Looja number on 04730000220? elu eest

Berk Vaher

Vääriti mõistetud Õunapuu Ervin Õunapuu, Öövöö. Déjà-vu 1985 ? 2004. Sirp 2004. 128 lk.

Kahtlemata on Ervin Õunapuu endale meedias selgepiirilise brändi kehtestanud. Selle positiivseks tagajärjeks on, et tema loomingu vastu võivad huvi tundma hakata ka need, keda kirjandus või muudki Õunapuu asustatud kultuurialad muidu ei puudutaks. Negatiivseks tulemiks ? just ta loomingu mõistmise huvides ? on aga tõik, et enamus kriitikuid lähtubki arvustamisel brändist, mitte kirjapandust.

 

Õunapuu kui jäik ja leppimatu vingamees?

 

On nõnda juba läinud ka Õunapuu esseekoguga ?Öövöö?. Jan Kaus on selle põhjal juba kirjutanud mõtiskluse ?See, mis loeb, on su meeltes moodustuv muster? (Sirp 14. I 2005), mis küll on sümpaatne oma tasakaalutaotluses valitud teema suhtes, kuid on kummati paraku juba a priori tasakaalust väljas. Keskendub ju Kaus ühele probleemide ringile Õunapuu raamatus: ikka sellelesinasele ateismile, millega Õunapuu on kurikuulsaks saanud. Ent ma olen veendunud, et see teema ei ole ?Öövöös? tegelikult dominantne.

Ateismile ja kirikuvastasusele rõhuvad esmajärgus vaid mõned tekstid raamatu lõpuosas. Lisaks nendele (ja enne neid) sisaldab ?Öövöö? aga mitmeid mõtisklusi kunstist, kirjandusest, ajaloost, ühiskonna eri tahkudest, vanasõnadest ja kassidestki? Sisaldab erinevalt tavalistest esseekogudest ka mitmeid hilisemaid lisandusi ja kunagi kirjutatu ümberhindamisi. Eirata neid ja vaagida raamatut vaid viimatiste otseselt ateismivaimu kandvate tekstide alusel on nagu arvustada romaani vaid lõpplahenduse alusel, tundmata huvi kõige vastu, mis just selleni viis.

Vildakas on ka ettekujutus Õunapuust kui jäigast ja leppimatust vingamehest. Ta võib ka olla vägagi peenelt teravmeelne. Ei saa siin jätta pikalt tsiteerimata Õunapuu 20 aasta tagust mõtisklust eesti moodsast kunstist ? omamoodi ?pisiblufi käsiraamatut?, mis ennetab (ja ületab) Juku-Kalle Raidi ja Sven Kivisildniku halastamatuid ?arlatanipaljastusi tänastes galeriides:

?Kui töö on juba enam-vähem valmis, kasutab kunstnik dopingut, toob välja oma trumbid, mis alati mõjuvad ja kedagi ükskõikseks ei jäta. Lihtsaim võte on visata või tilgutada värvi, et ?suurendada teose sisemist pingestatust?. Äraproovitud võte on ka mõra või pragu ? kui ikka iga töö mõranema sundida, siis võib olla kindel, et töös on midagi salapärast. Igihaljaid nippe-sümboleid on terve koorem. Loetlen vaid kõige levinumad: kanamuna, kivid, ?iletid, tühi tool, linnud, vaskanumad ja klaasesemed (valdan materjali!), ruuduline lina (ikka veel!), vikerkaar. Ja muidugi salapärased vanurid (tingimata muigamas!) ja ahastavad väikesed lapsed ? need mõjuvad alati ?kuidagi sügavalt?. Balansseerimine pornograafia piirimail on samuti üliväga efektne (kui julge ja irooniline, oi-oi!). Aga hoopis mõjuv ja ?iselaadne? võte on sihilik abitus, primitivismikultus. Kas see, näiteks anekdootide illustreerimine, ei kajasta ka mõtlemise primitiivsust? Ja veel ? väga filosoofiline on oskus korralikult paberit joonida, moodustades tähendusrikkaid kujundisüsteeme. Selle nähtuse juures on ilmselt kõige närvesöövam ja loomingulisem nende lehtede pealkirjastamine.? (?Uus pole tõene ja tõene pole uus??, lk 31.)

On ju siingi mässu tuima käsitöö ja semiootilise parasiitluse vastu, mida väärtustab institutsionaalne kokkulepe, mitte vägi inimest vapustada. Selline rutiin võib tunduda kahjutu, kuid just kunsti(de)s on Õunapuu jaoks inimliku eneseteostuse ülim võimalus. Tuim kunst on nagu väike surm. See loob pinnase suurele surmale.

 

Ateism ja patsifism

 

?Öövöö? üks jõulisemaid sõnumeid on sõjavastasus. ?Ja alati, kui mõtlen sõjaväest või näen kaitsevärvi mundris inimest, meenub mulle Kurkse massimõrv ? pime käsutäitmine uputas noored poisid,? ei anna Õunapuu armu: ?Armees on käskijal alati õigus, käsutaja on jumala seisusse viidud ? aastatelt noorem, aga aukraadis kõrgem isik võib käsutada liigikaaslasi nagu koeri, ja kui vaja, saata selgesse surma? (?Kurja viljad?, lk 105).

Õunapuu põlgab ka käimasolevat ususõda ja seega asetubki ta ateism märksa avaramasse konteksti. Sõdade taga on ideoloogiaga õilistatud ahnus ja võimuiha ? ning eriti drastiliselt avaldub see ususõdades. Sõda, mitte rahu on laienemisihas religioosse institutsiooni ideaalseisund ? see tugineb allumisele, mitte vabadusele; surmale, mitte elule. Ent Õunapuu asetab end vastaspoolele ? inimese, vabaduse ja elu poolele.

Nõnda leiab ?Öövööst? mitmeid tuliseid sõnavõtte isemõtlemise kaitseks (nt ?Kodukootud?, lk 25). Õunapuu ei ole kindlasti oivikintellektuaal, kes ei julgeks ise (ega laseks teistel) ilma asjadest piuksatadagi enne, kui on läbi lugenud ?i?eki viimase essee. See ei tähenda, nagu poleks Õunapuu erudeeritud ? ta silmaring on ehk laiemgi kui mõnel sellisel oivikul. Kuid ikka just sellepärast, et ta julgeb ka ise mõelda, seisukohti kujundada, ei karda eksidagi: ?Isegi kui inimene on eksituses ja valib valesti, on parem, kui tal lastakse elada nii, nagu ta soovib? (?Lihula sinus eneses?, lk 34).

Sestap on Jan Kausist ja paljudest teistestki ekslik panna Õunapuu hoiakud ühte (põrgu)patta Jaak Urmeti üleskutsega ateistliku selgitustöö organiseerimisele. Neil pole sisult mitte midagi ühist. Õunapuu kõneleb inimese vaba vaimu nimel, Urmet üritab ässitada võimuorganeid ?õige? mõtlemise diktatuuri kehtestama. Urmetil on seega märksa suurem ühisosa luteri kiriku ekspeapiiskopi Jaan Kiivitiga, kes veel ametis olles katsus Õunapuu suhtes kriminaalmenetlust alustada.

Seadus oli aga sõnavabaduse poolt ja ?Öövöö? võidukaks postskriptumiks ongi vastavasisuline teade. Muuhulgas tekib seal tahtmatult (?) muhe-musthumoorikas paralleel metsalise numbriga: ?Alustamata jätmise number on 04730000220? (?Teadmiseks?, lk 128).

 

Religioossuse liigkerge

samastamine luterlusega

 

Tolles enim- ja ülekajastatud ateistlikus võitluses on muidugi omajagu donkihhotlikkust. Religioossete inimeste ja ühenduste olemasolu, nähtavus ja aktiivsus ühiskonnas on küllap sama paratamatu kui mis tahes selgepiirilise maailmavaate sugereeritud elutahe. Halvakspanu või lausa vaenulikkus nende suhtes ei kaota neid, küll aga jätab neile vaid kõige primitiivsemad vahendid eneseteostuseks ? olgu siis kerjusliku tänavamisjoni, autistliku orduretoorika või lausa vaimse ja füüsilise terrorismi. Ei hakka sellest parem kellelgi.

Küll tuleb pidada Eesti avalikkuses ohtlikult vaimulaisaks tavaks religioossuse liigkerget samastamist kristlusega (luterlusega). Ka ühiskonnategelased, kel pole otsest klerikaalset tausta, kalduvad moraalinormide, hingehoolduse või usundiõpetuse vajalikkusest rääkides ikkagi nii enesestmõistetavalt kristluse suunas koogutama. Ei ole usu ja kristluse samastamisest ju vaba Õunapuugi, ehk küll ta ka väidab, et talle on vastumeelt kõik religioonid: ?Pole mingit vahet, kas erinevaid hallutsinatsioone ja luulusid kuulutatakse ristiga märgistatud kantslist, ümisetakse ?amaanitrummi saatel või niristatakse indiaanihigina vigvamis? (?Öövöö?, lk 98).

Ometi on just religioossuse hooletu samastamine luterlusega või laiemalt kristlusega see, mis tegelikult Õunapuu-suguse intensiivsusega vastukõnelejat vajaks. Just selle lihtsustusega teevad siinmail inimarmastusest ja vaimsetest väärtustest kõnelejad karuteene ennekõike iseendile, kuid olulisel määral ka kogu eetiliste kokkulepete saavutamise üritusele.

Võib ju õigupoolest väita, et eranditult kõigis religioonides, kõigis ideoloogiates on kaks põhimõttelist võimalust: kas aated ja hoiakud teenivad inimlikku õnne selles elus või on inimese elu pandud teenima transtsendentseid ideaale. See jaotus kehtib reaalelus nii kristlaste kui moslemite, nii kommunistide kui liberaalide seas.  

Õunapuu jaoks on esikohal elu. Seda ei tohi ohverdada abstraktsetele arvamistele, mida piisava institutsionaalse PR-töö tagajärjel ka religiooniks saab peetud. Ometi seda aina tehakse ja sellega lepitakse siinmailgi päevast päeva. Reverend Kallas võib teha suuri sõnu lääne kultuuri hoidmisest ? kuid mida on väärt ta pereväärtuste ülistus, kui see lähtub samast ideoloogiast, mis seisab sõjavangide vägistamise taga?  

Nii mõnedki ent tunnevad usuna ka millegi seletamatu tajumist ja väljenduspüüdu. Narr oleks arvata, et Õunapuu selle vastu võitleb ? just see on olnud ta loomingu kese ja väärtuslikem ka teiste loomingus. On elu kingitus ja meeldetuletus endast. Kui jäägitult võib Õunapuu armuda mõnesse mõistatuslikku kujundisse: ?Kala metsas kõlab maagiliselt, selles sõnapaaris sisaldub nii tohutu ja jube Miski, et sellest vägevam saab olla ainult Surm? (?Liitunud kalad metsas?, lk 41).

Ning ta pihib: ?Tihti ma palun, et andekate Loojate looming saadaks mind kõikjal, kus ma viibin; et ei mööduks sekunditki ilma Looja puudutuseta, olgu selleks siis heli-, lava- või linateos. Siis ei ole tegelikkus, reaalne elu, enam nii kohutavalt tühi, õõnes, silmakirjalik, pealiskaudne, külm ja ühedimensiooniline.? (?Kolmainsus?, lk 39).

Mida on selle vastu öelda neil, kes manavad Õunapuud kui kehastunud ?vertikaalse mõõtme puudumist maailmavaates??

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming