Linnupesa võib vaadata ettevaatlikult

Leena Kurvet-Käosaar

Imbi Paju, Soome lahe õed. Vaadates teiste valu. Toimetanud Maris Makko. Kujundanud Marko Russiver. Eesti Päevaleht, 2012. 248 lk. Viimased kümmekond aastat olen suvel mustikal ja sügisel seenel käinud Kooraste kandis Põlvamaal, imeilusas männimetsas, kus maad katab paks sügavroheline samblavaip. Mäletan hästi üht esimest seeneretke, kui punapuravikke otsides leidsin end juba üksjagu tuttavas kandis metsatukast, kuhu polnud kunagi varem sattunud ja kus metsaalune oli täis ühtlase vahega umbes pooleteise meetri pikkuseid sügavaid lohke. Alguses ei saanud ma aru, et olin sattunud Teise Maailmasõja aegsete kaevikute peale, või ei tahtnud uskuda seda, et loodus hoiab nii kaua äratuntavalt alles suurte ajaloosündmuste rusuvaid jälgi. Ja muidugi ei ole ma saanud jätta mõtisklemata selle üle, kas neid sündmusi mäletatakse veel perede hulgas, kelle talu on siinsamas lähedal, tavalisest Eesti hajakülast ehk metsade vahel veel enam eraldi ja omaette? Imbi Paju „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” (2012), on järg 2009. aastal valminud samanimelisele dokumentaalfilmile, kus keskmes Soome Lotta Svärd ja Eesti Naiskodukaitse liikumine selles osalenud naiste mälestuste, kaudu ning kus kahe naisorganisatsiooni areng ja poliitilistele režiimidele jalgujäämine on asetatud laiemasse ajaloolisse konteksti. Teos algab intervjuust 93aastase Helmi Visnapuuga, omaaegse naiskodukaitse liikmega, kelle kunagine kodutalu Lajavangus on Kooraste kaevikutega seenemetsast vaid 4-5 kilomeetri kaugusel. Helmi alustab oma intervjuud lapsepõlvemälestusest, kui isa talle õpetas, kuidas vaadata linnupesa ja kuidas see õpetus on talle hilisemas elus andnud jõudu „isegi meeleheite ja leina ängis hoidma oma moraali ja väärtusi, mis toetavad elu” (lk 14). 1941. aasta suvel käis Helmi talumaadest üle lahing, mis tungis kaunisse rahulikku suvepäeva, kui kuulirahe lahutas noore naise lastest, kelle ta oli hetk tagasi heinamaa servale lõunauinakut tegema seadnud. Kuigi Helmi ja tema lapsed jäid lahingust imekombel puutumata, on pea võimatu kujutleda, mida nad selle aja jooksul emotsionaalselt läbi pidid elama. 1946. aasta septembris arreteeriti Helmi abikaasa Andres nende kodutalu kartulipõllul. Ta sai süüdistuse metsavenna väidetava varjamise eest ning saadeti 25 aastaks sunnitöölaagrisse. Helmi tallu aga saatis nõukogude võim hävituspataljoni mehed, kes lapseootel naist väikeste laste silme all armutult peksid. Intervjuus Imbi Pajule räägib Helmi Visnapuu, et avastas mõned aastad tagasi maalimise: „Maalides unustan ma kõik rõhuvad mõtted noorusest, sõjast ja okupatsioonist ja kaotusevalust. Kuid mingis teises olukorras, vaikusehetkedel ja unedes, pöörduvad nad ikka mu juurde tagasi ja ma ei pääse minevikust välja” (lk 11).

Mõistmise maastikud

Helmi lugu teeb nähtavaks indiviidi mälujälgede kulgemise rajad ajaloosündmuste keerises, rõhutades Imbi Paju keskset loomekreedot: käsitleda ajalugu inimsaatuste vahendusel, luua niiviisi uusi „mõistmise maastikke”. „Mälu pole kaugeltki mineviku varakamber ega prügikorv, vaid elab usust võimalustesse ja nende võimaluste avamise ootusest” (lk 110), kirjutab Paju. Viidates Ernst Renani rahvusekäsitlusele, kuid laiendades seda kahe ajalooliselt lähedase (hõimu)rahvuse suhte analüüsile, rõhutab Paju, et „minevik ei pea juhtima olevikku, vaid hoopis olevikus tegutsemine peab ammutama tõlgenduse ühise kogemuse varasalvest” (111). Sarnaselt Paju esimese filmi ja raamatuga „Tõrjutud mälestused” on ka „Soome lahe õdede” fookus eelkõige naise rollil ajalooprotsessides, olgu siis tegu nõukogude võimu sihiteadlikult naiste vastu suunatud repressioonidega või ühiskondlikult aktiivsete naiste panuse mahavaikimise ja selle häbistavasse valgusesse seadmisega. Nagu „Tõrjutud mälestustes” tuleb ka „Soome lahe õdedes” esile vajadus luua empaatiline ruum, kus saaks turvaliselt vahendada aastakümneid vaikusemüüri taha kängitsetud mälestusi. „Tõrjutud mälestused” keskendub eelkõige naise ajalookogemuse avamisele Nõukogude režiimi repressioonide kontekstis, toetudes teadlikult traumateooria kontseptuaalsele raamile ning avades režiimi mõju käsitluses Eestis seni vähe tuntud või ka maha vaikitud ja ignoreeritud perspektiivi. „Soome lahe õed” võtab ette tunduvalt ulatuslikuma võrdleva ajalookäsitluse, mille keskmes on Soome Lotta Svärdi ja Eesti Naiskodukaitse liikmete, laiemalt aga eesti ja soome inimeste elukäik ja saatus.

Soome Lotta Svärd asutati 1921. aastal ning Naiskodukaitse asutamine 1927. aastal sai paljuski inspiratsiooni selleks ajaks juba rahvusvahelist tuntust kogunud lottade liikumisest ja kahe organisatsiooni vahel kujunes välja tihe koostöö. Nõukogude okupatsiooni ajal keelustati naiskodukaitse tegevus ning kriminaliseeriti osalus organisatsioonis Nõukogude riigi vastase tegevusena, karistades naiskodukaitse liikmeid küüditamise, sunnitöölaagrisse saatmise ja surmanuhtlusega. Lotta Svärdi saatus perioodil, mil Soome oli Nõukogude Liidu mõjusfääris, oli samavõrd traagiline: organisatsioon ja selle liikmed sattusid põlu alla kui fašismi pooldajad ning organisatsioonis nähti ka kombelõtvuse propageerimise kantsi. Sellised hoiakud juurdusid sedavõrd tugevalt, et jäid Soomes valitsevaks pikkadeks aastakümneteks, taandudes pikkamööda alles XX sajandi lõpuaastatel.

Nii filmi kui raamatut saab üsna otseselt vaadelda „ühise kogemuse varasalve” loomisena. Filmis, mis koosneb intervjuudest Lotta Svärdi ja Naiskodukaitsesse kuulunud naiste või nende järeltulijatega, tuleb see esile eriti selgelt. Meenutused organisatsiooni tegevusest ja selle väärikast ja auväärsest rollist naiste maailmapildis taastavad veenvalt minevikku kadunud ja vaikuse ja häbistamisemüüri taha kängitsetud reaalsuse. Seosed kahe organisatsiooni tegevuses sõlmuvad nii sarnaste huvide ja tegevuse kui otseste kontaktide pinnalt. Laiemasse ajaloolisse konteksti asetatakse need erinevate perioodide dokumentaalkaadrite toel edastatava ülevaatliku ajaloonarratiivi toel, mille abil visandatakse filmi põhiteljed: suur ajalugu, mis ei hooli üksikindiviidide või ka (väiksemate) rahvuste ja riikide käekäigust, versus inimeste enda (elu)lood, mis annavad tunnistust, et tegu on suure ajaloo ohvritega, kuid toovad esile ka üksikisiku kogemuse vahendamise potentsiaali ajalooperspektiivide muutmisel ja tuleviku mentaliteetide kujundamisel. Sellise vastanduse veenvus tagatakse osaliselt ka loodud (dokumentaal)narratiiviga, kus nn suurt ajalugu on vahendatud ähvardavate ja pahaendeliste või vägivaldsete dokumentaalkaadrite kollaažina, mida ilmestab nukker minoorne muusika ja ajaloonarratiivi tempokalt ja ladusalt vahendav meeshääl. Filmi tarbeks intervjueeritud naiste lood aga avanevad vaatajale mõõduka aeglusega, informatsiooni edastatakse kild-killult ja suurem pilt moodustub alles filmi lõpuks. Kaht poolust liidavad arvukad kaadrid Läänemerest, millest osa on pärit sõjaeelsetest dokumentaalfilmidest, osa aga filmitud intervjuude või kohtumiste ajal mere ääres. Kunstiliselt hästi õnnestunud raam hoiab vaataja fookuse filmi pealkirjal – „Soome lahe õed” – ning suunab mõtisklema inimesi (ja maid) liitvatel või lahutavatel teemadel üldisemalt.

Keerukad kohtumised

Ka raamatus „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” leiab lugeja põhiosa filmis nähtud intervjuudest ja kohtumistest, kuid autor on hoidunud teadlikult kahe maa inimeste vahelisi sidemeid idealiseerimast, tehes nähtavaks ka suhestumisprotsesside keerukuse nii teose enese narratiivi kui konkreetsete kohtumiste tasandil. Filmi üks peategelasi on Põlvamaalt pärit 93aastane Helmi Visnapuu, kelle Imbi Paju viib filmis kokku kunagise Lotta Svärdi liikme Ulla-Marita Rajakaltioga. Nende kahe naise kohtumine – foto nendega on ka filmi ümbrisel – on filmi keskne episood, mis tõestab veenvalt hõimurahvaste kokkukuuluvust. Filmi alguses istuvad naised mere ääres pingil, nende peade kohalt lendab üle lennuk ja Ulla-Marita ütleb vaikselt soome keeles, et lennukid tuletavad talle sõda meelde. Helmi aga vastab eesti keeles: „Aga nüüd võtame päikest siin.” Raamatus kirjeldatakse samuti kahe naise kokkusaamist, kuid nüüd teeb autor nähtavaks ka selle kohtumise hapruse, Helmi kõhkluse, kas ta suudab end Ulla-Maritale arusaadavaks teha, tõlke ja vahenduse vajaduse mitte keelelises, vaid ka ajalookonteksti mõõtmes. Siin tuleb esile autori enda teadlik roll mitte ainult kahe naise kohtumise, vaid kõigi raamatus jutustatud elulugude kogujana, uurijana, vahendajana ja tõlgendajana.

Kui filmis „Tõrjutud mälestused” loob Imbi Paju otsese sideme oma ema luupainajalike unenägude ja „terve Eesti ühiskonna väljarääkimata loo” vahele (Paju 2005), ulatades vaatajale filmi alguses selle tõlgendamiseks võtme, siis „Soome lahe õed” usaldab lugeja kätte märkmed autori tööprotsessist, ajaloolised taustad, mida ta visandab justkui iseendale, selleks, et paremini mõista inimeste lugusid või ka selleks, et osata näha ja avada aastakümneid peidus olnud lugusid. Nendega kõrvuti on tema mõtisklused ajalooprotsesside mõtestamise vajadusest afektiivsuse skaalal ja mõlemas ühiskonnas senini kohati sügavalt juurdunud harjumusest tõrjuda emotsioonide tasandit, seda ignoreerida kui subjektiivset, ebakindlat ning teatud tõekspidamistele ohtlikku. Kui filmis seotakse kõik vahendatud lood üheks lootusrikkaks tervikuks, siis raamat annab mõtlemisainet just katkendlikkuse tõttu. Helmi Visnapuu eluloos tuleb see esile läbi pauside, mis peidavad endas enamat kui seda, mida naine vahendada suudab. Eesti Naiskodukaitse ühe looja Anna Tõrvand-Tellmani eluloos, mille osi on autor ise püüdnud arhiiviallikatele ja kaasaegsete mälestustele toetudes kokku koondada, jääb valusalt ja leevendamatuna õhku aastatepikkune teadmatus nõukogude võimu poolt laiali paisatud perekonna liikmete saatusest. Raamatu illustratsioonide seas on hulk Soome Sõjaarhiivist pärit tsiviilisikute sõjakogemust kajastavaid allkirjastamata fotosid, millel peegelduv valu ja kurbus on autori sõnul omane „kõigi sõda tunda saanud maade inimestele” (lk 10). Siiski ei saa neid vaadates jätta mõtlemata sellele, kas praegusel hetkel oleks üldse võimalik taastada fotodel kujutatud inimeste nimesid, rääkimata nende lugudest, mis on võib-olla pöördumatult minevikku kadunud. Lotta Svärdi ja Eesti Naiskodukaitse ajalugu ei loo raami, mis hõlmaks kogu raamatut, tundub peaaegu, nagu kaugeneks autor sellest raamatu edenedes samm-sammult. Kas see on raamatu nõrkus või tunnetab autor, et püüd taasluua üht osa ajaloo nn suurest ametlikust loost ei anna talle vastuseid küsimustele, mis teda teema juurde suunasid? Kuigi on oluline näidata kahe naisorganisatsiooni väärikat panust ühiskonna arengusse riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, jätaks selline lähenemine läbi valgustamata organisatsiooni liikmete saatuse üksikindiviididena, nende reaktsiooni ja toimetuleku viisid Nõukogude režiimi poolt peale sunnitud keeldude, vaikuse ja häbiga. Elulood aga ei kulge mööda kindlat etteantud trajektoori, vaid puudutavad paljusid teisi elusid, sündmusi, hoiakuid, mis avavad autorile olulisi aspekte kahe rahva saatuses Nõukogude Liidu mõjusfääris. Need võimaldavad näha mitte ainult „Soome silla” kestvust läbi aegade või selle taasloomise helgeid perspektiive, vaid silla vaikuse, eelarvamuste ja umbusalduse roostest läbi söödud alustalasid, mille taastamine ei ole kaugeltki võimatu, kuid sellegipoolest keeruline ja mitmetahuline protsess.

Luisa Passerini, rahvusvaheliselt tuntud suulise ajaloo spetsialist, on ühe oma töö alustalana, millele toetub nii konkreetne uurimisprotsess kui sellel põhinevad teoreetilised perspektiivid, välja toonud suhestumuslikkuse keskse rolli. Passerini meelest on suhe teisega subjekti formeerumise esmaseks ja keskseks tunnusjooneks, tähenduseloome ei kulge isoleeritult mitte subjektis, vaid suhestumisprotsessides teistega. Ka ajaloolase, intervjuude läbiviimise käigus edastatud informatsioon ei vahenda mitte intervjueeritavat, vaid peegeldab intervjueeritava ja intervjueerija vahel sõlmuvat diskursiivset ruumi (Passerini 2007, lk 3-4). Imbi Paju raamat „Soome lahe õed” on suurepärane näide suhestumuslikkusel põhinevast mälutööst, mis tõstab esile diskursiivse ruumi loomise vajaduse mitmel tasandil. Imbi Pajule ei ole oluline mitte mäletamise enda küsimus, vaid selle vahendamise võimalus ja eetiline kohustus jätkuvalt luua konteksti, kus vahendamine loob sideme inimeste, nende lugude ja saatuste vahel. Erinevalt samanimelisest filmist väljub raamat „Soome lahe õed” üksnes Lotta Svärdi ja Naiskodukaitse kunagise koostöö ja tänaseni säilinud koosmeele raamest, võttes ette palju keerulisema ja nõudlikuma teema eestlaste ja soomlaste Teise maailmasõja ja sellele järgnenud Nõukogude okupatsiooni või režiimi mõjusfääri tänapäeva ulatuvatest varjudest. Paju pakub ühe lahendusvõimalusena välja empaatia, sõnasõnalt eesti keelde tõlgituna kaas-tundmise, mis võib olla võtmeks mineviku mõistmisel ja teistsuguse tuleviku kujundamisel. „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu”, mis teeb nähtavaks Paju mälutöö ja mõtteprotsesside traagelniidid, on samm sellise suhestumuslikkuse suunas, mis on pidevas liikumises, sageli vastuoluline ja pingetest laetud keeruline protsess ning sellisena autorile ainuvõimalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming