Lugeja surm

J?n Rooste

  Tekstilääts. Kangelasema toitepiim. MIKRO kirjanduse antoloogia. EKSP. Koostanud Kiwa. ID Salong, 2006. 114 lk.

 

1.

Ajuti meenub mulle, kuidas Udo Uibo ühest mu kirjatükist kunagi kirjutas: “Arvasin, et võib-olla aitab mind ree peale järelsõna. Aga oh issand ja kõik tema tiivulised inglid, keda on kokku mitu tuhat tükki, see oleks tulnud küll lugemata jätta. Neljale lennukale leheküljele pole fakte eriti jagunud, aga laialivalguvaid mõtteid on nii palju, justkui oleks see manifest kirjutatud “kõva põllumehe auru all”, nagu August Alle väitis kord ühe Henrik Visnapuu samalaadse, ent märksa selgemasisulise teksti puhul, või nagu oleks kirjutaja võtnud lähtekohaks Arvo Valtoni aforismi: “Segases mõttes peitub rohkem võimalusi.” Eks seda verbaalset pussu ole juba sisse hingatud küll, eriti üheksakümnendatel aastatel, aga Jürgen on seekord pannud nii vägeva käraka, et sellega ei saaks meie parimad sellealased jõud Peeter Künstler, Valle-Sten Maiste ja Berk Vaher ka kolmekesi koos hakkama. Au ja kiitus sulle, Jürgen! Sa oled üle pika aja esimene mees, kes suutis mind nutma panna.” (Eesti Ekspress, 25. I 2001.)

Jaajahh. Ekstaole. Ju ma olin solvunud, kui seda esimest korda lugesin, sest mu lugu oli mõeldud ju ometigi ühe dekonstruktivistliku teksti paroodiaks ja ma ei mõistnud, kuidas Uibo seda ei mõistnud. Praegu ta arvustust üle lugedes sain kõvasti naerda ja leidsin, et mis sääl salata, mis sääl parata, suuresti on tal õigus.

 

 

2.

A. D. 2006 on ilmunud üks vahva antoloogia, andywarholliku kunstimehe Kiwa kokku seatud “MIKRO kirjanduse antoloogia”, “Kangelasema toitepiim”. Meil Eestis on muidugi see kummaline häda, et kui püüda paigutada kirjanduses midagi “alternatiivi” või “avangardi” või “underground’i” vms lahtrisse, tuleb paratamatult tõdeda, et kirjandus on iseenesest muutunud subkultuurseks või marginaalseks nähtuseks. Nii et kuidagi koomiline mulje jääb, kui mõelda, et too “alternatiiv” võitleb oma institutsionaalse koha eest… Eriti, mil on auhinnatud Erkki Luuki ning koguteost “Jaak Rand ja teisi jutte”, mässajast Berk Vaherist on saanud kirjanike liidu Tartu osakonna esimees, Kiwa tekstikatsetused on leidnud kirjandusväljaannete külgedel rohkelt tähelepanu, Marianne Ravi olemas- või olemataolu on üks uuema aja kirjanduselu suuremaid müstifikatsioone/peitemänge jne.

Kiwa kureeringul on too “mikro”, too “miip” võtnud raamatu kuju, mis me Interneti-ajastul on iseenesest juba institutsionaliseeriv akt, püüe tõsiseltvõetavuse poole, püüe kultuuridiskussiooni poole. Konks literaadist kalamehele. Loomult on see muidugi asjakohaselt kaootiline üllitis, illustreeritud millegipärast suuresti Vabbet matkivas (kus on siin too “mikro”?) laadis, trükitud päevast päeva lugevale inimesele pea loetamatus šriftis (8punktises kirjas?) sellise trükivärviga, mis vähegi valgustatud ruumis sulle vastu helgib… Paratamatul tekib tunne, et väljaandja on korraga tahtnud mingit nähtust kättesaadavaks teha, institutsionaliseerida ning samas andnud endast maksimumi, et toda 14 NÜd, Erkki Luuki, Kivisildnikku, Kaur Garšnekit, Valdur Mikitat, Mehis Heinsaart, Hedda Maurerit, Ott Kagoveret, Barthol Lo Mejori, Berk Vaherit jpt sisaldavat mikroantoloogiat loetamatuks muuta. See oleks Eestis muidugi esmakordne nähtus: sihilik ja teadlik lugeja diskrimineerimine, tema kiusamine. Diskrimineerimise aluseks siis lugemus: need, kes palju loevad ja seetõttu nägemisega jänni jäävad, peavad “Kangelasema toitepiimaga” tõepoolest põrgupiinu nägema. Ei tea ma siinkohal, kas tegu on kontseptsiooniga (nii see vähemasti paistab) või on võtnud kujundaja lihtsalt märatseda…

 

 

3.

Mil siin on palju põnevat esseistliku-katsetusliku-fragmentaarse loomuga ilukirjandust (ka nauditavat, mõnuga loetavat, kogunisti humoorikat ja eneseiroonilist teksti), on sekka trüginud mõnedki tekstid, mis võiksid üritada meile mikrokirjanduse nähtust seletada või kirjeldada. Üks neist on monumentaalne/manifestaalne löögirühmlaste, me kultuuriruumis tunnustatud kirjameeste Aare Pilve, Erkki Luugi, Berk Vaheri, Andres Keili ja Kiwa kahasse kirjutatud “Toite miip”.

Tundub, et see tekst üritab kuidagi kaardistada või kirjeldada või vihjata, mida too mikrokirjandus endast kujutab, miks selline antoloogia tarvilik on, või kuhu ta vaatab. Aga see muidugi ainult tundub, sest tegelikult saame siit peotäie fragmente, pidetuid punkte, mis isegi ei ürita kuhugi jõuda, mis käituvad justnagu oleks keele kommunikatiivne või maagiline funktsioon neile vastik. Toon näiteks ühe väikse katke, ehk oma lemmiku siit:

“jalutasin läätsjat “ringi” ja möödusin pseudostiilis kahekordsest elamust, miibi tn 14; oli juba aeg, et megapoli tänavalapsed tormaksid minu unelmate poptipu tömpja püramiidi tunnuskõlli saatel oma ühildatud morfoperinataalse meemi kirjeldusse, neonämblikvõrkude ja mõrkja pruuni keedise juurde. ekstrapüramidaalhäirete tekkimine on tingitud neuroblastoomide dopaminoblokeerivast kvainist” (lk 7).

Jah, selle kirjutamiseks ei pea ehk isegi “kõva põllumehe auru all” olema, purju võib lisaks alkoholile teha ka sõprade seltskond, eneseimetlus vms. Ma mõistan, et sõbraga koos “purjutades” või purjutades võib olla kohutavalt lõbus sellist teksti tekitada, toota. Et siis seda järgmisel hommikul pisukese piinlikkustundega üle lugeda ja muiata. Jah, sai kirjutatud küll, aga midagi peale hakata sellega pole.

Tegu on ühekordselt kasutatava tekstiga, mille tekstimõnu, kirjanduslik nauding (ehk peale paari üksiku, familiaarset laadi, kitsale ringile mõistetava nalja), jääb esimesele tasandile – kirjutamisprotsessi. Edasi loevad seda juba kirjandusmaniakid, professionaalsed hullud. Umbes nagu maniakaalsed Queen’i-fännid, kes kuulavad mõnd publiku hulgast diktofoniga lindistatud kontserti, kus profaani kõrvale vaid publiku lärm, kaasalaulmine ja plaksutamine kuulda on. Andunud maniakk aga arvab kuulvat ka helindeid, Mercury muudetud sõnu, uusi ridu ja riime, ning May ainukordseid kidrariffe, mida ei kusagil mujal… Ja ega tegelikult ju siingi.

Võib-olla Kiwa-ja-kompanii teab seda ise väga hästi ja naerab pihku, et näe, neelas konksu. See literaadist kalamees. Jah, see on juba paranoiline lugemine. Jah, mulle jääb sellest meelde üksik kõrvalepõige “võigemast on pede” (lk 9), mis meenutab loomult Kivisildniku Raudamit sõimavaid tekste, tühisemat osa ta kirjutatust. Õnneks ei mürgita see teisase mõnuta tekst ülejäänud raamatut. Enamik tekste siitki on siiski lugemiseks mõeldud.

 

 

4.

Ehk kogu selle raamatu mõttes eneseiroonilisim (ühtlasi äratundmist võimaldav: minagi arvasin end siit leidvat) tekst on Mehis Heinsaare “Mikrorevolutsionääri psüühilise anatoomia pidepunkte ja iseärasusi” (lk 62 – 64). Heinsaar ütleb mikrorevolutsionääri kohta: “Ta esindab inimese õigust olla pidevalt hirmul või pidevalt eufoorias” (lk 63). Mikrorevolutsionäär on loomult pisut hüsteeriline, alati rahulolematu, alati vastu, alati liikvel. Nagu see raamat, nagu see teetassirevolutsioon, kirjandusmäng. Paraku. Mäng. Ja mis muud saakski ta olla, mida muud ongi kirjandusel anda, kui mängu? Ma siiski loodan, et on veel midagi. Midagi muud. Eks ta ole. Kiwat tuleb kiita, mis muud. Tekstiläätse vaatealasse on jäänud palju põnevat. Kas või Paavo Matsini lõigud, üks parem osa sest raamatust. Et on ka pahna ja sisutut kraami, on ses mõttes õiglane, et kirjandus ongi selline. Suur jagu tast on loetamatu, igav. Ehk üritavad mõned tekstid siin n-ö mõistukõneliselt või ise metafooriks kujunedes meile seda öelda?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming