Linnulennult 2008. aasta lastekirjandusest

Mare Müürsepp

Nõid, deemon, musta maagia vahemehed, luukere, poltergeist ja muud tumedad tüübid on selle aasta lastekirjanduse saagis uhkesti olemas.        Tänu Eesti Lastekirjanduse keskuse usinale bibliograafiatööle teame öelda, et lastele mõeldud eesti ilukirjandust ilmus 2008. aastal umbes kuuendiku võrra vähem kui eelmisel aastal, kusjuures umbes kolmandik on kordustrükid. Muidugi tuleb ette ka seda, et autor kordab iseennast oma eri pealkirjaga raamatute esmatrükkides, aga selle nüansi tabamiseks on vaja sügavamat sissevaadet.

Silmapiirini pilku visates paistab, et avaldamisvõimalusi ikka on; kes vähegi lasteraamatut kirjutada ja trükki anda tahab, sel tundub  see ka õnnestuvat. Millised peaksid olema lastekirjanduse kui ühiskondliku ilmingu funktsioonid? Vanast ajast on teada kaksikolek: ühelt poolt õpetus ja teiselt lõbu, meelelahutus, seiklus ja tavaelust ärakäimine. Lastekirjanduse lugemine peaks lapse ette valmistama suure kirjanduse mõistmiseks ja harjutama teda lugemisega üleüldse.

Tähtis on ka see, et lastekirjandus on tee kogu kultuurivaramu  juurde, raamatu sündmustest saab mängu ajend, raamatu episoode kantakse ette ja see on teater, pildireast raamatus saab koomiks või multifilm, teatritegemise ja pildikunsti peale kasvab linateos jne. Lasteraamat on ennegi olnud suulise esituse ja pildi vahendaja ning tänapäeval on suhe filmi, mängu ja virtuaalmaailmaga järjest mitmekesisem. Kui aja jooksul jääb nõrgemaks sugupõlvede suhtlemine, muutub lastekirjandus oluliseks  kanaliks, kus talletatakse lapse kasvatamise tarkus, ja seepärast on lasteraamat oluline peegel, mis näitab, kuidas täiskasvanu lapsega toime tuleb, mismoodi laps elab ja on. Ja muidugi on lastekirjandus, nagu alul nimetatud, üks võimalus inimesele end kirja ja pildi kaudu teostada, tuntuks saada, tuhandetega kõnelda. Mõnigi uudisteos meenutab laadanalja. Vanal ajal tehti laatadel seesugust tükki, et esineja – mustkunstnik, jõumees vm  – kutsus rahva seast ühe kohaliku.

See oli teistele tore, ja vahel ka kohalikule endale – sai olla tähelepanu keskpunktis. Nali toitus asjaolust, et kohalik ei teadnud täpselt, kuidas tuleks lava peal olla, tegi, mida arvas sobivat, ent vahel see ka siiski ei sobinud. Võis aga sedagi juhtuda, et kohalik sai jõumehele vahvasti vastu. Tänapäeval arendab seda naljaliiki edasi reality-show. Ka lasteraamatute autorite hulka on suuresti hakanud siginema inimesi,  keda paistab ajendavat rohkem võimalus ennast näidata kui äratundmine, et neil on midagi olulist ja seni varjul olnut oma raamatuga öelda. Muidugi on kirjastamine ka äriettevõtmine, ega seda muidu nii uljalt ette võetaks. Aasta jooksul on lasteraamatuid avaldanud 32 kirjastust, neist suurem osa on kaasa löönud küll vaid mõne raamatuga. Viis raamatut on ilmunud autori enese ettevõtmisel.  Mahukamaid sarju arendavad Tänapäev ja TEA kirjastus. Mõlema sarjad sisaldavad nii uudisteoseid kui ka kordustrükke. Kas kordustrükid samas sarjas on märk, et uudisteoseid pole nii palju kui tahaks? Kas kordustrükkide, vanade heade kindla peale asjade ilmutamine tõstab sarja usaldusväärsust?

Kui sarju juba mitu on, siis tahaks kujunduse, formaadi ja teoste valiku põhimõtete järgi selgemat vahet näha.  Kordustrüki puhul tahaks, et kõik, mis raamatus väärtuslik olnud, jälle esile tuleb. Mitmegi 50ndate-60ndate aastate autori teosest on ilmunud faksiimile-väljaanded. Uuemate autorite puhul on aga asju, mis teevad meele kurvaks. Võrreldagu näiteks Tiia Toometi 2008. aastal ilmunud kogumikku „Lugemistund”, mis sisaldab muude seas „Koduste asjade lood”, „Vana aja lood”, „Vana aja koolilood”, „Mänguasjade lood”, nende lugude  algupäraste väljaannetega. Eraldi ilmununa on igaühel (kaks neist teiste pealkirjadega, „Kodused asjad” ja „Kaltsutitt ja puuhobune”) olnud oma terviklik kujundus (kolm esmanimetatut Jaan Tammsaare ja neljas Mare Hundi piltidega). Kindlasti on uuel kogumikul omad väärtused ja Kadri Ilves on väga tore illustraator, kuid ikkagi kahju, kui uue aja lapsed ja nende vanemad ei võta enam kätte Tiia Toometi esmailmunud teoseid.   

Süngeid ja lausa morbiidseid seiklusi

Kunstmuinasjutt on XX sajandi vältel kujunenud  lastekirjanduse keskseks võimaluseks ja peaaegu kõik tähelepanuväärsemad teosed eesti uuemas lastekirjanduses annabki liigitada selle žanri alla. Paul-Eerik Rummo kogus „Kui lähed teele koidu eel” on luuletus, mis sobib tänapäevase lastekirjanduse kirjeldamiseks üsna hästi: „TURURU I TURURU I/ TULE ÕUE TUKUNU I/ ÕUE S JÄÄGA KAETUD LOMB ID/ MILLEL UISUTAVAD ZOMB ID./ TONTE HIILIB KASE ALL/ PAREM AL JA  VASEM AL./ PISUHÄND JA POLTER GEIST/ KOLLITAVAD TEINE TEIST…”

Nõid, deemon, musta maagia vahemehed, luukere, poltergeist ja muud tumedad tüübid on selle aasta saagis uhkesti olemas. Selle kohta, miks ja kuidas lasteraamatud kujutavad surma ja muud sünget, on olemas mitmesuguseid uurimusi. Üks, mida pakub surmamotiiv ja üldse hirmukirjandus, võib olla teraapiline: kui lugedes hirmu läbi elad,  oled tegelikkuse ees tugevam. Siiski tahan osutada lasteaiaõpetajate küsimusele, kui tegime uuema kirjanduse ülevaadet – miks on nii palju nõidadest? Kas ilma nõiata ei saa lastele kirjutada? Aasta ühe suurema õnnestumisena on ajakirjandus kajastanud Piret Raua raamatut „Printsess Luluu ja härra Kere”. Lugu on humoorikas, ohtra osutusega tänapäeva reaalidele, nagu selle pere raamatute puhul  tavaks: pudelikorjajad, näolõikused, suurte riigimeeste saladused …

Kordamata siinkohal kiitvaid retsensioone, teen siin sedapidi mõttekäigu, et omal moel tunduvad Piret Raua kirjutatud ja illustreeritud kui ka ema Aino kirjutatud ja Pireti illustreeritud raamatud olevat üsna ühte laadi, ühest-samast taignast küpsetised. Ometigi on igaühel küllaltki omaette hoiduv sisu. Heiki Vilepi „Horlok ja ürgvärava võti”  hoiab eraldi autori senisest lasteloomingust. Sissejuhatusest ja tänusõnadest paistab, et autor on asja alustanud 12-aastase koolipoisina ja riskinud nüüd paljude läbilugejate ja nõuandjate toel looga välja tulla. Ja miks ka mitte. Ladus ja lõbus kujutus toob meieni just lapsemeelses plaanis loo kosmoseolenditest, kes otsivad kontakti maaelanikega. Raamatukogutöötajate andmeil on hoolega laenutamist leidnud Reeli Reinausi  „Saladuslik päevik”. Teoloogia ja rahvaluuleteaduse tundjana on ta kirjutanud seiklusjutu, mis annab ettekujutuse nõidusest, riitusest, selleks vajaliku kogumisest, sinna juurde aga ka teadjate hoiatusi riituse ohtlikkuse ja lubamatusegi kohta. Lapsed siiski sooritavad toimingu, millega autor annab justkui mõista, et nii võib küll, ja päästavad lausa konkreetselt kuradina antud vaimolendi käest Saara-nimelise tüdruku. Arendus on tükati tütarlapselikult  naiivne. On vastu tuldud põnevusjanule ja ühe osa laste huvile maagiliste toimingute vastu. Samas meenutan närviarst Juhan Luiga sõnu, kes ütles, et rahvaluule kõige vähem kunstiline osa on usundilised muistendid, mida ei tuleks käsitleda niivõrd kirjandusena kui pigem meelehaigete inimeste kujutluspiltidena.

Sõbralikke ja kelmikaid seiklusi, muinasjutte tõsielust ja lastedetektiive 

Soome mees Mika Keränen on eesti keeles kirjutanud detektiivi „Varastatud oranž jalgratas”. See on nii hea kui üks seiklus olla saab, tubli törts on seal soome naljagi. Leidub tõelist põnevust, laste kui ka suurte elutruud kujutamist, paralleelseid tegevusliine jm seiklusjutule hädavajalikku. Tore väikelaste seiklusraamat on Krista Kumbergi „Autopõnn Anto läheb seiklema” Priit Rea piltidega. Paras mõõt, nali, lapselik  tegelane, kenad suhted, sõprus, koduste hoidmine – kõik on tasakaalus. Piia Ausmani „Kaptenid avastavad maailma” on julge ja enesekindel raamat. Idee on tore: kuna kõik on juba avastatud ja elu igav, värvib kaptenite klubi pealik gloobuse valgeks ning nii tuleb uuesti maailma avastama hakata ja igale kohale uus nimi panna. Tegelasteks on täismehed, kes osutuvad siiski mõnusalt lapsikuks, näiteks siis, kui merel avastatakse,  et ühel mehel on loomake kaasas. On küll motiive, mis meenutavad tegelikkuses olnut (karu saarel), aga raamatus pole ette võetud siiski tõsielu mädapaisete ja meediamullide muinasjutulist ravitsemist.

Üks rõõmustavamaid ja huvitavamaid teoseid on ses aastas Tiia Selli „Neletriin ja Kapi-Kaarup”. Kaanetekst teatab, et autor on kirjutanud naljatükke ja näitemänge, ning koomilised olukorrad ja tegelaskõne tulevad  tal silmapaistvalt hästi välja. Samas on lugu Neletriinust tõsine ja paraku elulähedane: isa on kaugel ära ja emal uus elukaaslane, kes tüdrukule ei meeldi. Kurbust aitab peletada KapiKaarup (kes on küll katuse-Karlssoni lähedane sugulane, vrd või kõla, kuid paljus toetub lastekirjandus tõesti kordusele ja mõneteistkümnele motiivile; kusjuures Ellen Niidul on üks Kaarupi nimega mehike). Kui Neletriinu lugu algab üsna tavaliste salasõbra episoodidega  (ema salasõpra ei näe ja süüdistab last luiskamises), siis lõpupoole kerib seiklus üsna pingeliseks, saame kokku politseiga, on köiega põgenemist ja kapi kaudu Soomes käimist. Siiski hoiab autor jutuotsa kenasti peos, asjad on omavahel seotud, lugu on oma reeglite järgi täiesti loogiline ja lõppvaatus inimlikult tark. Pärisisa tuleb ja saab kokku nii pere kui ka uue isaga. Kõik astuvad tubli sammu üksteise parema mõistmise suunas. 

Evelin Samueli „Ükskord, kui sadas vihma” meenutab kahtlaselt muumitrollide olemist. Sellisel puhul tahtnuks, et mõni toimetaja või kirjastaja oleks öelnud: kuule, ma tean seda lugu. Kirjuta millestki muust – äkki oleks sündinud parem raamat? Sest kirjutada Samuel oskab, tal on hea sõnavara ja loogiline ütlemine. Aino Perviku „Presidendilood” on mõeldud meile just siin ja praegu. Eesti avalikkus armastab oma suuruste üle nalja visata, ja  presidendidki on kujunenud superstaarideks, kelle elust otsitakse iga viimast kui kribalat, et oleks, mille üle itsitada. Pervik võtab oma president Pontuse suhtes toetava, mõistva ja austava hoiaku ja aitab seeläbi ehk ka lastel meedia pilailmas tasakaalu leida. Ka president on lihtsalt inimene: tal on unistused, salasoovid, on asjad, mida ta ei tohi teha, tal on paraadil palja peaga külm, tema lähedased tunnevad tema pärast lihtsat inimlikku muret. Just  Aino Pervik oskab sellest kirjutada. Kindlasti tahame me sellist presidenti nagu Pontus. Kätlin Vainola „Mia, Konrad ja avanevad uksed” on seikluslik ja kergelt pahupidisustega vürtsitatud lugu tänapäeva maailmast, kus lapsedki puutuvad kokku töötute-kodutute ja täiskasvanute elumuredega. Tore, et tegelasteks on nii lapsi kui ka suuri, seiklus viib linnavalitsusse, tegelased kaitsevad loodust ja inimese põhiõigusi.     

Peaaegu tõsielulood, olgugi et tugevdatud muinasjutuniidiga 

Katri Smitt ja „Varesejalakiri” – suur üllatus. Väga loomulik ja köitev teos. Kirjutaja-joonistaja on tark inimene, kes tunneb linnurahva elu, aga on sügavalt mõelnud ka eri liikide kooselu, sh inimese ja looma koos- ja kõrvuelu peale. Muinasjutuline käik on see, et vares Jaagup õpib poiss Joosepi koolitarvete abil kirjutama, kõik muu on vägagi eluline. See, et linnud meie elu jälgivad ja sellest oma järeldused teevad, see, kuidas reageeriksid pereliikmed  vihikut varastavale varesele ja vanemad laste jutule linnu tegevusest. Eluline on paraku see, et varesepoeg võib pesast alla kukkuda, ja inimesed saavad teda abistada, ning ka see, et kurja inimese püss loomale lõpu teeb. Katri Smitt oskab esialgu kelmika muinasjutu arendada kurva draamani, mille lõpplahendus viib ometigi edasi ja annab eluusku. Varese kirjaoskus on siin ainult vahend, et anda edasi teavet ja suhtumist, mida mõni meist suudab  intuitiivselt vastu võtta ja vahendada, teine aga mitte – sellele ongi vaja varese jalaga kirjutatud kirja.

Henno Käo „Mina, emme ja teised” on Käo suures loomingus täiesti eriline ja omas laadis kindlasti parim raamat. Tema tavalise jutustajatoonita, lapse vaatekohast antud minajutustus, naiiv-südamlik esitus (vanaisa võttis vanaema asemele tibi – kuidas ta võis vanaema välja vahetada kanapoja vastu …). Probleemid on nii-öelda tavalised: isa kadunud, suured poisid kiusavad, nimi ka veel tobe. Käole omane fantaasiakuju on siin olulises rollis: kapis elunev Ramps õpetab Jasper Rufusele nippe, nii et poiss saab julgeks. Huvitavalt jääb lugu elutruu ja mängulise kujutuse piiri peale – mis on poiste käitumises päris? Et nad hakkavad Jasperit austama? Lahendus ka tore ja lapsemeelne. Jõuluks toob ema koju meesterahva, kellele meeldiks, kui Jasper teda isaks  nimetaks. Liigutavalt lihtne – jõulukingiks isa! Meelike Saarna „Mattias ja mamma” annab edasi hästi loomuliku vanaema ja lapselapse suhte. Mattias on ilmselt nii väike, et sõnavarast ei piisaks tema vaatepunktist nähtava edasiandmiseks. Mammal on aega last jälgida ja talle toredaid olukordi luua: konna näidata, liivakastis sööke teha, metsas sipelgaid vaadata. On tunda, et lapsega olemine annab mamma elule uue mõõtme. Kristiina  Kassi „Petra lood” on rõõmsad, ootamatute lahendustega, kergelt liialdatud jutud.

Kadri Hinrikuse „Miia ja Friida” ei ole kuigivõrd laiatarbe-lasteraamat, pigem võiks see ärgitada vanemaid meenutama oma lapsepõlve, vähema kogemusega inimestele on ehk keeruline kahe erineva aja kõrvu kujutamine. Arutledes ajalooainese üle lasteraamatus, võib osutada Jean Piaget’ uurimustele, mis on eestindatud tänu Paul Keesile: „Ajamõiste  kujunemine lapsel”. Piaget leidis veel nooremas koolieas lastel olevat raske leida seoseid aja kulgemise ja sündmuste järjekorra vahel. Soovitan lugeda ja mõttesse jääda neil, kes tahavad lasteraamatus ajaga mängitseda. Noortejuttude seas tõuseb Helga Nõu „Appi!” ja Lehte Hainsalu „Koerliblika” kõrval esile Ivar Soopani „Kõik poisid ei saa suureks”. See on elust enesest võetud lugu, kus traagiline lahendus on kohe antud. Poiste mängud  on täie tõsidusega kirja pandud; kirjandusliku õnnestumise poole aidanuks ehk keskendumine sündmustele, mis viisid kurva lõpuni. Igatahes on see täiskasvanuile ja naisterahvaile õppevahend, mis mees poiss on. Aidi Valliku „Pints ja Tutsik” ning Jaan Tangsoo „Mina ja minu pere” toovad lisa loomajutusõbrale. Luules on nimetada Signe Ora raamatut „Onu Eedi”, Jaak Urmeti „Härra Padakonna”, Sulev Olli ladusaid värsse pealkirjaga  „Hea tuju kuju” ja juba mainitud PaulEerik Rummo kogu. Aimekirjanduse poolelt rõõmustab Kuulo Kutsari „Mõmmikute telerihaigus”. Autor tunneb sõna väärtust, läheb julgelt ja otse asja kallale. Kui haigus, siis haigus. Tore on mõmmide siiras küsimus emale: mis sul teleri vastu on? Pere ühised rõõmud teiste tegevuste nagu taeva vaatamine, rattaga sõitmine jm (taas) avastamisel on antud loomulikult.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming