Lugemine ja kirjandusauhinnad

Krista Kaer

Võimalik, et hakkan dementseks jääma, aga ma ei saa kuidagiviisi aru sellest, miks pole Eesti riigitelevisioonis, mis peaks seisma hea eesti keele ja kultuuri hoidmise eest, suudetud mitme aasta jooksul kirjandussaadet teha. Plank Brüsselis 2006. aasta sügisel. Piret Viires

Et mõte rääkida kirjandusauhindadest lugemisega seoses sai mõnes mõttes tõuke Doris Lessingi reageeringust talle määratud Nobeli kirjanduspreemiale, siis alustaksingi võib-olla konkreetse näitega, kuidas mõjutas Lessingile antud auhind tema raamatute lugemust. Tegu ei olnud kaugeltki tundmatu autoriga: mõne aasta eest läbi viidud küsitlusel nimetasid britid ta koos veel kolme kirjanikuga XX sajandi parimaks briti kirjanikuks. Kuid jah, noorema põlvkonna jaoks oli ta hakanud muutuma klassikuks, keda austatakse, aga eriti ei loeta. Tema trepil istudes antud vastus ajakirjanikele: „See ei lähe mulle põrmugi korda… Olen saanud kõik Euroopa auhinnad, iga viimase kui kuradima kirjandusauhinna… terve mastirea…” jõudis aga YouTube’i ning tekitas ka nooremas põlvkonnas ja noorema põlvkonna kriitikutes säärast vaimustust, et nad lubasid minna ja osta kõik tema raamatud ja need läbi lugeda. Nii et siin oli küll Nobelil ja lugemisel otsene seos, või pigem otsene seos lugemisel ja kirjaniku ootamatul ja tähelepanu pälvinud käitumisel, mille kutsus esile Nobeli preemia.

Samal ajal aga võib ka öelda, et Lessing ilmselgelt liialdas – kõiki kirjandusauhindu poleks tal kuidagi olnud võimalik saada, sest neid pole tänapäeval võimalik peaaegu kokkugi lugeda. Otsa tegi lahti 1901. aastal Nobeli kirjandusauhind. Esimene laureaat oli Sully Prudhomme, prantsuse luuletaja ja esseist. Ja kohe sündis ka hiljem kõigi suuremate kirjandusauhindadega seonduv traditsioon – žürii valikust tulenev kirglik meelepaha. Tookord oli veel elus Lev Tolstoi ning väga paljude meelest oleks pidanud laureaadiks saama just tema. Aga žüriid ja komisjonid koosnevad inimestest, kes peavad näitama, et just nende valik on õige, ning arvatakse, et just sellepärast ei saanud Tolstoi Nobeli preemiat ka järgmistel aastatel.

1903. aastal asutati Goncourt’i preemia, 1917. aastal esmakordselt Pulitzeri preemiad. Tõeline kirjandusauhindade plahvatus toimus aga 1970. aastatel ning 1969. aastast peale antakse välja ka Bookeri preemiat. Võiks öelda, et praegu valitseb maailmas tõeline kirjandusauhindade ja preemiate epideemia. Tuntumatel kirjanikel võib neid olla tõepoolest „terve mastirida” ning proosakirjanike edetabelit juhib ilmselt John Updike 39 auhinnaga. Oma arvukad auhinnad on igal kirjandusžanril, on lugejate preemiad, silmapaistvate kultuuritegelaste nimelised mälestusauhinnad, piirkondlikud auhinnad ning alati on võimalik luua ka eraldi auhind mingi ühendava tunnusega kirjanike grupile, kes näib muidu pisut varju jäävat. Nii näiteks leidis 1996. aastal grupp naiskirjanikke ja kriitikuid, et naiskirjanikele on suuremate kirjandusauhindade jagamisel põhjendamatult liiga tehtud, ning sündiski Orange Broadband Prize of Fiction, mis antakse ükskõik millisest maailma nurgast pärit naiskirjanikule, kelle teos on olemas inglise keeles.

Suhtumine kirjandusauhindadesse nii kirjandusringkondades kui ka laiemalt on alati olnud vastakas. Seda, et auhind läheb alati valele inimesele, ma juba mainisin, kuid ingliskeelses maailmas näib ka eksisteerivat vaikiv kokkulepe, et tuleb teha nägu, nagu poleks kirjandusauhinnad olulised, et tegelikult on need midagi tühist, põlastusväärset ja isegi ebasündsat. Vastupidise tunnistamine tähendaks ju seda, et kirjandust, loovat kunsti on võimalik seada pingeritta, seega on võimalik öelda, et üks raamat on parem kui teine. Ja žüriid, nagu juba öeldud, koosnevad inimestest, nii et nende valik on paratamatult subjektiivne. Miks need siis ikka eksisteerivad  ja miks neid üha juurde tuleb? Küllap on põhjus selles, et  auhindade plussid kipuvad nende skandaalsuse üles kaaluma. Nagu on öelnud ka ise Bookeri auhinna saanud John Banville, parandavad auhinnad kõigepealt kirjanike rahalist olukorda, ning see pole sugugi tähtsusetu ka läänes, kus tiraažid ja honorarid pole üldiselt Eesti omadega võrreldavad. Kõrgkirjanduse müügiarv pole kusagil väga suur ning kirjandusauhinnad püüavadki võib-olla seda omamoodi kompenseerida. Maailma suuremate kirjandusauhindade uks on jäänud kindlalt suletuks näiteks nn žanriromaanide autoritele, hinnatagu neid muidu kui tahes kõrgelt. Ja nii mõnigi kirjanik olevat jäänud prestiižikast auhinnast ilma ka põhjusel, et tema raamatud on liiga menukad. Need samad kriteeriumid on toonud aga kaasa ka süüdistused, et mitmed kirjanikud on asunud teadlikult kirjutama raamatuid, mis võiksid neile auhinna tuua – see tähendab, teinud oma raamatud võimalikult raskepäraseks, põiminud neisse filosoofiat, allusioone ja vihjeid ning tihtipeale ka poliitilist sisu, sest arvatakse, et see võib otsustajatele meeldida. Seega on tekkinud omamoodi kirjanduslik vaste nn festivalifilmidele.

Teine põhjus, miks auhindu siiski oluliseks peetakse, on see, et need juhivad kirjandusele tähelepanu ja see on juba otseselt seotud lugemusega. Ajalehed, ajakirjad ja muu meedia ei osuta tähelepanu mitte üksnes võitjatele, vaid nagu näiteks Bookeri preemia puhul, ka lõppvalikusse jõudnutele. Neist kirjutatakse, ilmuvad intervjuud autoritega, nende varasemad teosed antakse uuesti välja. 2007. aastal näiteks valis Bookeri žürii lõppvalikusse autorid, kellest oli varem tuntud vaid üks – Ian McEwan. Teiste raamatuid polnud varem lugenud ka paljud kriitikud. Nende raamatute reklaamiks eraldati 40 000 Inglise naela ning need nimed said tõepoolest tuntuks ka neile inimestele, kellel polnud enne aimugi, et nad olemas on. Nende raamatuid osteti ja kui otsustada lugejate kommentaaride põhjal ajakirjanduses, siis ka loeti. Ja võitjate väljakuulutamine on alati suursündmus, mida kajastatakse laialt, järgneb tõlkeõiguste müük ja kirjaniku rahaline olukord paraneb veelgi.

 

Kuidas on lugu aga Eestis?

Siinne kõige olulisem kirjanduspreemiate, nimelt Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali preemiate jagamine möödub laiemale avalikkusele peaaegu märkamatult. Võib ju öelda, et küll hea raamat lõpuks ikkagi lugeja leiab – aga miks see siis lugejale võimalikult raskeks teha? Jah, tõsi küll, iga alagrupi lõppvalik on paaril viimasel aastal ajalehtedes avaldatud, kuid üldine suhtumine on pigem leige. Pole mingeid arutelusid, intervjuusid, vaidlusi. Olukorras, kus kirjandus on meediaväljaannetes üpriski tagaplaanile tõrjutud, tuleks kasutada juhust, et see jõuaks kas või preemiate jagamisega seoses võimalikult paljude inimesteni. Kõik raamatud, mis preemia kandidaatideks välja valitakse, on siiski mingi määral tähelepanu väärt ning olukorras, kus inimene kauplusse minnes sealses virvarris orienteeruda ei oska, oleks see ka lugejatele mingikski pidepunktiks. Kui Kultuurkapital eraldab raha preemiateks, siis võiks see ka leida raha nende saajate nähtavaks tegemiseks. Preemiasüsteem peaks ka ise muutuma. Žürii peaks tegutsema aasta ringi, mitte püüdma paari kuuga ja kiirustades parimaid välja sõeluda. Eriti absurdne on olukord tõlkepreemiate puhul, sest kõige elementaarsemagi tõlkeanalüüsi tegemiseks pole lihtsalt aega. Ja ometi vajaks kõrgel tasemel ilukirjanduslik tõlge praegu Eestis eriti tunnustamist, sest karta on, et tegu on väljasureva nähtusega. Tänapäev soosib kiirust, mitte täiuslikkuse püüdu ja keerulise teksti kallal nokitsemist. Igal aastal peaks kas kultuuriministeerium või haridusministeerium või mõlemad koos hoolitsema selle eest, et auhindade lõppvalikusse sõelutud raamatud oleksid olemas mitte üksnes kõigis rahvaraamatukogudes, vaid ka kooliraamatukogudes. Muidugi  sellest üksi ei piisa, need raamatud võivad sinna suletuna jäädagi, kui lugemishuvi ja lugemisharjumusi elus ei hoita või uuesti ellu ei äratata. 2006. aastal tehti 45 maal, tõsi küll, millegipärast mitte Eestis, uurimus 10aastaste laste lugemisharjumuse, huvi ja nende kodus leiduvate raamatute kohta. Läti oli seal 17. kohal, Leedu 21. kohal ja Suurbritannia 19. kohal. Ma ei tea, mida järeldasid sellest Läti ja Leedu, aga Suurbritannia haridusministeerium reageeris 5 miljoni naela eraldamisega laste lugemishuvi tõstmiseks. Nick Hornby, kes on meilgi tuntud, on algatanud noortele mõeldud uut tüüpi raamatukogude asutamise. Ma ei usu, et lahing arvutitega laste tähelepanu pärast oleks lootusetult kaotatud, aga midagi tuleks väga põhjalikult ette võtta. Sellest on vähe, kui öeldakse, et vanemad peaksid lastele ette lugema. Aga mis siis, kui juba ka vanemad ei oska õieti lugeda või on kasvanud kodus, kus pole ühtki raamatut? Eesti kirjanikud on mures, et kirjandus on Eestis marginaalne, igaüks, kes puutub kokku noorte inimeste kirjanduslike katsetustega, veendub, et nende sõnavara ja väljendusoskus kahanevad hirmutava kiirusega. Samal ajal kuivavad kirjandusleheküljed ajakirjandusväljaannetes kokku või muutuvad üha üldsõnalisemaks. Varsti tuleb ilmselt olla tänulik, et raamatukogudest kas või Nora Robertsit ja Sandra Brownigi laenutatakse, kui need vaid ei oleks nii kohutavasse eesti keelde tõlgitud. Samal ajal aga võib Delfi foorumist lugeda lugeja arvamust, et ta armastab Nora Robertsit kirjaniku imepärase stiili ja sügavate arutluste tõttu. Äkki oleks siiski võimalik temani viia mingigi võrdlusmaterjal? Ja muidugi kasutada kirjanduse esiletoomiseks just neid meediume, mis kipuvad lugemist asendama: Internetti ja televisiooni. Ükski kirjandusauhind ega ükski kampaania pole teinud inimeste lugema ärgitamisel midagi võrreldavat TV raamatuklubidega. Ja jutt pole mingitest naistekatest ega krimkadest. Oprah valis näiteks üheks oma klubiraamatuks Cormac McCarthy „Tee”, minimalistliku düstoopia, mida seejärel lugesid sajad tuhanded ameeriklased, kes seda muidu kindlasti kätte ei oleks võtnud. Inglismaal muutus tänu Richardi ja Judy teleklubile 2005. aasta kõige populaarsemaks raamatuks David Mitchelli „Pilveatlas”, mis oli napilt Bookerist ilma jäänud. Meil aga pühendatakse praegu kirjandusele „OP!-is” heal juhul viis minutit nädalas. Aga kui on tegemist näiteks „OP!-i” erisaatega, mis on pühendatud PÖFFile, millel on nagunii igaõhtune erisaade, siis pühib kirjandus ka sellest suu puhtaks. Või kui tehakse „OP!” Soomest, millele on samuti pühendatud terve nädal. Võimalik, et ma hakkan dementseks jääma, aga ma ei saa kuidagiviisi aru sellest, miks pole Eesti riigitelevisioonis, mis peaks seisma hea eesti keele ja kultuuri hoidmise eest, suudetud mitme aasta jooksul kirjandussaadet teha. Juba vähemalt neli aastat käivad suurepäraste ideede otsingud. Aga senikaua, kuni  luuakse seda ennenägematult seksikat, lahedat ja kõiki vaatajategruppe rahuldavat täiuslikku kirjandussaadet, võiks kirjanikud ja raamatud mõnel traditsioonilisemal viisil ekraanile lubada. Kas tõesti langeb rääkiva kirjaniku näitamise tulemusel reiting kuhugi põhjatutesse sügavustesse, kust kostab vaid kurba ulgumist ja hammaste kiristamist? Huvitaval kombel pole enamikul maadel nii läinud.

Kirjandus ja head raamatud peaksid ümbritsema inimest lapsest saadik kõikjal ja olema tema elu loomulik osa, mitte aga mingite veidrike pisut perversne harrastus – ja aidaku kohalikud kirjandusauhinnad ja nende andjad sellele kaasa, nagu suudavad.

 

Loo aluseks on 14. XII 2007 rahvusraamatukogus toimunud kirjandusfoorumil „Paabeli raamatukogu” peetud ettekanne.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming