Liivimaa kirjanduslik renessanss

Paavo Matsin: „Viljandi on ilmselt elamiseks üks kõige ägedamaid paiku.“

PILLE-RIIN LARM

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tänavuste luule- ja proosaauhinna kandidaatide hulgas oli suur hulk põhjaliivimaalaste teoseid, mõnigi neist sai emakeelepäeval ka pärjatud. Kas Liivimaa kirjanduslik renessanss?

Mis puutub sellesse, et tähistame emakeelepäeva Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval (tänavu 215.), siis see on ju lausa natuke naljakas lugu. Kuigi Riias sündinud ja kasvanud geeniuse isa oli pärit Viljandimaalt, on tema ema kohta teada, et ta ei olnud n-ö puhast eesti päritolu. Petersoni ema- ega isakeel pigem ei olnud põhjaeesti keel, millel põhineb praegune eesti kirjakeel. Uurisin proosaauhinna laureaadilt Paavo Matsinilt, mis suhted on temal ruumi ja keelega.

Kui oluline on sulle geograafia? Liivimaa pealinn ja üks provints on sul suurejooneliselt raamatutesse raiutud. Mõned lugejad on nimetanud „Sinist kaardiväge“ ja „Gogoli diskot“ düstoopiateks, aga ometi on selge, et tegu on ennekõike armastusavaldusega Riiale ja Viljandile.

Paavo Matsin: Kui vaadata maailmas ringi, siis on linnu, millel on võimas neid kogu aeg uuesti konstitueeriv ja müütiliselt värskendav tekst, Prahas näiteks on Golemi-lood, seal on sellenimelisi restorane jne. Mulle on Viljandis alati meeldinud just imposantsete Lossi tänava kivimajade õhustik, siin on tsaariaegset elegantsi, mis laguneb ja kukub. Mulle on geograafia ja ajalooline õhustik möödapääsmatu ka elamiseks. Naudin väga ka näiteks taluelu. Ühtlasi on Viljandi ilmselt praegu Eestis elamiseks üks kõige ägedamaid paiku, kus on palju kultuuri, tehakse väga head muusikat, on lahedaid lõbustuskohti jne. Sellisest linnast on rõõm kirjutada.

Kuigi „Gogoli diskos“ on eestlased taandunud teenijarahvaks, on Viljandi linn ikka olemas ja manab esile kuskilt kollektiivse psüühika süvakihtidest alateadvuse fantoome, mis võivad võtta ka kõige hirmutavama kuju. Seisin kord Prahas restorani „Golemi juures“ ees ja imetlesin Golemi reklaamskulptuuri, kui järsku tuli uksest välja hiiglasekasvu naisköögitööline mingites võigastes määrdunud kokariietes! Õudustäratav daam oli hirmsam ja golemlikum kui vaatamiseks välja pandud kuju … Põgenesin kohe.

Sinu teoste ja Kristjan Jaak Petersoni ruumi vahel on huvitavaid kokkusattumusi. Missugune on aga sinu suhe eesti keelega? On selle võimalused piisavad? Kas see, et näiteks „Gogoli disko“ tagakaas on vene keeles, on programmiline või stiili pärast?

Romaani tagakaanel on kuulus vene blatnoihümn „Murka“, raamatus on ka sellenimeline naistšekist. Lõin raamatu tarbeks natuke slaavilikku eesti keelt, kasutan nn kolmekordseid väljendeid, näiteks iseloomustatakse ühte tegelast, et see on kitarrist-ignorant-kostjumtšik või teist, et see on miljonäär-stiljaaga-prodjuuser. Palju on ka slaavi väljendeid ja muud. Üht naistegelast väheste eestlaste seast selline rääkimine ka häirib.

Kas Petersoni „Kuule“ on tänapäeval sinu meelest veel manifestina aktuaalne ja luuletusena esteetiline?

Peterson oli minu arusaamist mööda täielik hipi omas ajas, aga ka esimene eestlasest esseist ikkagi oma päevaraamatuga. Ka vist üks esimesi eestlasi, kes istus ülikooli kartseris. Ta on tõeline Kuu eesti kirjandustaevas. Muidugi on aktuaalne! Respekt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar