Liberalismusest

Heido Vitsur

Vaba inimese otsused vabas majanduskeskkonnas ei pruugi sugugi alati olla parim lahendus. Ludwig von Mises, Liberalism. Tõlkinud Kalev Kukk ja Kalev Kallemets. Ilmamaa. 240 lk.

On tähelepandav, et neoliberalismi isa Ludwig von Misese 1927. aastal ilmunud teos „Liberalismus” tõlgiti eesti keelde 2007. aastal, ajal, kui terves maailmas võis täheldada viimased veerandsada aastat trooninud neoliberalistliku mõtte mõju tuntavat nõrgenemist. Olukord tundub praegu olevat sarnane „Liberalismuse” kirjutamise ajaga. Ka viimase kahekümne viie aasta liberaliseerumist võib kokku võtta Misese enda sõnadega: „seda (see on liberalistide) programmi ei viidud kusagil ega kunagi täielikult ellu. Isegi Inglismaal, mida peetakse liberalismi kodumaaks ja liberaalse riigi mudeliks ei õnnestunud kõiki liberalismi nõudmisi läbi suruda”.

Ja kuidas saakski suruda, kui isegi 25 aastat kestnud pooliku liberalismi üks majanduslikke tulemusi on see, et üle kolmveerandi OECD maade elanikkonnast oli langenud tõelisesse tänapäeva „võlaorjusesse” ja liiga paljud neist ei ole praegu selle üle, kuidas nad veel mõned aastad tagasi oma vabadusi kasutasid, sugugi õnnelikud. Oli läinud vastupidiselt sellega, mida oli ennustanud Friedrich von Hayek, Misese mantlipärija liberalismi eest võitlemisel, oma raamatus „Tee orjusesse”. Hayekit muretsema pannud natsionaalsotsialism leidis oma kiire lõpu ja sotsialism on jõudnud vähem kui kolmveerand sajandiga tagasi kapitalismi, kuid see-eest on arenenud maailmas ja ilmselt ka arengumaadel üha raskem leida inimesi, kes ei oleks tõsiselt mures oma võlakoorma pärast. Millegipärast on mineviku suuremast valikuvabadusest imeäkki saanud täielik valikuvabaduse puudumine, tõeline võlaorjus. Kuidas teisiti nimetadagi 25–30 aastaks võetud laenu, mis neelab enamiku selle aja kestel tuhandete perede kogu raha ja inimliku õnne… Üksikisikute võlaprobleem on osutunud nii teravaks ja ühiskonna stabiilsust ohustavaks, et suuremal osal arenenud maadel on valitsus lahkunud liberaalselt positsioonilt ja asunud otsustavalt nii üksikisikuid kui ka pankasid toetama, et vältida halvimat. Turu iseregulatsioonile selles olukorras enam ei loodeta, kuivõrd just otsustamisvabadus ja vaba turg olidki need, mis on põhjustanud nii sügava kriisi. Eestis loomulikult nii ei arvata ja siin jäädakse truuks liberaalsetele põhimõtetele, mistõttu siin jäävad SMS-laenud pankrotistuvale inimesele viimaseks päästerõnga ja vabaduse pettekujutuseks.

Paistab, et elus ei taha sugugi minna nii, nagu on väitnud Mises. Vaba inimese otsused vabas majanduskeskkonnas ei pruugi sugugi alati olla parim lahendus. Ja kui mõni arvab, et Misesel on sellepärast õigus, et ta selgitas kommunistliku majapidamise perspektiivitust, kuivõrd kommunismis pole riikliku omandi valitsemise tõttu vajaliku informatsiooni puudusel erinevalt turumajandusest võimalik ratsionaalseid otsuseid langetada, siis ei pea selline seisukoht enam eranditult paika. Vähemalt tänases ülikeerulises ja globaliseerunud maailmas mitte.

Olgu siin vahemärkusena öeldud, et tänane ülemaailmne krediidikriis on osaliselt tingitud ka sellest, et ainukesed institutsioonid, kes oskavad ja on võimelised hindama rahaturuinstrumentide usaldusväärsust, hindasid tänase kriisi põhjustanud Ameerika pankade võlakirju, mil täna nimeks subprime bond, veel aasta tagasi kõige usaldusväärsema AAA reitinguga. Mida siis oodata tavaliste ettevõtjate ja üksikisikute analüüsivõimelt! Tahame me või ei taha, aga tänastest inimestest on enamik reklaami ja käitumismudelite orjuses ja neil pole lootustki sellest rollist pääseda: tooted ja valikud on saanud nii keerukaks, et inimesed ei suuda enam ratsionaalseid valikuid teha. Samas on müük, sealhulgas laenutoodete müük, muutunud nii professionaalseks, et inimesi mõjutatakse juba vaata et rakukeemia tasandil.

Hädas ei ole praegu loomulikult ainult üksikisikud, sest ettevõtted ei ole ju ka palju paremas olukorras, ja nii ongi ülemäärane usk turgudesse toonud kaasa halvima finantskriisi pärast suurt majanduskriisi. Kuid üks on siiski kindel, ka ülemäärase usu korral on turgudel plaanimajandusega võrreldes selge eelis: kui on vastu seina põrutatud, siis saadakse sellest kiiremini aru ja reageeritakse vastavalt. Praktikas tähendab see vastav reageerimine tavaliselt ülereageerimist ning seepärast ei maksa imestada, kui kriisi ajal saavad eilsetest liberaalidest päevapealt pesuehtsad keyneslased, kes on valmis kõikvõimalikuks riigi sekkumiseks, et toetada kukkuvaid turge. Loomulikult hakatakse siis ka kiiruga turgusid reguleerima, et vältida analoogiliste kriiside kordumist tulevikus. Tavaliselt pakutakse regulatsioonidega üle, millega pannakse alus järgnevale liberaliseerimislainele.

Mis võib juhtuda eelseisvatel aastatel, on ennustamatu, kuid üsna veendunult võib oletada, et meid ei oota ees liberalismi positsioonide tugevnemine. Vähemalt majanduses mitte. Majanduses on reeglina nii, et kõige liberaalsemad on olnud need, kes on enesekindlad ja tugevad. Aga Ameerika ja Vana Maailm, kes on olnud viimased veerandsada aastat liberaalsuse eestvedajad, ei ole enam enesekindlad ega ka nii ülekaalukalt tugevad kui mõnikümmend aastat tagasi. Nad tajuvad iga päevaga üha selgemalt, et seesama majanduse ja kaubanduse liberaliseerimine, mida nad üle maailma ja sealhulgas ka Aasia riikides on viimased aastakümned edendanud, on kujunemas nende endi jaoks järjest sarnasemaks selle liberaliseerimisega, mis Aasias toimunud kuni Teise maailmasõjani. Erinevus on ainult vahest selles, et siis avati Aasia turud Euroopa kaupadele relva toel, kuid seekord relvi ei kasutata ja kaubad liiguvad vastupidises suunas – liberaliseerimine toob Aasiasse tagasi selle, mille XIX sajandi liberaalne kaubandus neilt ära võttis. Aasia maad saavad taas maailma suurimateks kaubatootjateks ja kui neist saavad ka suurimad kaupmehed ja tootearendajad, muutub jõudude vahekord maailmas sel määral, et see Euroopale ja Ameerikale mitte kuidagi enam ei sobi.

Tõsi, Mises ise Aasia riikide majanduse avamist liberalismi võiduks ei lugenud, vaid tähendas napisõnaliselt, et eurooplaste tegevus Aasias ei erinenud millegi poolest kommunistide metsikustest. Samas ei paistnud teda eriti huvitavat probleem, kuidas või miks loobusid inglased, Euroopa liberalismi kandjad, väljaspool Euroopat oma ideaalidest. Mulle tundub, et ta ei läinud sellest probleemist mööda mitte ükskõiksusest, vaid praktilistel kaalutlustel. Ta ei tahtnud käsitleda liberalismi piiride probleemi, ta tahtis liberalismi täielikku võitu, uskus selle kasulikkusesse ega tahtnud tunnistada seda, mida maailm oli juba mitu korda kogenud: vahelduvat liikumist suurema liberaalsuse suunas ja sellele järgnenud vältimatuid tagasilööke.

Lõppeks ei ole ju ka praegune finantskriis ainuke põhjus, miks meeldib liberalism järjest vähem ka neile, kes olid aastakümneid seisnud liberalismi leviku eest. Samavõrd kui on põhjust muretseda majanduse pärast, jätkub raskusi ka sotsiaalsfääris. Ega siis ilmaasjata öelda, et vabadus algab sellest, et sul tekib õigus panna oma jalad lauale, kuid see jääb püsima siis, kui sellest õigusest loobutakse. Häda ei ole ju liberalismis, vaid tavalistes lihast ja verest inimestes: aruka inimese õhukese koore all on siiski täielik keemialaboratoorium, mille kontrolli all hoidmiseks inimese arukusel vähe võimu on. Ja mis veel hullem, kõik need keemialaboratooriumid töötavad eri moel ja eri tingimustes.

Ilmselt ei ole tänapäeval ka enam alust vastandada riiklikku ja eraomandit sellisel moel, kui seda tegi Mises. Vähemalt mitte siis, kui see riiklik omand esineb seaduse alusel tegutseva riigikapitalismi vormis ja piiratud arvus majandussektorites. Sellist arvamust toetab tõsiasi, et maailmas on vähemalt kaks väga edukat suurel määral riigikapitalistlikku riiki – Norra ja Singapur, kus  riigile kuuluvad ettevõtted on maailmas vägagi konkurentsi- ja arenemisvõimelised. Seega tundub mulle, et üldrahvaliku omandi madala efektiivsuse tingis siiski eelkõige käsumajandus ja riigi monopol ettevõtlusele ning sellest tulenevalt konkurentsi puudumine, mitte aga võimetus pidada majandusarvestust ja tegutseda efektiivselt, nagu arvas Mises. Riigi ettevõtlusele ja seega sotsialismi võimalikkusele paneb piirid siiski juhtimisprobleem. Riik suudab efektiivselt juhtida üksnes piiratud arvu ettevõtteid, võib-olla sadat, kuid mitte mingil juhul kümneid tuhandeid, nagu leidub isegi meie imeväikeses Eestis.

Sama huvitav on nüüd tagantjärele jälgida toona Misese Keynesi suunas tehtud kriitikat ja maailmas tegelikult toimunut ja toimuvat. Misese raamat ilmus 1927. aastal, see on kaks aastat enne suure depressiooni algust. Kriisist väljatulekuks rakendati kogu maailmas Keynesi soovitatud ja Misese poolt hävitava kriitika osaliseks saanud riiklikku interventsionismi ja kriisist tuldi välja. Ehtsad liberaalid seda asjaolu loomulikult ei tunnista, vaid on kuni viimase ajani väitnud, et interventsionistide süü läbi tuldi kriisist välja aeglaselt ja mitte täielikult. Kuid unustagem hetkeks need vanad vaidlused ja tulgem tagasi tänapäeva, näiteks aastasse 2007, kus veerand sajandit liberaliseeritud rahaturge oli järjekordse saavutusega pärast Mehhikot, Kagu-Aasiat jne hakkama saanud. Möödunud suvest alates on keskpangad andnud raskustesse sattunud kommertspankadele abi (sisuliselt on päästetud paljud maailma juhtivad kommertspangad pankrotist) sadade miljardite dollarite ulatuses. Elanike kindlustunde ja mitte ainult selle toetamiseks on käivitatud enamikul maadel, kus kinnisvarasektor löögi all, eraisikute hüpoteeklaenude toetamise programmid. Kui seda poleks tehtud, oleks möödunud aasta sügis osutunud sama süngeks kui 1929. aasta omagi. Loomulikult ütlevad õiged liberaalid selle peale, et nii olekski pidanud minema, muidu jäävadki maksumaksjad teiste vigu kinni taguma. Ja see ongi valiku koht piiratud ja täieliku liberaalsuse vahel.

Sellele vaatamata võib täie kindlusega väita, et ega liberalismi veetlus praeguse ajutise tagasilöögi tõttu kuhugi kao: inimesed tahavad ju alati olla nii vabad kui vähegi võimalik ega loobu kunagi kuigi kauaks selle võimalikkuse piire kompamast. Kuid veel kindlamalt võib ka järgmise liberalismi laine kohta ette ennustada, et ka siis ei viida liberaalide ideid lõpuni ellu. Rahvad ja riigid jäävadki pendeldama suurema ja väiksema reguleerituse vahele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming