Loominguvabaduse hind on vabadusekaotus?

Margot Visnap

 

 

Käbi Laretei, Otsekui tõlkes. Tõlkinud Anu Saluäär. Tänapäev, 2005. 375 lk.

Maria von Rosen, Ingmar Bergman, Kolm päevikut. Tõlkinud Ülev Aaloe ja Maarja Laur. Tänapäev, 2005. 230 lk.

Jacques-Pierre Amette, Brechti armuke. Tõlkinud Pille Kruus. Kunst, 2005. 223 lk.

 

Enne kui teatriaasta veel alatagi sai, jõudis raamatulettidele kimp teoseid, mis igaüks äärtpidi seotud teatriga, õigemini loojate elu, igaüks omal moel, puudutavate kirjandusteostega. Ja kui eesti teatri aasta keskendub eesti teatri lugu ja tegijaid peegeldavaile üllitistele, siis eelmise aasta lõpp võimaldas sukelduda maailmanimede loomelugudesse. Õigupoolest ei saa ju Käbi Laretei memuaare “Otsekui tõlkes” (Tänapäev) pidada teatriraamatuks. Ent lugenud kohe pärast Laretei pihtimuslikke mälestusi “Kolme päevikut” (Tänapäev), Ingmar ja Ingrid Bergmani ning nende tütre päevikuid, tekkis nende teoste puhul paratamatult mingi nähtamatu vaimne ühisruum, mis liitis need nii erinevad raamatud kummaliselt kokku. Esmapilgul oleks pisut pentsikki siia ritta lükkida puhas ilukirjandus, biograafiliste sugemetega fiktsioon Bertolt Brechti elulõpu aastaist, Jacques-Pierre Amette’i “Brechti armuke” (Kunst). Ent just niisuguses järjekorras loetuna pakkusid need teosed võimaluse viibida maailmanimede seltskonnas (Laretei, Bergmanid, Brecht – kõiki loojaid ümbritsevaid maailmanimesid arvestades on seltskond määratult suuremgi), tajuda nende loojate inimlikku poolt vabana teoreetiliste analüüside taagast. Kui Laretei ja Bergmanid räägivad enese nimel, siis Brechti puhul on selle ülesande võtnud teosega 2003. aasta Goncourt’i kirjanduspreemia pälvinud viljakas romaanikirjanik. Ja ehkki “Brechti armukeses” ei esine kuulus teatrimees sugugi ainupeategelase rollis, suudab kirjanik ometigi “rääkida” ka Brechti eest ja nimel – tema vastuolulist isiksust, keerulisi suhteid, kummalisigi (ideoloogilisi) tõekspidamisi kirjeldades. Ja võib-olla pole ka kaotusvalu, surm, lõpliku lahkumise jäik tõde sugugi kunstlik ühendusniit, mis, nagu juba rõhutatud, seob täiesti erinevas kontekstis ja viisil neid teoseid.

Käbi Laretei “Otsekui tõlkes”, ühtaegu sünnimaale naasmise ja samas avameelselt oma minevikuga kohtumise lugu, sisaldades kibedaid kogemusi ja ülestunnistusi, on tegelikult väga helge teos. Oleks olnud ebaõiglane, kui see poleks tänavu pälvind kirjandusauhinna väärikat tiitlit. Balansseerides justkui mängleva kergusega memuaristika ja ilukirjanduse piirimail, väärib eelkõige imetlust teose kompositsioon. Tegemist pole juhuslike mälestuspiltide kogumiga, vaid tundliku kirjanikukäega komponeeritud tervikuga, võluva illusiooniga kirjaniku võimest ajas ja ruumis rännata, võttes kaasa intiimsed-pihtimuslikud sisemonoloogid kui ka olulised rännakukaaslased:  vanemad, abikaasad, lapsed, õpetajad, loomingupartnerid, ja kõlab pateetiliselt, aga ka oma rahva.

Laretei on kosmopoliit, kes igatseb ja otsib oma juuri, aga ka identiteeti looja, abikaasa, ema ja eestlasena. Skandaalimaiguliseks tõlgendatud avameelsus, millega Laretei kõneleb oma suhetest dirigent Gunnar Stærni, eriti aga filmirežissöör Irgman Bergmaniga, avab tegelikult selle välispidiselt nii särava inimese keerulised identiteediotsingud, siseheitlused. Ennast analüüsides peegeldab Laretei inimesi enda ümber, ka Bergmani –  tema suuruses ja egoismis, looja ja armastajana. Ei saa salata, Laretei vaatepunkt täiendab vägagi oluliselt seda pilti, mille Bergman on ise endast oma loominguga (filmid, kirjatööd eelkõige) kujundanud. Ent paradoks: loojad saavutavad loomingus vabaduse oma vabaduse hinnaga, kehtib nii Käbi Laretei kui Ingmar Bergmani puhul. Olgu lisatud, et Laretei “Otsekui tõlkes” eestindus tõlkija Anu Saluäärelt väärib eraldi tunnustust, ilmselt peaks sellega rahule jääma ka autor ise, kes väljendab nii mõnegi varasema eestinduse suhtes raamatus rahulolematust– teose pealkirjale mõeldes mõjuvad need etteheited omamoodi olemusliku kujundina.

Mingi osa Ingmar Bergmani masohhistlikust eskapismist, mis Laretei raamatulehekülgedelt ausalt ja mõistvalt vastu peegeldub, kandub üle järgmisse raamatusse, mille osalised Maria von Rosen ja Ingmar Bergman on nimetanud leinatööks. “Kolm päevikut”, Ingrid Bergmani surmaeelsete kuude päevikumärkmete avaldamine peaaegu kümme aastat hiljem, pärast Ingridi lahkumist, on tõepoolest omamoodi leinatöö, kurbusega leppimine selle enesele ausa ja avameelse tunnistamise läbi. Kolm paralleelselt kulgevat sisemonoloogi  (üsna lõpu eel Ingridi märkmed küll katkevad) fikseerivad ühtaegu lähedase inimese hääbumist, ent rohkem kui ühe haigusloo vääramatut kulgu, portreteerivad Ingridi, Ingmari ja nende tütre Maria päevikupihtimused kirjutajaid endid, hõlmates tegelikult hoopis rohkemat kui neid kaheksat kurba Ingridi surmaeelset kuud.

Iga sissekirjutus, olgu kui lakooniline tahes, peegeldab kirjutajat ennast, kuid seeläbi (võib-olla isegi kõnekamalt) ka kahte ülejäänud päevikupidajat. Neis enese- ja vastupeegeldustes võimendub veelgi enam, kuid hoopis traagilisemalt tõdemus, mis kumas juba Laretei raamatulehekülgedelt: loominguvabadusel on vabadusest loobumise hind (millegi, kellegi, iseenese arvelt). Võib-olla kõige üllatuslikumalt avaneb see elust lahkuva Ingridi märkmeis, mis tõenäoliselt tahtmatult paljastavad Ingmari suisa lapseliku (loomingulise) egoismi, mis on aastaid toitunud Ingridi ümmardamisest. Isegi Ingridi lõpueelsetes märkmetes, kuhu peale piinavate valude enam midagi ei mahugi, kumab leitmotiivina läbi tema suisa allaheitlik pühendumus, mida iseloomustab kõnekalt üks tsitaat kolmikpäeviku algusest. Ingrid kirjutab (juba teadmisega oma maovähist): “Ilus ilm. Sõidutan Ingmari teatrisse. Kohtun Annaga NK kaubamajas. Ostan vannivahu ja öösärgi. Turuhoonesse. Koju, valmistan kanapada. Siis lastelaste, Caroline ja Annaga Skansenis. Koju, valmistan süüa.” Paradoksaalne, kuid Ingmari enese päevikumärkmeist, milles ka mure Ingridi pärast, pulbitsevad emotsioonid paanikast enesehaletsuseni, mure iseenda (ja mis salata, ka oma loomingu ja edasise elukorralduse pärast). Suur laps (looja) peab iseendaga hakkama saama, käestlibisevast elu(kaaslase)st ja argirutiinist loobuma. Traagiliselt etteheitva kammertoonina lõikuvad märkmeisse kolmanda osapoole, Maria von Roseni pihtimused, mis kõiguvad Ingmari suhtes vihkamisest appihüüdva armastusevajaduseni. Küüniliselt väljendudes on need kaheksa kuu jooksul kirja pandud kolmikmärkmed psühoanalüütikuile ilmselt tõeline maiuspala. Üks mu kolleegidest ütles kartvat seda raamatut lugeda, et liiga masendav! Ometigi on neis ühtehoidvais, peatse lõpu hirmust kantud märkmeis midagi helget, üdini inimlikku ja teraapilist. Ja midagi uut.

“Brechti armuke” toob maailmakuulsa teatrimehe Bertolt Brechti, vähemalt eesti lugeja jaoks võib-olla et kanoonilisse portreesse samuti uusi, groteskseid, aga ka traagilisi värve. Ehkki tegu on kirjandusliku fiktsiooniga, mis käsitleb Brechti tagasipöördumist Ida-Saksamaale 1948. aastal. Ja kuigi Brecht on teoses pigem kõrvaltegelane, aimdub Brechti uurinud Amette’i (muuseas tegutsenud ka teatrikriitikuna) käsitluses võib-olla küll vaieldavaid detaile, mis lisavad kuulsa lavastaja ikoonile inimlikke jooni. Romaanis peegeldub Brecht pigem tema järele nuhkima pandud, Stasi poolt armukeseks värvatud näitleja Maria ja Ida-Saksa luureorganisatsiooni ohvitseri Hansu pilgu läbi. Brecht esineb siin vananeva, ent oma kuulsuses ja geniaalsuses veendunud staarina, kellele on Ida-Saksamaale naasnuna kõik lubatud (rohketest armukestest keelatud välismaa ajakirjanduseni), ent tal pole aimugi teda pidevalt jälgivatest luureorganitest (kõrvale ei jää ka CIA).

Kummastavalt ja haletsusväärselt mõjuvad nii Brechti räiged armustseenid (Maria prototüübiks olevat mitu Berlinen Ensemble’i noort näitlejannat) kui ka kuulsa teatraali viimaste aastate loomingulised ettevõtmised, peaosi Brechti lavastustes said üha nooremad ja ilusamad näitlejannad, mida muuseas aastaid Brechti kaksik(mitmik)elu talunud abikaasa Helene Weigel vaikides pealt vaatas. See pole enam uhke, võitlev, maailmakuulus Brecht, vaid omaenese hääbumise lainetest teadlik, südamepuudulikkuse käes vaevlev vana (kuigi mitte aastatelt) mees, kes on loomisega juba lõpparve teinud ega aima (vähemalt romaanis), et on oma loomingulise vabaduse ohverdanud riigile, kuhu naasnuna lootis maitsta kustuvat kuulsusesära ja -janu. Palju loomingut, palju ohvreid. Nende kolme raamatu kaante vahel.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming