LUGEJA KIRI

Tiina Veismann, Vanalinna Hariduskolleegiumi kirjandusõpetaja

Reede, 6. mai hommikul oma 10.-11. klassi õpilastega metsa istutama sõites lugesin bussis värsket Sirpi. Üle mu õla kiigates äratas noortes huvi artikkel intrigeeriva pealkirjaga „„Kle… mis homseks on” tupsununnu666@gmail.com”. Leht käis bussis ringi, loeti ja oldi nõutud. Nõutust ei tekitanud artikkel aga mitte sellepärast, et lugejad oleksid olnud funktsionaalselt kirjaoskamatud, vaid vastupidi. kirjeldatud pilt tänapäeva gümnaasiuminoortest kui roosades sussides infantiilidest ei tundunud neile päris adekvaatne. Ühekülgseks tuleb probleemikäsitlus tunnistada ka kirjandusõpetaja seisukohalt.Selle aasta riigieksami kirjandi teemadest ärritunult oli Sirbi lehekülgedel sõna võtnud koguni kaks autorit. Kummalgi – ei Andres Arrakul ega Kivisildnikul – tundu olevat olnud kokkupuuteid reaalse õpetajatööga gümnaasiumis. Kivisildnikuga eriti polemiseerida ei viitsikski, kasutab ta ju oma vana head meetodit: kujutleb vastase paksuks rumalaks õlemehikeseks ja asub seda siis mõnu ja üleolekutundega tümitama (loogikas nimetatakse seda vist „straw man fallacy”). Avaldused stiilis „Parasiidid, minge tööle” ei paku noortele just parimat analüüsi eeskuju. Noorte hinnang tema sõnavõtule oli väga lakooniline: „Süljepritsija”. Kuid kuna tema kirjutises oli ka mõtteid, mida võivad jagada paljud teisedki haridusküsimustega vähe kokku puutunud inimesed, siis mõnda neist tahaks siiski puudutada.

Aga alustagem Arrakust. Paljuga sellest, mis Arrakule muret teeb, võib ainult nõustuda. Et eksamikirjandi teemade hulgas on järjest vähenenud kirjanduslike teemade osakaal (millegipärast vaikib ta küll maha, et ka sel aastal oli, nagu alati, siiski vähemalt üks puhtkirjanduslik teema), et koolilõpetaja teab küll fakte, aga ei ole loov, et paljud noored ei taha lugeda jne. Kuid tegemist on keerulise probleemistikuga ning lihtsustamine ja üldistamine ei vii lahenduste leidmisele lähemale. Kõigepealt häiris eespool kirjeldatud nõutukstegev hoogne üldistus tänapäeva noortest. Facebookis 700 sõpra omavad ja You Tube’ist faile varastavad noored on kahtlemata olemas (nagu ka samale kirjeldusele vastavad täiskasvanud). Kuid on olemas ka noored, kes loevad tohutult nii eesti kui inglise keeles, peavad blogi, kust õpetajagi saab infot raamatute ja teatrietenduste kohta, mida ise lugeda-vaadata ei jõua, kuulavad Internetist Harvardi ülikooli professorite avatud loenguid jne. Võimalik, et koole, kus viimati kirjeldatud tüüp on pigem norm kui erand, ei ole palju, aga need on olemas ja probleemi lahenduste otsimisel tuleb arvestada mõlema skaalaotsaga.
Teiseks ei tahaks täielikult nõustuda Arraku kirjanditeemade käsitlusega. Mina nägin tänavuaastastes teemades nende koostajate püüdu tulla vastu nõrgematele arutlejatele, jättes samas ka tugevamatele võimaluse oma eruditsiooni ja analüüsioskust näidata. Miks peaks näiteks sotsiaalmeedia teema eeldama kirjutajalt Facebooki stiilis abitut kle-tamist või twitterlikku säutsumist? Me ei eeldaks seda ju, kui sotsiaalmeediast kirjutaks Tiit Hennoste? Primitiivsus ei peitu meediumis, vaid ainult inimese peas. Sotsiaalmeedia  on praeguste noorte elu oluline osa, millega on seotud nii enesearenduse võimalused (näiteks lehekülgede näol, mis pakuvad alternatiivi tavameedias kultiveeritavale peavoolu mõtlemisele) kui koolikiusamise uued vormid. Just hiljuti pidin lahendama üht Facebookiga seotud tõsist tõrjumise juhtumit, ja me jõudsime õpilastega arutelu käigus välja ei millegi muu kui kirjandusklassikani – „Kärbeste Jumala” (maskid, anonüümsus) ja „Libahundini” (sildistamine, ksenofoobia, massipsühhoos).
Põhjusteks, miks nii kirjanditeemade hulgas kui koolis üldse arutelu kirjanduse üle on drastiliselt vähenenud, et tooda artiklis eriti midagi peale õpetajate ja ametnike saamatuse ning noorte ignorantsuse. Kirjanditeemade dünaamika jälgimise kõrval oleks võinud autor jälgida ka näiteks eesti keele ja kirjanduse tundide arvu „dünaamikat” vabas Eestis. Hiljuti vastas Mati Hint Sirbi küsimusele, mida ta ootab kultuuripoliitikalt pärast valimisi, muu hulgas: „Soovin, et eesti keele tundide arv eesti koolis tõuseks Elsa Gretškina ministriaja tasemele.” Kurb iroonia. Minu õpetajatee alguses oli gümnaasiumis üheksa kohustuslikku kirjanduskursust, praegu on kuus ja uue õppekava järgi väheneb see veelgi – viiele. Kui emakeeleõpetajad selle vastu protestisid, ei mäleta, et nad oleksid saanud jõulist tuge kultuuriintelligentsilt.
Küll aga on kultuuriintelligents, täpsemalt mitu noorema põlve kirjanikku, püüdnud mõjutada kirjanduse õpetamist teise kandi pealt, ja seda üsna edukalt. Nimelt on korduvalt osutatud tagurlikele õpetajatele, kes endiselt püüavad noori ahistada „tolmunud klassikaga”, mis ju mingil juhul noori huvitada ei saa. Paljud õpetajad on hurjutust kuulda võtnud ja püüdnud oma metoodika aja vaimuga vastavusse viia. Hiljuti rääkis üks õpilane, et tema endises koolis oli „kohustuslikuks kirjanduseks” valik, kas lugeda läbi Shakespeare’i „Hamlet” või S. Henno „Mina olin siin”, või kui ikka üldse lugeda ei taha, siis vaadata emma-kumma ainetel tehtud filmi. See on masendav näide (ja seda ka tolle õpilase meelest), aga veel masendavam on lugeda uut gümnaasiumi õppekava. Viiest järelejäänud kohustuslikust kursusest on kaks pühendatud tänapäeva kirjandusele, mis võiks ju olla normaalne, kui see ei oleks nii proportsioonist väljas – ülejäänud 3000 aastat kirjanduslugu tuleb läbida kolme kursusega (üks kursus koosneb 35-st 45-minutilisest tunnist) … Goethe on väljendanud mõtet, et inimene, kes ei arvesta inimkonna viimase 3000 aasta kogemusega, on ühepäevaliblikas. Jäägu see noorkirjanike hingele, kas neid ajendas puhtegoistlik soov pääseda kooliprogrammi või püüdsid nad siiralt kirjandusõpetust kaasajastada, aga uue õppekava koostajatelt oleks oodanud, et nad oleksid endale esitanud küsimuse, mis on õigupoolest kirjanduse õpetamise ülesanne koolis. See on tegelikult sama, mis hariduse funktsioon laiemalt – tagada kultuuri järjepidevus. Anda eelmiste põlvkondade otsingud, teadmised, arvamused ja oletused edasi järgmistele põlvkondadele, et need saaksid kujundada enda omad. Tänapäeva kirjandusega kontakti leidmisel ei vajagi noored eriti abi, sest nad elavad selles maailmas, küll aga vajavad nad vahendajat vanema kirjanduse avamisel. Ja ma võin oma kogemuse põhjal väita, et ärksamatel noortel puudub eelarvamus klassika suhtes (näiteks pärast Molière’i käsitlemist võib avastada, et noore inimese blogis on „Misantroop” sujuvalt lisandunud lemmikraamatute loetellu Vonneguti ja Salingeri seltsi). Pealegi muutub tänapäeva kirjandus pidevalt. Kui ehitame oma kooliprogrammi üles eelkõige muutuvatele suurustele, jääb üha vähemaks neid raamatuid, mis põlvkondi ühendaksid (sobiv näide on siinkohal Kaur Kenderi looming, mida, keda kümme aastat tagasi käsitles iga end edumeelseks pidav õpetaja, kuid kes praeguseks on unustatud).
Kirjanduse tundide drastiline vähenemine on lugemuse vähenemisele lisaks kaasa toonud ka teise tagajärje: kadunud on kirjanduse kui õppeaine tähtsus noore inimese kujundajana, mõtteaine ja hingelise toe pakkujana. Kui ikka 35 tunni jooksul tuleb läbida 1000 aastat kirjanduslugu, siis jäävad ära igasugused arutelud, diskussioonid, teoste süvaanalüüsist rääkimata. Tegemist on haridusliku kiirtoiduga, McHaridusega, nagu üks mu kolleeg sõnastas. Mina nimetaksin seda protsessi kirjanduse kui õppeaine marginaliseerimiseks.
Põgusalt ka teistest probleemidest. Arrak viitab uuringule, mille järgi 60% esmakursuslastest puudus funktsionaalse lugemise oskus. Üks järeldus, mille ka haridusministeerium sellest tegi (ehkki see ei ole realiseerunud otsustes) – ehk peaks eesti keeltki õpetama rühmades nagu võõrkeeli? Tõesti, seda, kui raske on keelt/tekstimõistmist õpetada korraga 35–40st  eri võimetega isikust koosnevale seltskonnale, teab ainult see, kes seda ise on proovinud.
Õpetajate koormusest on viimasel ajal teravalt kirjutanud Andrei Hvostov. Õpetajad on talle tänulikud, sest ise nii teravalt sõna võtta ei saa – mis te halate, öeldakse. Soovimata halada, ei saa siiski jätta mainimata, et eesti keele õpetaja tööpäevad on keskmiselt 12tunnised. Tehke kas või lihtne arvutus – kui palju läheb aega 100 kirjandi (kolm paralleelklassi) parandamiseks, kui ühe kirjandi parandamiseks ja kommenteerimiseks kulub vähemalt pool tundi? Raamatuid lugeda jõuab õpetaja ainult suvel …
Lõpuks tahan puudutada üht teemat ka Kivisildniku artiklist. Nimelt küsib ta, miks gümnaasiumid oma õpilasi ei vali, nii nagu ülikoolid seda teevad. Esiteks – ülalnimetatud funktsionaalse kirjaoskamatuse protsent iseloomustas just nimelt ülikooli esmakursuslasi. Teiseks – olgu, jätame alles vaid üksikud gümnaasiumid, kuhu koondame tulevase vaimueliidi, aga … mida teha ülejäänutega? Kas me saame ikka noori karistada selle eest, et neil puuduvad vaimsed huvid, teades, et nad on kasvanud riigis, kus valitsejad ikka ja jälle rõhutavad, et kõige tähtsam on majandus (mitte inimene ega haridus ega kultuur)? Teades, et nad on kasvanud materialistlikus ühiskonnas, kus suure osa täiskasvanute peamisteks motivaatoriteks on raha ja karjäär? Võib-olla peaks vanem põlvkond noorte kirumise asemel pilgu peeglisse heitma? Väärtushinnanguid ja vaimseid huvisid kujundatakse esmajoones perekonnas. Kui vaatad sisseastumisvestlusel otsa muidu erksapilgulisele noorele, kellel ei ole kodus ühtki raamatut, aga vähe sellest, tal ei ole seal ka vanemaid, sest isa on Soomes ja ema Iirimaal raha teenimas, siis ei ole südant teda ilma hooleks jätta. Soe tuba ja konkreetne päevaplaan on vähim, millega saab teda aidata, kuni ta nii palju küpseb, et iseseisvalt elus hakkama saada. Kui tast ei kujunegi hiilgavat kirjanduse analüüsijat, siis heaks inseneriks või raamatupidajaks võib ta ikka saada.