Lohejahil lohe kõhus

Berk Vaher

Mõtteid Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Rahvusraamatukogu 9. XII ümarlauast ?Eesti kirjandus: kas väljasurev liik või seitsme peaga lohe?? Pean kohe tunnistama, et sedavõrd dramaatilise pealkirjaga ümarlaualt ootasin ägedamaidki tundeleeke. Ent kõik sujus üsnagi hillitsetult: kõnelejaid oli palju, aega vähe ja erinevad arvamused sobitusid rahumeelselt üksteise kõrvale.

Tõega midsomerlikuks erandiks oli vaid kirjastuse Sinisukk direktori kirglik rünnak Jürgen Rooste pihta, kes olevat Sinisukka sopakakirjastuseks nimetanud. (Nagu selgus, tugines süüdistaja peaasjalikult Valle-Sten Maiste tsitaatidele). Aga see vahepala oli ometigi täiesti päevateemast mööda ? kui mitte teemakohaseks pidada eesti kirjastuste kapseldumist mingisse abstraktsesse promomaailma ning suutmatust mõista ja toetada eesti literaatide väärtushinnanguid. Oma kvaliteetproduktsiooni taha barrikadeerunud ja ähvardavalt autorikaitseseadusega vehkiv Maria Edala kulutas aega ja energiat kirjastuse maine puhastamiseks, aga küllap ma polnud ainus, kelle jaoks see pudenes rabinal veelgi, nagu argumendina viibutatud raamat kirjastaja käest. Ometi just nõndaviisi esindas tema (ja mitte Krista Kaer ega Mihkel Mõisnik) kõige jõulisemalt kirjastusi. Pidi see siis niimoodi minema?

Teiseks markantsemaks vastanduseks, mis küll sama määrani ei dramatiseerunud, oli teatav põlvkondlik veelahe. Tuginevad ju jutud eesti kirjanduse marginaliseerumisest ka müügi drastilisel langusel nõukogude ajaga võrreldes. Suuresti just sellest lähtuvalt tajuvad mõned vanema põlve kirjanikud, et kirjanduse (kirjaniku? konkreetselt just selle kirjaniku?) roll ühiskonnas pole enam nii suur ja tähtis, kui see kunagi oli, ja heidavad selle rolli kaotamist ette ka nooremale põlvkonnale, kes olevat kaotanud sotsiaalse missioonitunde ja kontakti lihtsa lugejaga.

 

Omavaheline ülbus

Tegelikkus on muidugi märksa keerulisem. Konservatiivsema stiili ja rahvalikuma teemavalikuga seeniorid ei saavuta märkimisväärselt suuremaid müügi- ja laenutusnäite kui väidetavalt salongidesse kapseldunud ja elitaarseisse vormieksperimentidesse eksinud noored. Võrdlused nõuka-ajaga on kohatud ? toonase ühe (või poolteise) kirjanduse asemel on palju konkureerivaid arusaamu, ja õige ongi. Kirjandus ongi mitme peaga lohe: kui raiutakse üks maha, kasvavad selle asemele teised, sest vastav elutunnetus vajab esindamist ja esitamist. (Eks ongi ju kirjaniku ülim ülesanne mingisuguse elutunnetusliku kogukonna loomine ja süvamõtestamine; ja nõnda on iga kirjanik vältimatult oma aja ja rahva teenistuses ? isepäisena märksa enam kui ideoloogina).

Ent põlvkondlikul tasandil vähemasti kirjanike endi vahel õiget vaidlust ei tekkinudki ? kuidas sa vaidled vanemate literaatidega, kes jooksevad korraks saali sisse, räägivad oma jutu kähku ära ja kaovad jälle mõnele teisele koosviibimisele, mis neile sellestsinasest eesti kirjanduse käekäigu vaagimisest märksa tähtsam tundub? Häirivalt lugupidamatuna kuulajate, kaaskõnelejate ja kirjanduse suhtes mõjusid tol päeval mitmed me kulupead ? ja kelle teise kaudu võiks usk eesti kirjandusse väärtusesse surra kui mitte kirjanike endi kaudu? Sellele viitas ka Eeva Park, kurvastades eesti kirjanike omavahelise ülbuse üle ja nuheldes kirjanike viitsimatust üksteise teoseid lugeda.

Eks ta ole ? ja selles peitub ka üks keskseid põhjusi, miks (nii mõnegi varasema olija meelehärmiks) on kirjandusväljaannetesse sugenenud nii olulisel määral noori püsiautoreid, kes esindavad sageli teistsugust esteetikat ega leia enam sõnu varasemate hegemoonide auks. Ei ole siin sugugi tegu nurjatu vandenõuga ja meediaruumi ebaväärika usurpeerimisega; ennekõike on need uued tegijad lihtsalt vaevunud eesti kirjandust mõttega lugema, sellest põhjalikumat ettekujutust saama ja andma.

 

Verbaalne keskkond ja lahustuv õnn

Märksa valusamatest põlvkonnaprobleemidest kõnelesid lastekirjandusega ametis olevad Anne Rande ja Aidi Vallik, sellest, kuidas lugemine taandub laste-noorte seast ja kuidas kooliõpetajad pahatihti kirjanduse mõistmisele-armastamisele vastu töötavad, arendades mitte lugemist kui sellist, vaid korraldades mõne konkreetse teose mõttetult pedantseid lugemiskontrolle. Nõnda muutub teos väga raskesti kättesaadavaks ja tekitab lastele-vanematele vaid lisastressi.

Jürgen Rooste isakogemuse toel nuhtlesid nad ka maailmaklassika lühikokkuvõtteid ja odavaid, kehvalt tõlgitud-toimetatud importpildiraamatuid, millega nii mõnigi kirjastus lugemisoskust solgib. Raske on täie tõsidusega võtta raamatukoguhoidjate vastuväiteid, et ehk on see mõnele lapsele ainus võimalus lugema hakata ja ehk liigub see laps siis kuhugi edasi. Usutavam on Aidi Valliku öeldu: laps, kes loeb läbi ?Kolme musketäri? lühikokkuvõtte, ei taha paksu pärisraamatut enam nähagi.

Muu meedia surve on tugev. ?Lihtinimene? kurdab raamatu liiga kalliks, kuid jookseb tormi märksa kallimale odavale telekale, kompuutrile või mobiilile. See on verbaalne keskkond, milles ta hakkab ka kirjandust teisiti tajuma, ootab kirjanduselt seriaalide keelt ja kujusid. Raamatukogude laenutustabelid on selle tõenduseks ja tundub, et raamatukogudel ei ole jõudu ega julgust sellele (taand)arengule vastu seista. Saab neid aga selles süüdistada, kui kirjastajad-kaubastajad tuge ei anna? Saab neid süüdistada, kui kirjanikud ise oma võimalikele lugejatele ei kõnele ? inimesena, mitte abstraktse nimena teiste samasuguste reas?

Ümarlaua ühe kõige põnevama väite esitas Tartu linnaraamatukogu direktor Asko Tamme, parafraseerides kirjanduse mõtestamisel üht suhkrureklaami, mis tõotab, et ?lahustudes levitab see õnne?. Asko Tamme sõnul ongi raamatukogu ülesandeks tänapäeval ennekõike elementaarse lugemisoskuse säilitamine ja kirjanduse kaudu mitmesuguste õnne levitamine ? lugejate maitse üle kohut mõista pole voli, kõigi õnn on võrdne.

Väga õige. Ent sellest loogikast lähtudes tuleks kirjastajatel, kaubastajatel ja komplekteerijatel ka hakata aru saama, et neil ei ole mitte vähimatki eetilist ega esteetilist õigust kitsamale ringile kirjutajaid halvustada või lausa kirjanduse väljasuretamises süüdistada. (Kõnealusel ümarlaualgi paisati õhku mingeid absurdseid kvoote. 1000 oleks justkui minimaalselt edukas tiraa?, alla 350 aga juba alla kriitilise piiri!) Säärased süüdistused alavääristavad ennekõike neidsinaseid lugejaid, kellele ülal mainitud mõjugrupid muidu pidevalt apelleerivad. Sajapealisel lugejaskonnal on oma kirjandusele ja kirjanikule täpselt samavõrd õigust kui sajatuhandesel. Või siiski ? vähemalt samavõrd, kui mitte rohkem.

 

Kirjandus ei ela tänu institutsioonidele

Nii kirjastuste esindajailt kui mõnelt (eks?)literaadilt kostus ümarlauas väide, et kirjanik peab ikka püüdma ?rahvale meeldida?, et ?rahvas? on see, kes hea kirjanduse välja valib. Ju selliseid kirjanikke ikka leidub ? ehkki kirjastajate-kaubastajate jaoks ilmsesti mitte piisavalt palju. Mina ei saa sellise suhtumisega nõustuda. Minu kui kirjaniku eesmärk on inimest vapustada, mitte rahvale meeldida. Inimene loeb raamatut, mitte ?laiad hulgad?. Inimene teeb valiku, mitte ?rahvas?.

Ka kirjanik teeb valiku, kellele ta kirjutab ? sellega, kuidas ja millest ta kirjutab. Ja üks lugeja, kes tunnistab, et minu kirjutatud raamat on talle asendamatu, kaalub üles kümme tuhat, kellele raamat lihtsalt meeldib ? kelle õnne tekitajaks võib sama hästi või palju paremini olla keegi/miski teine. Üksainuski lugeja, kellele mu raamat on asendamatu, muudab mu jaoks sügavalt mõttetuks Teet Kallase kurtmise, et kõik ongi juba ära kirjutatud, või Andres Langemetsa epateerimise, et eesti kõrgkirjandus on vaid Euroopa trendide järeleaimamine. Kurb küll, mehed, kui teil sellist oma-lugeja-kogemust ei ole, aga seda puudujääki ei maksa kõigi kirjanike peale üldistada?

Üldiselt tundub siiski, et igal eesti kirjanikul on oma lugejad olemas. Neid ei pruugi olla massiliselt, aga nad on olemas. Nemad peavad meist lugu ja meie neist ? ja nad ei andestaks meile vaimset lõdvenemist mingisuguste tiraa?imiraa?ide lummuses. Kirjastuste ja kaubastajate probleeme (mis võivad ka tuleneda argusest ja oskamatusest subkultuursemat promotööd teha) ei maksa kirjutada kirjanike ja lugejate kraesse. Kirjanduse kui kunsti elujõuga pole müügiarvul mitte mingisugust pistmist.

Muidugi on intrigeeriv mõelda: mis juhtunuks, kui debatti polekski olnud? Kui kogu ümarlaud oleks päädinud sellega, et kirjanike liidu esimees Jan Kaus lugenuks kiretul häälel ette deklaratsiooni, et eesti kirjandus ongi surnud, ühtki raamatut enam ei ilmu, liit saadetakse laiali? Mis juhtunuks? Jahmunud vaikus? Meediaplahvatus? Kultuuriminister astunuks tagasi? Valitsus kukkunuks? Raske öelda. Tõenäoliselt poleks juhtunud midagi sellist. Mitte isegi (niivõrd) seepärast, et keegi poleks hoolinud ? pigem ikkagi seepärast, et keegi lihtsalt poleks uskunud. Sest kirjandus ei ela tänu institutsioonidele, mis sellega haakuvad. Institutsioonid elavad tänu kirjandusele. Mingil hetkel võib kirjandus ka ilma nendeta toime tulla. Mitte ilmtingimata nii traagilistel tingimustel, millest mällusööbivalt kõneles Ülo Tuulik (Kambod?as hävitati pea kogu vaimne ja aineline kultuur, kuid elutegevus taastus ja taastus ka kirjandus; mis on meie, eestlaste eksistentsiaalne tarbijasoigumine selle kõrval väärt?). Kõneles ju ka Indrek Hirv sellest, kuidas ta on saanud väga häid luuletusi mitmelt noorelt poeedilt, kes lihtsalt ei taha ?turule tulla?.

Tema pole ainus. Eesti Kirjanduse Seltsi kvartalikirja Vihik kaasautorite ring üha laieneb ? just uute tegijate arvelt, kes annavad tekste just spetsiaalselt vaid Vihikule. Ka Tallinna uus-TNT-dest on kirjutama jäänud tähelepanuväärne ring tegijaid. Paljugi uuest kirjandusloomest on aga hoopiski kuskil blogides. Noori on kirjandus jälle huvitama hakanud, just ise kirjutamine ? uus buum on ligidal. Keda huvitab kirjandus, mitte enese imetlemine/haletsemine kesk müütilist õhulossi või arvelevõetud tarvikuid, see märkab ja tunneb rõõmu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming