Loendamatute lapsepõlvede lahutamatu osa

Riikliku kultuuri elutööpreemia laureaat Aino Pervik ei karda lastega keerukatest teemadest rääkida.

JAANIKA PALM

Aino Perviku sulest on ilmunud üle 60 lasteraamatu, mille järjepidevad kordustrükid näitavad teoste suurt lugejamenu.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Kui möödunud kevadel 85. sünnipäeva tähistanud Aino Pervik tänavu elutööpreemia sai, olin üllatunud – kas tõesti alles nüüd? Juba ainuüksi Kunksmoori ja kapten Trummi lood või Arabella seiklused on meie lastekirjanduses nõnda tugevalt kanda kinnitanud, aga Aino Pervikult on ju ilmunud ka raamatud Kaarist, väikesest autopõrnikast, Sulelisest ja Karvasest, Paulast, ühe väikese veidra linna elanikest, Hädaoru kuningast jne, jne – üks silmapaistvam kui teine.

Aino Pervik on alates debüüdist 1961. aastal („Kersti sõber Miina“) enim keskendunud lastekirjandusele. Tema sulest on ilmunud üle 60 lasteraamatu, mille pidevad kordustrükid näitavad teoste suurt lugejamenu. Lasteraamatute kõrval on ta kätt proovinud ka täiskasvanud lugejatele mõeldud proosas ja luules, tõlkinud ungari keelest ning tegutsenud publitsisti ja lastekirjanduse kriitikuna, kuid suurimaks kireks, nagu ta ise on mitmetes intervjuudes öelnud, on siiski looming lastele.

Lasteraamat pole Aino Perviku meelest kindlasti mitte ainult koolitus­vahend või eeletapp nn päriskirjanduse lugejaks saamisel, vaid ka väärtus iseeneses, omaette kunstiteos. Põhimõttest, et lapsi ja noori tuleb austada samamoodi kui täiskasvanuid, on kantud kogu Aino Perviku looming. Tema teostest koorub välja tõdemus, et kuigi lastel puudub elukogemus, ei tohiks neid mingil viisil täiskasvanuist alamateks pidada. Targutamist, tänitamist või muid kõrgemalt madalale rääkimise viise me Aino Perviku loomingust ei leia. Tema jaoks on laps täiskasvanuga võrdväärne partner, kellega põnev koos maailma avastada. Tõsi, laste puuduv kogemus võib küll raskendada neile keerukatest teemadest rääkimist, kuid niisuguseid raskusi ei tohiks ükski lastekirjanik karta.

Aino Perviku loomingu keskmes on aegumatud väärtused vabadus, armastus ja vastutus, austus kõige elava vastu ja igas olukorras sisemise väärikuse säilitamine, südameheadus ja hoolimine, hariduse ja eneseharimise olulisus. Vähem tähtis pole ka viis, kuidas kirjanik neid väärtusi lugejateni viib. Ta ei esita oma tõdesid ainuvõimalike ja ümberlükkamatutena, vaid pigem dilemmade või valikuvariantidena. Noorel lugejal endal tuleb teha otsus, mis on parim. Kas saab armastada kedagi, kes teeb teistele kurja? Kas siis, kui lapsed on saadud, tuleks jääda paikseks ja pühendada end neile või saab jätkata senist eluviisi? Mida teha, kui sõber satub hätta, kuid endal tema päästmiseks julgust ei jätku? Nii nendele kui ka paljudele teistele Aino Perviku loomingus esile kerkivatele küsimustele peab lugeja ise vastused leidma – kirjanik on sel teel vaid toeks ja abiks suuna leidmisel.

Aino Perviku lasteraamatute maailm on kahtlemata turvaline ja soe. Selles on palju argist idülli. Me leiame siit armastusest pakatavaid kodusid, rohkelt värskelt küpsetatud kotlette ja kooke, auravaid teetasse ja kosutavaid mahlaklaase, kauneid kleite ja võluvaid pidukingi, jalutuskäike parkides ja üheskoos veedetud õdusaid õhtuid. Kindlasti aga ei ole Aino Pervik see, kes vaid roosamannalises idüllis paigal tammuks ja igapäevaprobleemide ees silmad sulgeks. Kui paljudele lastekirjanikele on omane ust suurte maailma lastele vaid pisut paotada ja avausest probleeme ainult piiluda, siis Aino Pervik on vapram. Ta teeb ukse julgelt lahti ja vaatab seda maailma ja kõike ses toimuvat lapselikult uudishimulike, ehk süütutegi silmadega. Selle vaatlemise juures ei jäta ta last üksi. Ta ei viska lugejat kunagi üksipäini vette, et vaadata, kuidas ta probleemipuntrast välja ujub, vaid on igal sammul koos temaga, selgitades, analüüsides, arutledes. Nõnda aitab ta lapsel endal selgusele jõuda, ise oma maailmapilti kujundada.

Ühiskonna valupunkte käsitledes ei puudu Aino Pervikul küll soov otseselt lapsi kaitsta, kuid teadmine, et millalgi peavad lapsed ka reaalse maailmaga kokku puutuma ja sellega hakkama saama, on siiski ülekaalus. Et kokkupuutel tegeliku elu ja selle probleemidega mitte olla heitunud või otsustusvõimetu, kirjutab Aino Pervik lastele inimestest ja maailmast nii, nagu see talle paistab – ilma varjamata ja ilustamata. Olukordade pehmendamiseks kasutab ta küll tihti muinasjutuvormi, kuid nõnda jõuab loo mõte ehk pareminigi pisikeste lugejateni. Pole kuigi palju lastekirjanikke, kes julgeksid lastele rääkida elu suurimate dilemmade ees seisvatest piraatidest („Arabella, mereröövli tütar“), hirmsatest salakaubavedajatest („Klabautermanni mure“), võimunäljas regentidest („Hädaoru kuningas“), julmast koolikiusamisest („Paula päästab Kassiopeiat“), kohanemisest uutes tingimustes („Draakonid võõrsil“), iseenda kaotamisest ja leidmisest („Kunksmoor“), halvavast töötusest („Dixi ja Xixi“), ebaõnnest ja -usust („Isegi Max ei usu enam“) jne. Aino Pervik on kindel, et varjamine ja ilustamine lastekirjanduses ei toimi, ainus, mis toimib, on avameelne rääkimine. Ta näikse ütlevat, et isegi kui maailm on karm paik, isegi kui seal on kurje inimesi ja sinuga juhtub halbu asju, on igaühe enese otsus, kuidas ta edasi talitab. On võimalik peita pea liiva alla ja elada oma roosas mullis, haududa aastaid kättemaksu, ajada kiuslikult taga vaid omaenese õigust, aga võib ka andestada ning eneses südameheaduse ja inimlikkuse säilitada. Oluline on, et võetaks vastutus oma tegude eest ning kuulataks südame häält.

Aino Perviku raamatud on juba aasta­kümneid olnud loendamatute lapsepõlvede lahutamatuks osaks, nii on sellest tulenev mõju kordades suurem kui vaid üks elutööpreemia – see on mitme põlvkonna lugejate tänu, austus ja imetlus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming