Lugeda tuleb!

K?ud J. R.

 

 

Jan Kaus, oled mõnelgi korral juhtinud tähelepanu Eesti üliliberaalsele, eelarvamusvabale kirjastussituatsioonile, mis võimaldab vähegi innukail ikka avaldada ning parimad neist saavad ka täiesti väärilise retseptsiooni ning isegi auhindade osaliseks. Kas ei peitu ses olukorras siiski oht? Kas ei peaks pürgima Soome eeskujul konservatiivsema olukorra poole, sest too tulv tingib tohuvapohu ning virvarri ka kriitikute ja toimetajate pääs, rääkimata müstilisest “tavalugejast”, kel puudub olukorrast 2000ndate kirjanduses vähimgi asjalik ülevaade?

Sageli oodatakse selgust ja selgitamist minultki, justkui peaksin lugemishuviliselt võtma kogu vastutuse, garanteerima juba kaugele ette õige valiku. See pole aga võimalik. Tuleks otsida uusi strateegiaid ja taktikaid selliste probleemide lahendamisel. Tihtipeale võetakse liiga traagiliselt asjaolu, kui keegi autoriteediks peetu on soovitanud raamatut, mis pole soovituse kuuldavõtjale meeldinud. Ma mõistan selliseid reaktsioone üha vähem. Olen püüdnud rääkida lugemisest kui terade sõkaldest eraldamise praktikast. Kokku tuleb puutuda mõlemaga. Mul on kodus palju rohkem neid raamatuid, millesse ma suhtun leigelt/jahedalt, kui neid, mis sütitavad.

Kirjastusturu “koondamine” tekitaks vaid kibedust. Kas pole sa seda Soome kolleegide puhul tajunud? Teisalt – minu arust esindavad igasugused apelleerimised “tavalugejale” ohtlikku meeleseisundit, kus olukorra keerukuse tajuja saab õppida abitust – selle asemel et lugeda raamatuid.

Kuidas hindad toda üldistusjõudu, pilti, mida kirjandusmeedia uuel sajandil tollest trükimassiivist on suutnud pakkuda? Aina on heidetud ette kambavaimu ja klikivõimu, omamehelikkust jne. Olukord ei paista erinevat näiteks Vahingu-Undi põlvkonna eneseimetlusretkest või siis muust me kirjanduse seltskonnaelust. Aga kui domineeriv too vaim ikkagi tundub olevat? On meil põhjust väita, et erinevalt liberaalsest kirjastamisolukorrast on trükimeedia, kultuuri- ja kirjandusküljed maailmavaadetele või kirjandussuundadele/autoreile raskemini avanema kippunud? Millest jääb puudu?

Minu arust jääb puudu olukorra analüüsist. Tundub kuidagi… poolikuna rääkida praegugi hinnanguliselt mingist erilisest “kambavaimust”. Kui hakata uurima, selgub, et seda ei leidu selles tähenduses, kuidas mõistet praegu kasutatakse – näiteks väites, et teatud grupp kirjanikke või kirjandusega seotud inimesi on rohkem, varjamatumalt subjektiivsed (rakendavad, viljelevad “kambavaimu”) kui teised. Tegelikult tuleks alustada leppimisest, et isegi kirjandusajalugu (mis peaks olema ju kõige objektiivsem kirjandusest rääkimise vorm) on subjektiivne. Kedagi võetakse, kedagi jäetakse; kedagi rõhutatakse, kedagi mitte. Miks nii? Tänu võtja-jätja, rõhutaja eelistustele, teatud “kambavaimule”. Seda protsessi, mida nimetaksin “subjektiivsuse koondumiseks”, tuleks kindlasti detailsemalt vaagida.

Näide – kirjanike liidu listiski väideti äsja, et just 1990ndate lõpu põlvkond paistab tavapärasest keskendunuma “omapoiste” loogikaga silma. Ometi on selge, et näiteks 60ndate põlvkonna eestkõneleja Rein Veidemann eelistas Eesti suurima päevalehe Postimehe kirjanduskülgedel selgelt “omasid”, oma põlvkonda, harrastades “kambavaimu” palju selgemalt kui ükski 90ndate põlvkonna kirjandusmõjutaja. 1960ndate põlvkonna autorite kirjandusteosed on saanud Postimehes soliidset vastukaja, samas, enamikust 90ndate lõpu autorite loomingust mindi kaarega mööda. Ja minu arust võis see nii olla, kuna sellises valikus ja välistamises ilmneb toimetaja platvorm ning sellist selget subjektiivsust saab respekteerida. Kuid kui seda saadab retoorika, et just nooremad kipuvad tõstma esile “omasid”, siis ei ole see täpne ega õigustatud. Heitkem pilk kas või sellesse aastasse: kõige pidulikuma arvustuse Nikolai Baturini uuest romaanist kirjutas Berk Vaher, ise olen avaldanud sel aastal vaid ühe mahukama eesti kirjandust puudutava essee ning see kõneleb Hando Runneli luulest.

Muuseas, ka su esimeses küsimuses väljendus see soov objektiivse selguse järele (“tohuvapohu ning virvarr ka kriitikute ja toimetajate pääs”). Mina olen jõudumööda ka kriitik ning minu peas ei valitse ei tohuvapohu ega virvarri. Ma suudan lihtsalt vähem lugeda kui tahaksin ja peaksin. Võib-olla tekib virvarri tunne siis, kui erinevatest lugemiskogemustest ja -ootustest tekkinud suhete võrgustikku ei suudeta tajuda/taluda?

 

Kui 1990ndail toimunud ning eriti just selle lõpuga selginud ning piirjooned ja näo saanud kirjandusmuutus oli üsna radikaalne juba ainuüksi fakti tõttu, et ühiskondlikult muutus täiesti kirjanduse positsioon ja ka funktsioon (see polnud enam relv, pidi end uuesti looma), siis mis on viimase viie-kuue aasta viljad, uudsused, maamärgid? Mulle tundub ajuti, et kirjandus on taas muutunud elustiiliks, et nt Värske Rõhu ümber kogunenud noori kirjanikke, isegi, kui nad omavahel nii tihedalt ei lävi, saab nimetada subkultuuriks. Selle eeldus võiks ehk seista kuskil 1990ndate lõpu vaimustuses, hoolimata sellest, et uued noored autorid sageli toda seltskonda eriti ei loegi, vaid lähevad tagasi varasema juurde…

Kõige ohtlikum “maamärk” tundubki olevat kirjanduse sees toimuv lahterdumine (mida soodustab meie kirjanduse rohkus ja kihilisus). Kõik eesti kirjandusega tegelevad inimesed peaksid püüdma lugeda võimalikult palju, hoolimata loetava põlvkondlikust kuuluvusest. Ma ei kujutagi ette, et kirjanduse lugemine poleks kirjandusest huvitunule mõtteviisiks või elustiiliks.

 

Õigem Valem oli üks rühm 1990ndate lõpul, üks naudingulisemaid-mängulisemaid neist. Mida tähendas uus sajand ÕV-le. Kas see vaim, mõju elab su pilgu järgi kuskil?

Õigem Valem kuulub mõtteliselt 2000ndate alguse postmodernismi “teise” selgesse lainesse. Esimene selge laine tuli Mati Undi romaaniga “Öös on asju”, etnofuturismiga ning kahe tulemise murdumiskohta võiks asetada Hirami “Mõru maigu”, mis ilmus just 1999. Õigem Valem kuulub seega sellesse mängulisse hoovusse, kus rõhku pandi just vormilisele, stilistilisele ühtsusele (sisulist ühtsust ju kooslus oma loomingus ei otsitud). Mark Raidpere fotod grimmitud ja šampuseklaasi hoidvatest luuletajatest basseinis, rollimängud trendiajakirjas, võrdlemine bändiga jms. Mulle tundub, et postmodernism hakkab lahkuma või lahtuma. Võib-olla on sellel tundel puhtalt subjektiivsed põhjused. Kui Piret Viires asetas mu “Õndsate tunni” ka postmodernismi, siis “Temas” on vormimängud nihkunud kolmandajärguliseks ning esiplaanil on traditsiooniline loo jutustamine.

Nojah, ka Kivisildnikku saab rahulikult lugeda lähtuvalt tema tekstide sisust, teadmata midagi tema püüetest hägustada/kaotada argiväljenduse ja luule vahelisi piire.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming