Lin Shu, „Don Quijote“ autor

MIKAËL GÓMEZ GUTHART

Hiina näikse olevat üks neid iselaadseid ilmutuslikke paiku, millest keegi ei saa juttu teha karistamatult – vähe on autoreid, kes oskavad seda käsitleda, ilma et segaksid sellesse oma sisimaid fantaasiaid; kes räägib Hiinast, räägib selles mõttes iseendast.

Simon Leys

Lin Shu nimi on teile ilmselt täiesti võõras. Ometi peaks see juba ammu kõigis kirjandusajaloo õpikutes figureerima. See suur iseõppinud erudiit, kes oli pärit Fujiani provintsist Hiina lõunaosas ja põlvnes Qingi dünastiast, viimasest, mis Hiina impeeriumi valitses, oli maalikunstnik, kalligraaf, romaanikirjanik, novellist, luuletaja ning tõlkija. Temalt pärinevadki XIX sajandi lõpus esimesed hiinakeelsed ilukirjandustõlked, millest raamatukogud olid seni n-ö ilma olnud: hiina kirjandustraditsiooni olid kandnud sajandeid muistsete hiinakeelsete tekstide kommentaarid, mitte aga võõraste tekstide vahendused. Nii andis Lin Shu suure panuse erakordselt eksootiliste, esialgu peamiselt Inglismaal, siis ka Prantsusmaal, USAs, Rootsis ja Saksamaal kirjutatud tekstide toomisse hiina lugejate teadvusse. Mees ise aga ei rääkinud ainsatki võõrkeelt ega osanud nendes kirjutatut ka lugeda. Esmalt laskis ta tekstid endale valju häälega ette lugeda oma abilisel, kes lähtekeelt vähemalt teoreetiliselt valdas ning suutis suuremate kadudeta mandariinikeelse suulise tõlke ette võtta; tema kõige täpsemate – tõsi küll, väheste – uurijate sõnutsi võttis Lin Shu kogu info vastu klassikalises mandariini keeles, püüdes partituurist kinni pidada nii täpselt kui võimalik. Teisisõnu, jutustuse meloodiale, rütmile ja stiilile eelistas ta alati selle sündmustiku edasiandmist. Lin Shu, kes oma tööks kelleltki luba ei küsinud, valdas hämmastavat võimet lugeda ükskõik millist keelt teise inimese silmade kaudu.

Üheksateistkümne järjestikuse assistendi kaasabil tõlkis ta – õigemini kirjutas uuesti – ligemale kakssada lääne kirjanduse klassikalist teost, sealhulgas autoritelt nagu Balzac, Shakespeare, Dumas vanem ja Dumas noorem, Tolstoi, Dickens, Goethe, Stevenson, Ibsen, Montesquieu, Hugo, Tšehhov ja Loti. Mõnest säärasest mugandusest, näiteks „Kameeliadaamist“, mis antud juhul kandis pealkirja „Pariisi kameeliadaami pärand“, sai XX sajandi algul isegi tõeline bestseller. Veel põnevam ja salapärasem on aga see, et umbes viiskümmend tema avaldamata tõlgetest olevat olnud säärased, mille autorit ega isegi lähtekeelt keegi tänapäevani kindlaks teha pole suutnud. Nende kadunud käsikirjade hulgas leidub šedöövreid, millest me ei tea mitte vähimatki.

Raamatud liiguvad sageli mööda vildakaid ja „hargnevaid teid“, ületavad piire ja jõuavad sinna, kus neid pole keegi oodata osanud. Kirjanduse, koguni kirjakunsti ajalugu on seda laadi näidetest tulvil. Noorel Isaac Bashevis Singeril, kes tõlkis jidiši keelde Knut Hamsuni, Romain Rolland’i ja Gabriele d’Annunzio loomingut, polnud väidetavasti mingeid teadmisi ei norra, prantsuse ega itaalia keelest; ta lähtus saksakeelsetest tõlgetest, mida oli sõjaeelses Poolas rohkesti liikvel. Teine kuulus näide on Witold Gombrowicz, kes Argentinas kirjutas oma „Ferdydurke“ ümber hispaania keeles, võttes appi Virgilio Piñera ja Humberto Rodríguez Tomeu, kaks kuuba kirjanikku, kes polnud eales kuulnud ainsatki poolakeelset sõna, ning tõlkis selle versiooni omakorda prantsuse keelde ühe Buenos Airese Prantsuse instituudi õpetaja abiga, jõudmaks töötluseni, millest sai „Ferdydurke“ esimene prantsuskeelne väljaanne, mille avaldas Maurice Nadeau 1958. aastal.

1921. aastal otsustas Lin Shu ühe 1885. aastast pärit ingliskeelse tõlke alusel kätt proovida „Don Quijotega“. Tema abiline Chen Jialin oli osa ülikooliharidusest omandanud Inglismaal ja näis seega olevat võimeline talle juba korduvalt pruugitud viisil raamatut ette lugema. Siiski esitas ta Lin Shule pelgalt osalise versiooni, millele oli vürtsiks lisatud väljamõeldud dialooge, ent millest samas oli välja jäetud mitmeid peatükke, sealhulgas raamatu kuulus eessõna – kokku 285 lehekülge, mis vastab mahult Miguel de Cervantese meistriteose esimese osale; see omakorda meenutab üksjagu kellegi Pierre Menard’i salajast ettevõtmist: Jorge Luis Borgese sõnul olevat too püüdnud uuesti kirjutada just nimelt „Don Quijote“ esimest raamatut.

„Sõgeda rüütli elulugu“ (uustõlgetes „Vaimust vaevatud rüütli elu“) avaldati 1922. aastal Shanghais, Hiina raamatutööstuse tulipunktis, mida kirjastuste, trükikodade ja kirjanduskohvikute rohkuse tõttu hüüti toona ka hommikumaa Pariisiks. Lin Shu sureb haigusest vaevatuna kaks aastat pärast selle ilmumist ning too poolik „Don Quijote“ jääb tema luigelauluks.

Pole liiast meenutada, et „Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast“ jutustab just nimelt ühe vana ja haige rüütliromaanidesse armunud mehe vintsutuste lugu ning et tegu olevat tõlkega araabia keelest, tekstiga, mille Cervantes omistab kavalalt ühele moslemi ajaloolasele. Libatõlkijana esinemine oli XIV sajandi rüütlikirjanduses levinud krutski ja autorid väitsid sageli, et nende kirjutis on tegelikult tõlge Firenze või Toscana murdest, tatari, kreeka ja ungari keelest või koguni keeltest, mida pole suudetud kindlaks teha. Niisiis algab uusaegne kirjandus 1605. aastal teosest, mis väidetakse olevat tõlge ja mille peategelane on romaanide lugeja. Otsad jooksevad kenasti kokku.

Tõlge kui ümberkirjutus, olgu see kui tahes originaalitruu, pole algteosega kaugeltki võrdväärne. José Ortega y Gasset on selle kohta öelnud, et parimal juhul on tõlge tee originaali poole. Leidliku Lin Shu uskumatu romaaniteekond truu abilise Chen Jialini saatel ei ole sellele kaugeltki mitte vastuväide, vaid hoopis peadpööritav illustratsioon.

Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht