Lii Unt limited*

Ilona Martson

Lii Undi raamat sisaldab just nimelt seda, millest mina olen lugejana vahest kõige rohkem eesti kirjanduses puudust tundnud. See on kirjutava kogenud naise skeptiline ja elutark pilk, mis maailmale lahti. Lii Unt, Parim näitleja linnas. Varanasi päevaraamat. Eesti Ekspressi kirjastus, 2007. 168 lk.

Tõtt-öelda on mul raske mõista mõnede lugejate ja arvustajate rõõmsat üllatust: ohhoo, Lii Unt on kirjutanud päris hea raamatu. Sest minu meelest on ta alati väga hästi kirjutada osanud. Veel tosin aastat hiljemgi mäletan tema lugusid Pühapäevalehest – noidsamu, kus kolumnisti nägu asendas üksainus silm. Tollases kontekstis mõjusid need värskelt kui sõõm värsket allikavett. Neid oli rõõm lugeda.

Et aga ajakirjanduslik hakklihamasin vajab oma konveiertootmiseks alati värsket liha, sattus Lii Unt tööle Eesti Ekspressi ning seejärel naisteajakirja Stiil. Tema lood olid endiselt paiguti kütkestavad, kuid mida aeg edasi, seda… harilikumad. Ja selge ka, miks. Ükski inimene ei saa lõputult konveieril pärleid toota. Eriti kui, nagu raamatust selgub, on isiklikud huvid teda naisteajakirjanduse maailmast aina rohkem eemale kandmas.

Selles mõttes on „Parim näitleja linnas” üle pika aja Lii Undilt taas ehe tekst. Näib, et elu India linnas Varanasis on kirjanikuandele ergastavalt mõjunud. Või õigemini – tema vaimseid otsingud senisest enam kirjanduse suunas kallutanud. Kahtlemata pole ta ainuke õhtumaa inimene, kellele India sedasi on mõjunud, kuid mis siis. Eestlased, kes alles viimastel aastatel Indiat on avastamas, loevad raamatut suure huviga. Sest „meie omade” hulgast on tema esimene, kes oma India kogemuse sedavõrd terviklikult on vormistanud.

Ja muidugi selgub kohemaid, et me oleme hiljaks jäänud, nagu alati. „Imelist Indiat, millest räägivad iidsed manuskriptid, ei ole enam,” loeme raamatu esimeselt leheküljelt. Püha linn Varanas, kus Buddha pidas oma esimese jutluse, kus Gangese kaldal õitsesid lilled, laulsid linnud ja vulisesid allikad, on nüüd ülerahvastatud, räpane ja ahne. Päikese tervitamise tseremooniast on saanud turismitööstuse nurgakivi. Inimeste suhted paneb paika nende nahavärv ja raha. Turistide hordid ründavad vaatamisväärsusi ning kohalike elanike elu käib selle nimel, et nendelt võimalikult palju raha ära võtta. Seda teevad nii pühamehed templites kui kerjused tänavatel. Imelisest Indiast on jäänud valgus, aga ka lõhnad, hääled, inimeste ilmed ja iidsed rituaalid. Kuigi autorile näib, et ka valgust ei oska Varanasi elanikud tähele panna – ja tavalise indialase teadmised oma jumalatest on pahatihti napimad kui pühasse linna sattunud eestlannal.

Kui see eestlanna ei ole tulnud Indiasse vaid iidseid rituaale jälgima. Ta on tulnud, et vabaneda õhtumaa elus kogunenud taagast. Vahest ei erinegi ta selles punktis eriti oma teistest Lääne-Euroopas läbi põlenud suguõdedest, kellega tema tuttavad india gigolod semmida armastavad. Ja kellest igaühel oleks kindlasti rääkida oma kurb lugu kasuahnusest, üksindusest ja surmast. Sest õhtumaine inimene – vähemalt see tänapäeva inimene, keda Lii Undi raamatust leida – läheb Indiasse üldjuhul saama, mitte andma. Ta läheb otsima muistset tarkust, aga tagasi tuleb enamasti tühja madude püüdmise korviga, nagu üks tegelane raamatus, mida kunagi tõlkisin. Või siis jääb paigale ja saadab põrgusse kodumaal puntrasse kukkunud elu. „Sest kui sa kord maagia oma ellu lased, siis ei rahuldu sa enam turvalise steriilse argieluga kuskil kontoris arvuti taga,” nagu kirjutatud raamatu lõpulehtedel.

Vahest ongi Varanasi päevaraamatus kõige imetlusväärsem see, et see jäädvustab peaaegu märkamatu rahunemise, mis selles lühikeses loos aset leiab. Kuidas üks väsinud, lähedase inimese kaotusest frustreeritud ja oma isiklike deemonitega võitlev, väga õrn ja väga keerulise tundeeluga naine samm-sammult oma tasakaalu leidmise poole liigub.

Ta on ennast välja rebinud ühest elust, et hakata otsast peale. Selles kontekstis omandavad ootamatu tähenduse väikesed detailid. Võitlus templisse ohvriks toodud kana elu pärast saab monumentaalse mõõtme. Madratsi ostmine uude hotellituppa kujuneb väljanäituseks, mida jälgib kogu ümbruskond. Hommikusupluse ajal jõe ääres kaubitsevatelt lastelt küünla ostmisest saab traditsioon. Igast kandist pesupesemise ruumi ründavad metsikud pärdikud tekitavad maailmalõpu meeleolu.

Päevaraamatu lause on täpne, stiil napp, teksti ilmestavad ootamatud pöörded ja võrdlused. Näiteks hetk, kui autor jääb Gangeses suplejaid vaadates mõttesse, miks India mehed, kellel ühiskonnas on sama keskne positsioon nagu Lääne-Euroopas naistelgi, sama aktiivselt ka oma kannikaid ja tuharaid eksponeerivad. Või siis uue aasta esimesel päeval kirja pandud jalutuskäik mäetipus asuvasse väikesesse templisse, mille ukse ees vedeleb väikese tüdruku pea, õudne märk naiste allasurutud seisundist India ühiskonnas. Need seigad jäävad meelde, ja peavadki meelde jääma, kui endise ajakirjaniku elementaarne käsitööoskus saavutab õige intensiivsuse isikliku kogemuse võimenduses.

Lii Undi raamat sisaldab just nimelt seda, millest mina olen lugejana vahest kõige rohkem eesti kirjanduses puudust tundnud. See on kirjutava kogenud naise skeptiline ja elutark pilk, mis maailmale lahti. Ja raamat on selle avatuse tõttu vahest saanud ka huvitavam, kui enamik eesti kirjandusruumis sündinud tekstidest.

Samas on raske öelda, kas Lii Undi raamatut üldse peaks võrdlema Mati Undi loominguga, aga kuna seda keegi kusagil nagunii teeb, siis jäägu see siinkohal tegemata. Niikuinii on tema kohalolu nii mõneski raamatu hetkes aimatav. Aga eks teda ole ju mujal ka, ühes või teises uuema aja lavastuses või filmis. See on ju loomulik, et sedavõrd ere natuur ei lahku jälgi jätmata. Kahjuks saadame vaid tagantjärele aimu, kui ere.

 

*Artikli peakiri on laenatud Wes Andersonilt, kelle filmi „Darjeeling limited” DVD oli Videoplaneti edetabelis möödunud nädalal 8. kohal.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming