ma mõtlen meile nähtavalt, mahamärgitavalt): mis eristab sellist mõttelaadi nt president Bushi ennetava rünnaku doktriinist?

Saul Bellow “Herzog” algab lausega: “One thought-murder a day keeps psychiatrist away.” Nii lihtne see ongi, sõidad bussiga linna ja teeääred on täis laipu, neid tüüpe, keda sa ei või kannatada, sest just nemad teevad halba, ajavad maailma hukatusse, jne. Ka kirjanike hulgas on neid, kellega ma ei tahaks ühte liitu kuuluda, ka nende pead kohe lendaksid, kui see minu teha oleks. Noh, ja kui sa küsid, kes need on, ja ma ütlen, siis heliseb juba järgmisel hommikul telefon ja mind kutsutakse kohtusse aru andma. Tegelikult pole ükski inimene võimeline mõrva mõttes läbi elama, võib-olla sellepärast mõrvataksegi, et tahetakse teada saada, kuidas see tegelikult ikka on… Kuid ka takkajärgi, olen selles kindel, pole tapmine isegi kujutluses taastatav.

Erinevalt minu kunst-laipadest, on Bushi ohvrid reaalsed. Kui ma selle saatusliku artikli “Maalehte” (“Kuidas ära tunda kurja inimest”, 9. VIII 2001 – J. R.) kirjutasin, ei osanud ma arvata, kuidas võib üks sõna – tapmine – mõjuda. Oleksin väga soovinud ise ennast kohtus kaitsta ja näidata, et olen seal ennast toonud negatiivse näitena. Ma vabandasin eraviisiliselt nende ees, kes ennast solvatuna tundsid, avalikult ma seda teha ei saanud, sest polnud millegi vastu eksinud. Pole olemas sellist ideed, mille nimel teisi tappa, paraku on kurjus üks osa meie teadvusest, mis kohe süttib, kui leidub süütaja, vaenu õhutaja. Ajaloos on selle kohta palju näiteid, Bushi ma selleks ei pea, tal pidanuks olema kogu maailma heakskiit, siis võinuks ta Iraaki minna. Maailmas enne rahu ei saabu, kui mingi super-power tema üle ei valitse, hea kui selleks on Ameerika, mitte…. mina. Ma ei kujuta endale ette, kuidas saab kirjanik olla empaatiata, kuigi leidub ka neid, kes kirjutavad, nagu seisaksid nad oma tegelastest kaugel. Mulle on see võõras, mina kipun neile ikka naha alla pugema, see pakub mulle naudingut, tihti ka nalja.

 

Su meetod on säherdune, et räägid alati ühe iseenda loo, ka arvustades. Su elu on justkui läbi põimunud kirjandusega, ongi ise kirjandus. Kas see ongi see, miks sa kirjandust nii tõsiselt võtad? Sind ju riivab, kui kirjandusega mängitakse, lollitatakse, kui teda ei austata, ei loeta armastusega…

Ma tahan nii väga maailmast aru saada, enne kui ma siit ise minekit teen. Selleks on mul vaja kirjutada palju lugusid. Kui ma midagi loen ja sellest aru ei saa, siis kirjutan selle enda jaoks klaariks. Mind huvitab aju töö ja teadvus, olen selle kohta päris palju lugenud ning ka ise kaasa mõelda püüdnud. Ajus nagu ka arvutis toimub palju asju üheaegselt, keel püüab sellele järele jõuda. Kui me midagi öelda ei jõua, kuid arvame, et see asi peaks siiski öeldud saama, siis ütleme “samas”. Tegelikult on kõik sidesõnad (aga, kuid, ning, ja, sest, kuna), aga ka lauses tehtud tummad pausid selle ühe sõna modifikatsioonid. Oma autobiograafiale paneksingi pealkirjaks “Samas”. Mina olen elus, samas aga on minu ema ja isa surnud… kirjutades saaksin ma elu tagurpidi pöörata, teha nii, et ma pole veel sündinud või pole mulle kallid inimesed veel surnud. Kirjutamine on parim viis rääkimiseks, selles oli Derridal tuline õigus… Kui ma sel suvel Visbys olin, nägin üht tüdrukut, kelle kleidi värv… aga see on ju jälle lugu.

 

Skaalal keeruline kirjandus – lihtne kirjandus on su asju toodud ikka keerulise näiteks. On selleks põhjust? Minu jaoks on just su loo rääkimise lihtsus sageli see võlu, mis lugema tõmbab.

Kirjandus on üks tervik, sellised vastandused on kunstlikud. On lugusid, mida ei saa ära rääkida liiga lihtsalt, teisi jälle saab rääkida napimate vahenditega ja justkui ökonoomilisemalt ja lühemate lausetega. Pole keerulisemat ja komplitseeritumat asja kui see õnnis lihtsus, millele mõned kriitikud, aga ka kirjanikud hosiannat laulavad. Mul tuleb selle kohta kohe üks näide meelde, jälle siis lugu, nagu sa juba välja nokkisid… Kord said telestuudios kokku Anthony Burgess ja Isaac Bashevis Singer, üks euroopa intellektuaal, teine elutark juudi vanamees. Saate algul (kaamera oli sisse lülitatud, nad ise seda ei teadnud) ütles Singer, et tema ei tea midagi, rääkigu parem Anthony. No ja võttiski Anton jutuohjad enda kätte ja hakkas patrama Prousti tähtsusest, alateadvuse voolust, lausete pikkusest jms, Iisak poetas vahele vaid ühe lause: “Kas te ei arva, hr Burgess, et tegelikult on ka Proustis peidus üks lugu, mida ta omal moel rääkida tahab?”

Ma ei tea, miks mõnele mu lood keerulised tunduvad, mõnele jälle lihtsad. Ise olen märganud, et  kui olen enda arvates kirjutanud midagi, mis peaks olema kõigile arusaadav ja seda mitte ainult tegevuse või tegelaste, vaid ka sõnade osas, siis ei saa keegi aru. Asi vist selles ongi, et absoluutne läbipaistvus (milleni ma muidugi kunagi ei küündi) on pigem pimedus. Ka Proustil oli sama, temal lõppes see sellega, et kõik asjad, esemed ja nähtused omandasid mingi psühholoogia või toimisid mingi inimliku tava kohaselt. Nii kirjutas ta enda jaoks elavaks telefoni, sõjad, autod, hotellid ja liftid (koos liftipoistega). Muidugi on lood, mida räägin mina ja mida rääkis tema, erinevad, kuid inimlikult sarnased, nagu kõikide inimeste lood. Minul on võimalus temale nõjatuda, kui olen väsinud, temal, jumal paraku, seda võimalust pole.

 

Miks ikkagi Joyce ja Proust? Kuidas su enese elu/kirjutus nendega läbi on põimund? Ja kes Eestist nende kõrvale mahuvad?

Mõlemat lugesin ma vihuti just selle pärast, et neist räägiti kui ülimalt rasketest, loetamatutest ja läbipaistmatutest… Joyce’i “Ulyssest” lugesin Pärnus ämma-äia maja ärklikorrusel. Siis ma tegin veel piipu ja aknast tuli tossu ja need, kes aias töötasid, ei julgenud mind segada. Lugesin tõesti sõna-sõna haaval, märkisin kõik tundmatud sõnad üles ja otsisin sõnaraamatutest ja “Ulyssese” allusioonianalüüsidest nende tähendusi, kuid mul oli kohe tunne, et tegelikult on see lugu sellest, kuidas poeg otsib endale isa ja vastupidi ja et see on huvitavalt kirja pandud. Nagu näed, oli mul vaja lihtsamat lugu keerulisema loo sees, et teost endale mõistetavaks teha. Proustiga oli kergem, seal oli mul kohe kõik arusaadav, kuigi lugemine võttis ikka omajagu aega ja kõiki osi polnud inglise keeles saada, tellisin need siis Moskvast välja ja tegin koopiad. Mul on need praegugi kuskil alles, kilode kaupa Prousti. Küsisin ka ema käest, kuidas talle “Swanni armastus” meeldib, ja lugesin ette koha, kus Proust ütleb, et armastus on haigus, millest ei paraneta. Emale see ei meeldinud, ta ei saanud sellest aru, mulle aga oli see kohe mõistatav.

Kes mahuvad kõrvale… sellele küsimusele ei oska ma hästi vastata, kuna mulle aga meeldivad suured üldistused (nagu muuseas ka Proustile), siis ütlen, iga väiksemgi kirjutaja-kübe…

Suur tänu!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming