Lembit Kurvits 15. V 1954 –20. II 2017

Lembit Kurvits tahtis olla tõeline poeet, astuda meie ette saja-aastasest igavikust otsekui meie päevade Juhan Liiv, rebida rinnast põleva südame ning näidata sellega otsekui tõrvikuga teed. Ta oli mees, kes ei hooli kuulsusest ega rikkusest. Ta tahtis olla romantikute käilakuju, ent temast sai paljude suurepäraste realistlike värsside meister. Tema 1981. aastal ilmunud esikkogus „Väike-Kamari õhtud“ on kõik võetud elust: loodus, isiku- ja kohanimed. Vaid Kurvits oskas selle ainese kokku sõlmida poeesideks, mis läheb tänaseni paljudele hinge. Ja järgmistes teostes „Tühermaa“ (1986), „Armastuseta“ (1990), „Meie ühine vend armastus“ (1991), „Taevaskojalapsed“ (1993), „Matle laul“ (1994), „Vanad Soome saapad“ (1997), „Kakskümmend viis luuletust“ (2001) ja „Tõrvalill“ (2003) on kõik enam-vähem samas vaimus.

Kurvitsa lapsepõlv möödus murdelisel Põlvamaal, see kinkis talle keeletaju, ilma milleta pole luuletamine mõeldav. Seejuures oli ta pärit keskkonnast, kus raamatuid ei loetud ning kus ka vangikamber polnud võõras paik. Sealt pärit hoiakud jälitasid teda eluteel, kuid tema pingutas ja pingutas, jõudis välja Tallinna Pedagoogilisse Instituutigi. „Ma maitsen teadmisi. Nad teevad mulle rõõmu,“ kirjutas poeet, küsides aga sealsamas saatuslikult: „Mis tuleb lõpuks? Tarkus? Hullumeelsus?“ Kogu tema elu oli soojuse otsimine, ent ka kärsitus ja suutmatus talle pakutavat soojust vastu võtta ja sellega rahus elada.

Liiviga seovad Kurvitsat veel armastusest ja lugupidamisest sündinud teod. Nagu Liiv annetas oma ainukese pintsaku korjandusele Estonia teatri ehitamiseks, nii võis Kurvits ilmuda ootamatult paikadesse, kus ta teadis olevat inimesi, keda ta austas, kinkida neile lutsukommi ning siis sõnapealt lahkuda.

Peale kordumatute tekstide jääb Kurvit­sast siiapoole surma veel Vahur Laiapea dokumentaalfilm „Kurvits Lootuse tänavalt“, kus näeme poeedi 60. sünni­­päeva pidu. Ka Kurvits ise oli hoolde­kodust tulnud Tartu Kirjanduse Majja. Kaamera fikseeritud täpsed detailid loovad realistlikust poeedist realistliku portree: nikotiinitõrvast kollased näpud, murest murtud ilme, tagasi­hoidlikud ja kulunud riided. Aga pidulikul sündmusel sõna võtjad kiidavad. Ja ei määri mett mokale, vaid räägivad seda, mida mõtlevad.

Mida soovida? Et oleks selliseid poeete rohkem? Või et oleks vähem raske saatusega inimesi?

Lembit Kurvitsat oli õnnistatud ise­pärase luuleandega ning jäägu teda alatiseks meenutama selle parimad viljad.

Eesti Kirjanike Liit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming