Lugemise hind

Jaanus Vaiksoo

Pole mõtet pidada suuri terve aasta kestvaid Eesti Vabariigi juubelipidustusi, kui eesti keele ja kirjanduse õpetamine, mis on selle riigi üks alustalasid, on sellele riigile sügavalt ükskõik. kerti tergem

Mäletan kooliajast neid hetki kusagilt viiendast, kuuendast klassist, kui eesti keele õpetaja kutsus tahvli juurde ja dikteeris mingi lause, mille pidin tahvlile kirjutama. Enamasti kirjutasin õigesti, seda suurem oli mu kimbatus, kui õpetaja nõudis minult seejärel reeglit, miks ma just nii kirjutasin. Miks ühes kohas on koma, teises mitte? Ma ei osanud seda sõnastada, ma tundsin, et nii peab olema. Reeglite tundmine tuli hiljem, hulga hiljem. Enne seda oli lihtsalt lugemine. Metsik lugemine, kümnete, kümnete raamatute kaupa. Sealt jäigi see keel märkamatult külge. Ja nii oli see kõigi minu põlvkonna ja varasemate põlvkondade lugemishuviliste lastega. Keel jäi lugedes külge ja loetud raamatud olid hästi toimetatud. Kes ei lugenud, see tuupis reegleid või ei teinud kumbagi – nagu koolis ikka.

Niisiis, küsimusele, mis on lugemise hind, on lihtne vastus: lugemise hind on kirjaoskus. See on tõestatud fakt, et õpilaste õigekeelsus on aasta-aastalt kehvem. Miks see nii on? Ka seda põhjust pole keeruline leida, kui vaatame, kuidas on aegade jooksul kahanenud kohustusliku kirjanduse maht. Maht on kahanenud mitmekordselt. Ja kui sa ei loe, siis ei jää ka keel külge.

Lugemise vähenemine on ilmselt pöördumatu protsess – endisaegset lugemismahtu (vähemalt kooli tasandil) ei saavutata enam kunagi. Ja seda ei ole ka mõtet nii väga taga nutta. Nii et me seisame tulevikus silmitsi olukorraga, kus kirjaoskus on taas kord omamoodi privileeg. Võib-olla nagu keskajal, kui kirjaoskajaid oli ühiskonnas umbes üks protsent. Aga inimkond toimis ja arenes ka siis. Kui keskaja tulekuga asendus antiikne kirjakultuur tegutsemiskultuuriga, siis küllap asendub ta nüüdki. (Iseasi, kuidas me seda nähtust nimetame – kas kultuuriks või kultuurituseks.) Muuseas – lugeja ja lugemise ajaloo seisukohalt on täiesti asendamatu lektüür Erich Schöni raamat „Der Verlust der Sinnlichkeit“ (1993), kus on selle teema kohta tohutult informatsiooni. Ajaloo kaudu, jälgides teatud ajaloolisi protsesse, võime me teha teatud määral järeldusi ja ennustusi tuleviku kohta. Lugemise ja kirjaoskuse seisukohalt võiks siis ennustada, et küllap läheb kirjaoskus tulevikus märksa suuremasse hinda, kui ta on seda praegu. Kirjaoskajaid vajavad edaspidi kõik need analfabeedid, kes oma ameti tõttu peavad inimestega kirjalikult suhtlema.  

Nii et asjadele sedapidi vaadates (nii-öelda turumajanduslikult) oleks kõik nagu korras. Vähestest palju lugenud ja kirjaoskajatest inimestest võivad saada tulevikus hästi makstud spetsialistid. Ent asjal on ka teine külg, kui teame, et kirjandus on üks kultuuri alustalasid ja kuivõrd kirjalik kultuur mõjutab siiski inimese eetikat ja moraali. Sellest tulenevalt võib küll öelda, et me ikkagi ei peaks leppima olukorraga, kus lugemine noore põlvkonna hulgas drastiliselt väheneb, ja laskma asjadel minna isevooluteed.

Mulle tundub, et vahel oleme lugemisest ja lugemise vajadusest rääkinud liigagi palju. Kohati on see teema hakanud isegi tüütama. Vanemad kurdavad, et lapsed ei loe. Õpetajatelt ja bibliograafidelt küsitakse retsepte, mida teha, et lapsed hakkaksid lugema. Kas Potteri lugemine on hea või halb? Milliseid raamatuid te soovitaksite, et lapsed hakkaksid lugema? Ühesõnaga, sa tunned end mõnikord justkui arstina, kes peaks leidma hädadele leevendust, aga ei tea samas isegi mingit imerohtu, mis toimiks. See on nagu kurguhaigusega. Mida perearst soovitab? Kuristage või võtke imemistablette. Kellele mõjub, kellele mitte. Lõpuks saab enamus ikka terveks. No mis õpetajad või bibliograafidki oskavad soovitada: lugege eakohaseid, põnevaid ja hästi kirjutatud raamatuid. Kes hakkab selle peale lugema, kes mitte. Ega mingit reeglit siin pole ja nende mittelugejatega läheb elus ka arvatavasti samamoodi nagu inimestega ikka: kellest kasvab tubli kodanik, kes käib alla. Seepärast jätan selle üldise hädaldamise lugemise üle sedapuhku sinnapaika ja lähen märksa konkreetsemaks.

 

Emakeel ja võõrkeeled koolis

Kui räägime lugemisest, lugemisoskusest ja lugemishuvist siin ja praegu, siis räägime eesti keeles lugemisest, oma emakeeles lugemisest. Ja see on teema, kus me saame midagi reaalselt ära teha, üritada asja parandada.

Kuidas tekib lugemishuvi? Enamasti ikka eeskuju kaudu: kui laps saab lugemise maitse suhu, kui ta kuuleb maast madalast lugusid, kui ta tajub, et asi on huvitav, kui ta näeb, et kodus ka vanemad loevad, mitte ei sunni ainult neid lugema. Kas laps leiab eeskuju praegu näiteks koolist? Kas tal on kirjanduse tundides alati huvitav? Sageli peab sellele vastama eitavalt ja küsimus ei ole sugugi eesti keele õpetajate professionaalsuse puudumises, vaid nende ebainimlikult suures töökoormuses. Tunnen väga paljusid eesti keele õpetajaid, kes on oma alale pühendunud inimesed. Kuid ma olen märganud selgelt ka seda, et viimastel aastatel on hakanud paljud nendest murduma. Enam ei jaksa, on mitmete koolide nn kullaprooviga emakeeleõpetajad tunnistanud. Miks?

On päris selge, et eesti keele õpetamine koolis on jäänud ammu ajale jalgu. Väikese rahvana oleme me selgelt panustanud võõrkeelte õpetamisele. Seetõttu käib võõrkeelte õpetamine justkui enesestmõistetavalt väikestes rühmades, kus klass on jagatud pooleks, et õpilastega saaks suhelda võimalikult individuaalselt. Minu koolikogemus ütleb, et kui näiteks prantsuse keele õpetajal on klassis 5–10 õpilast, siis eesti keele õpetajal stabiilselt 32. Samal ajal on mõlema õpetaja normkoormus ikka 22 tundi nädalas. 32–36 õpilast klassis (tänapäeval!) – sellise seltskonnaga ei saa rääkida mingist lugemishuvi äratamisest, loovuse ja väljendusoskuse arendamisest, vaid mööda kohustuslikku programmi hädavaevu kappamisest. Korraga on õpetajal käes keskmiselt 5-6 klassitäit õpilasi, ehk siis 150–180 õpilast. Kui ta teeks kord kuus igas klassis ühe kirjandi, siis loeb õpetaja õppeaasta jooksul 1350–1620 kirjandit, parandab nendes õigekirja- ja stiilivead, kirjutab kommentaarid… Ma väidan, et koolide emakeeleõpetajad on kõige rohkem koormatud õpetajad üldse, sageli nagu äraaetud hobused, sest peale tunniandmise on nende peal ka kõik see, mis on tunniväliselt seotud õpilaste eneseväljenduse ja omaloominguga.

Hilissügisel ilmus Postimehes artikkel, kus kaks lugupeetud emakeeleõpetajat vahendavad ehmatavat kogemust, kuivõrd katastroofiliselt erinevalt parandavad õpetajad abiturientide riigieksamikirjandeid. Riigieksamikirjandeid, kus üks hinne võib äärmuslikul juhtumil otsustada lapse tuleviku! Ühe põhjusena oli välja toodud eesti keelereeglite tõlgendamise suur valikuvabadus ja sellest tulenev vajadus saada korralikku koolitust. Ent kindlasti on veel teine väga oluline põhjus, mis on viinud üldse sellise olukorra tekkimiseni. See ongi see ebainimlik töökoormus. Eesti keele õpetaja peab ainult andma, andma, andma ja temalt oodatakse, oodatakse, oodatakse.

Ja enamasti saab ta selle töö eest vastu portsu halvasti kirjutatud kirjandeid, mis on sageli pika aja jooksul tema ainus lugemislektüür, sest mingit uudiskirjandust selle töö kõrvalt suurt lugeda ei jõua. Rääkimata võimalusest olla ka ise pidevalt loominguline. Küsige, miks on õpetajaametist lahkunud viimastel aastatel lastekirjanikud Aidi Vallik ja Katrin Reimus. Ometi neile see amet väga meeldis. Kooliprogrammis on inglise keele kursuse sees gümnaasiumiõpilastele Self Development Course (SDC) – tõeliselt loominguline aine, kus õpilased saavad väikestes rühmades realiseerida oma loomingulisi ideid, ent nad teevad seda inglise keele, mitte eesti keele tunnis. Eesti keel on koolis nagu Tuhkatriinu.

Niisiis – väikese rahvana oleme me selgelt panustanud võõrkeelte õpetamisele. Me peame oskama võõrkeeli ja enamasti ka oskame. Praeguse õpilaspõlvkonna võõrkeeleoskuse kohta pole midagi halba öelda. Aga eesti keele tähetunniks jääb ikkagi vaid 14. märts – emakeelepäev ja Kristjan Jaak Peterson. Tol päeval kohtab koolides sageli tragikoomilisi olukordi, kus eesti keele õpetajatele soovitakse selle päeva puhul õnne – justkui oleks emakeelepäev mingi ametipäev (kaevurite või kalurite päev), mitte kogu eesti rahva päev. See, kuidas meil suhtutakse eesti keele õpetamisse, on pühapäevaeestlus. Seda mõistet kasutasid pagulaseestlased oma laste puhul, kes õppisid koolis oma asukohamaa keeles ja eesti keelt õppisid pühapäevakoolides. Meil toimub pühapäevaeestlus praegu siinsamas Eestis. Me räägime eesti keele tähtsusest, aga paraku enamasti pidupäevadel. Siis loetakse pateetiliselt Kristjan Jaagu luuletust: „Kas siis selle maa keel laulutuules ei või…“ Võib küll, miks ei või, aga tehkem siis midagi selle heaks!

 

Millised on lahendused?

Olen seda varem öelnud ja kordan veel: kui me oleme kokku leppinud, et peame seda Eesti riiki veel edasi, hoiame oma keelt ning püüame säilitada rahvast ja tahame jõuda viie jõukama Euroopa riigi hulka, siis pole sellel riigil õigust kohelda oma laste õpetajat nagu orja. Me peame looma eesti keele õpetajatele vähemalt võrdväärsed tingimused võõrkeelte õpetajatega, s.t tagama õppimise väikestes rühmades, tunnikoormuse alandamise ja (see kehtib loomulikult kõigi õpetajate kohta) inimväärse töötasu, et õpetajal oleks võimalik säilitada ka edaspidi eneseväärikus. Pole mõtet pidada suuri terve aasta kestvaid Eesti Vabariigi juubelipidustusi, kui eesti keele ja kirjanduse õpetamine, mis on selle riigi üks alustalasid, on sellele riigile sügavalt ükskõik.

Eesti keele õpetajad on jäetud üksi ja siin pole neil loota tuge ka teiste ainete õpetajatelt, sest oma särk on ihule kõige ligem ja õpetajate üldine häda ning viletsus kõigile hästi teada.

Minu järeldus on see, et kool ei ole praegusel hetkel suuteline kuigi tõhusalt äratama õpilastes lugemishuvi. Järelikult ei saa me loota ka kuigi head kirjaoskust. Järelikult peame me tulevikus olema tunnistajaks, et lood eesti keelega lähevad üha halvemaks.

 

Loo aluseks on 14. XII 2007 rahvusraamatukogus toimunud kirjandusfoorumil „Paabeli raamatukogu” peetud ettekanne.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming