Lugu ühest majast

KAAREL VANAMÖLDER

Sirp2016_07_0045__art_r1

Kujutlegem maja, üht üpris vana hoonet, mille ehitamisega alustati juba tsaariaja lõpul ning mis valmis 1918. aastal. Korralik ühepereelamu, parajalt ruumikas ja õdus, kuid mitte liiga suur ega uhkeldav: poolteist korrust, kaks ahju ja pliit, kaks sisse-väljapääsu, maakivist vundament, tugevad laudkattega palkseinad, kõrge mansardkorrus ja kivikatus. Valmides igati mugav ja moodne, kuid nüüd enam kindlasti mitte, sest ajad pole olnud ei hoone ega selle elanike vastu armulikud.

Jõudis mööduda üks inimpõlv, kui maja võõrandati ning pererahvas kihutati välja, asemele toodi võõrad pidetud inimesed. Sõja ajal läbistasid mürsukillud mõned seinapalgid. Augud topiti enam-vähem kuidagi kinni ning sein krohviti uuesti tasaseks, kuid sooja see nii hästi enam ei pidanud.

Pärast sõda majutati veel kolm peret. Privaatsusevajadusest tehti ruumikad toad vaheseintega väiksemaks, vaheuksed varustati snepperlukkudega ning igasse pisikorterisse veeti eraldi elektriarvesti. Sahver muudeti buržuikaga köetavaks toaks. Kööki ning klosetti kasutati ühiselt. Tülitseti ja näägeldi ning püüti esimesel võimalusel kolida mujale.

Lõpuks jäi kaks peret: üks üla-, teine allkorrusel. Koos elati aastaid, oodates järjekorras kõigi mugavustega korterit uusrajooni. Majavalitsus lammutas ühel hetkel ahjud ja pliidi ning keldrisse monteeriti põlevkiviga köetav katel, millest hargnes läbi maja pikk hallide metalltorude ning radiaatorite niidistik. Kööki ilmus punane gaasiballoon ja selle kõrvale valge emailitud plekkpliit. Lakke löödi vineer ning värviti roheliseks, pliiditagust seina kattis ajapikku järjest enam kleepuv pruuniruuduline vakstu.

Tundus, et nii jääbki. Keldrisse ja kuuri alla kogunes üha rohkem tühje heeringakonservikarpe, piima- ja Muscateli-sildiga veinipudeleid, kalosse ja viltsaapaid, tagasihoidliku, kuid püsiva panusena lisandusid autorehvid ning tavotipurgid. Mutreid ja naelu – kõveraid ja sirgeid – leidus igas plekist herne- või lahustuva kohvi purgis.

Siis saabusid ühtäkki uued ajad ja koos nendega ilmusid ei tea kust maja pärisomanikud ning nõudsid vara tagasi. Saidki. Jageledes ja vihaga lahkusid senised elanikud – seadust tuli järgida.

Uued vanad omanikud vaatasid elevil ning ettevaatlikult tubades ringi: see oli seesama mälestustes elanud maja ja ei olnud enam ka. Nii palju oli vahepeal muutunud, väliselt siiski vahest kõige vähem, seest aga pea täielikult.

Algas vana maja kordaseadmine, mis sest, et ajad olid vaesed ning ka materjali polnud palju saada. Tahe oli üle reaalsuse. Osa vaheseinu lammutati. Alt tumeroheliseks ja ülalt halliks võõbatud koridor värviti tuhmroosaks. Paar räämas seina peideti kipsplaatide taha, saades kenad täisnurksed pinnad. Kõige ohtlikumas seisus elektrikaablid vahetati välja, osa vee- ja küttetorustikku samuti ning majja saabus elektriboiler. Ohtra montaaživahu abil paigaldati kööginurka dušikabiin, natuke viltu küll, kuid ikkagi esmakordne võimalus end majas üleni pesta. Katusele püstitati satelliitantenn ning uus elu võis alata. Väliselt nägi maja seejuures veel täitsa korralik välja: laudis oli enam-vähem, katusekivid (tubli omaaegne töö) pidasid ikka veel vastu ja kui sealt midagi lekkiski, viidi pööningule üks paljudest kuuri alt leitud alumiinium-köögikastrulitest, peal punane kiri „чай“.

Üks asi ei andnud aga rahu: turvalisus. Taasomanike iseolemist tumestava hirmu vastu otsiti rohtu, paigaldades esmalt välisustele täiendavad lukud ja ketid. Varsti aga tundus, et sellest ei piisa – uksepiidad olid lukkude korduvatest ümberpaigutamistest ja läbinaelutamistest liiga rabedad. Võeti vastu otsus, tehti investeering ning maja sissepääse hakkasid turvama võimsad väljapoole avanevad tumedad terasuksed. Fassaadiga need küll väga ei sobinud, ent saavutatud kindlustunne kaalus esteetika üles.

Uste paigaldamine oli kulukas ettevõtmine, mis aeglustas muid planeeritud töid. Teha oli aga järjest enam, sest ükshaaval lakkasid seni toiminud lahendused toimimast või tundusid ühtäkki kuidagi ebatäielikuna. Aastakümneid tagasi paigaldatud küttesüsteem ei suutnud enam majas sooja hoida, radiaatorid jätsid põrandale järjepidevalt loike. Veetorud kippusid talvel jäätuma ning soojemal ajal oli mureks surve langus, millele lisandus alalõpmata streikiv boiler. Sein dušikabiini taga hallitas ning montaaživaht muutus nätskeks tumedaks massiks. Ühel hommikul, kui köögis lülitati sisse laelamp, käis hele plaks ning harukarbist pritsis eresiniseid sädemeid, seejärel mattus kolmandik korterit pimedusse. Jahedasse majja imbus rõskust, killuaukudest õhkas külma. Lõppesid otsa alumiiniumkastrulid, seejärel konservikarbid. Laed värvusid loiguti pruunikaks.

Oli selge, et nii enam jätkata ei saa. Nõnda võeti kokku jõud ja nõu, vaadati üle rahalised võimalused ning kirjutati projekt maja katuse ja seinte täielikuks renoveerimiseks. Plaan oli hästi koostatud, omafinantseering olemas – pole üllatav, et vahendid eraldati. Töö läks käima ning peagi võisid kõik tunnistada kauni uue terrakotapunase kivikatuse ning värskelt renoveeritud, ökovärviga käsitsi võõbatud laudisega vana ja väärikat hoonet. Isegi metalluksed ei paistnud üldise hiilguse taustal enam nii väga silma. Koos ehitusprahiga kadusid prügikonteinereisse kastrulid, pudelid, kalossid, rehvid, naelad-mutrid ja kogu muu vana kola.

Vuntsitud vanast majast sai mõistagi üldine imetlusobjekt. Tähelepanu nautivad elanikud kutsusid külalisi heal meelel, etendades õues aeg-ajalt hästi lavastatud müsteeriume väärika hoone pikast traagilisest ajaloost ja iseolemise väest. Ekskursioonidel ümber hoone juhtisid nad uhkelt tähelepanu tugevatele terasustele ning esinduslikule fassaadile. Renoveerimisprojekti käigus suunati veidi vahendeid ka hoone infotehnilisele ajakohastamisele, mille tulemusel kadus satelliidiantenn: majja ulatus nüüd läbi vundamendi ülikiiret internetti võimaldav lairiba-valguskaabel ja kõikjale paiskas kiiri ülivõimas ruuter, mille edastatud infovoo küllust sai iga külaline vabalt proovida ega jõudnud küllalt kiita.

Kui väljast paistis maja igati viks, siis sisemiselt polnud kõik sugugi nii roosiline. Renoveerimistöödest vedeles siin-seal üksikuid tööriistu ja ehituskraami, lisaks valmistasid jätkuvat muret küttesüsteem, elekter ning vesi. Õigupoolest vajanuks ülevaatamist ka ebafunktsionaalne ruumijaotus. Projektiraha oli aga täiesti otsas, sest lisaks ruuteri soetamisele kaeti välisuksed kõrgtehnoloogilise intelligentse soomuskihiga – fassaaditööna kirja läinud kulutus oli projekti mõttes igati abikõlbulik.

Nõnda saabus ajastu, mida hakati nimetama peenhäälestuseks. Kõik justkui toimis – ehkki mitte ideaalselt, polnud ometi võimalik väita, et mugavusi pole. Kui äravoolusuu jäi liiga ahtaks, paigutati poti kõrvale plekkpang ja selle kohale silt: „Ära viska paberit potti, väldime koos ummistusi!“. Kütmise parendamiseks osteti paar mobiilset elektriradiaatorit. Elektrivõrgu koormus suurenes, kuid ka selle vastu leiti rohtu, kõik majas leiduvad hõõgniidiga pirnid vahetati säästlike LED-lampide vastu. Tubades võttis maad sume säästuvalgus, taamal sirasid ruuteri plinkivad tulukesed. Läbipõlenud kaabli kõrvale veeti seina pealt uus ajutine jupp, ühenduskohad kenasti sinise isoleerpaelaga kaetud. Veesurve ühtlaseks jaotumiseks segistite vahel varustati need nutikate piirajatega, mis tagasid vee võrdse laekumise kõikidesse kraanidesse. Duši all käimise ajal ei tohtinud mujal vett lasta, kuid selle pisiasjaga harjuti kiiresti. Elektriline veekeedukann müüdi maha ning edaspidi keedeti kohvi gaasipliidil. Gaasi õnneks jätkus, kivisütt samuti.

Hakkas lähenema maja sajas sünnipäev. Sündmuse pidulikuks tähistamiseks loodi esmalt koduleht interaktiivse tervituskaardiga kaunilt renoveeritud terasustega majast, taustaks minimalistlik klassikaline muusika.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar