Leelo Tungla biit

ANDRUS KASEMAA

Üks vana mees ütles hiljuti, et romaane ta loeb, aga luulet hinnata ei oska. Et on vaid kaks luuletajat, kelle tekste loeb ja naudib. No teadagi – Puškini suutsin ise ära arvata. Teine oli Lermontov. Mõlemad riimluule esindajad. Mõtlesin teda kuulates, kui palju head vabavärssi ma tean, kui häid tekste, millest ta ilma jääb. Imestasin hiljuti, kuidas Ellen Niidul on 1980ndatest nii palju häid vabavärsis luuletusi lisaks teada-tuntud riimluulele. Mõni Niidu luuletus mõjus nii, nagu oleks alles eile kirja pandud, justkui 2000ndatel. Ka vabavärsis saab öelda ahhetama panevalt.

„Teeleht“ on Leelo Tungla juubelihõnguline valikkogu aastatel 1963–2017 kirjutatud luuletustest. Omamoodi ilusad, ja nagu Rein Veidemann eessõnas ütleb, lauldavad luuletused. Pea kõik „Teelehe“ luuletused on riimis ja rütmis, hoogsad. Tajutavad on eri aastakümned. Tungla 1960ndate luuletused pole omas ajas teab mis erilist, noore inimese katsetused. 1970ndate luuletused on ühetasased, soojad ja perekondlikud, meenuvad Katre Ligi ja Jaan Kaplinski tekstid. Tungla toonased luuletused lastest, abikaasast ja argipäevast segunevad lugedes kokku üheks suureks mõisteks: armastus! Muu polegi ju tähtis kui armastus laste, elu, armsama, kodumaa vastu.

Kuigi Tungla 1970ndate luule on argine, on selles tohutut sügavust, ilu. Väga nutikas on metafoor kodumaast kui tuhandest pääsukeste pesaaugust (lk 113), milles igaühes oma kodulehk ja oma aeg. Või näiteks „Unelaul“: Paju­urvad akna ligi / pehmelt pudenevad. / Seebilõhn ja aknahigi. / Lapsetoitmiskevad (lk 91). Kindlasti on 1970ndad mu lemmikperiood Leelo Tungla loomingust.

1980ndatel on Tungal jõudnud keskikka, seda tõdeb ta isegi ühes luuletuses: Vaatan parem peret mitmepealist – / rasket rikkust, mis on antud meile. / Kui maailma esimest keskealist / ennast hullult haletsesin eile … (lk 119). On tajuda, et lapsed on kasvanud suureks, õhus on venestamine, esiplaanil on mure oma maa ja rahva püsimajäämise pärast. 1980ndate lõpu isamaalised värsid saavutavad erilise siiruse, jõu, ülevuse. Need on vabad poosist, n-ö luulelikkusest, ehkki on endiselt riimis. Luuletused mõjuvad kui palved isamaa, kodumaa eest.

Tungla 2000ndate luules on natuke ka vabavärssi. Siit leiab huumorit ja särtsakat mängulisust. Raamatu vabavärsilistest lõpuluuletustest „Lennujaamas kohtuvad hommik ja õhtu“ ning „Plantago major“ (teelehe ladinakeelne nimetus) üks on tagasivaade minevikku ja teine elamusluuletus lennujaamades kogetust. Lennujaamad on olnud ikka kohad, kus inimesed kohtuvad, tulevad reisilt, puhkuselt, lähevad puhkusele, rändama. Teeleht on teatavasti inimkaaslejast taimeliik, mis levib sinna, kuhu inimene läheb. Ka inimene ise on teeleht: veab ennast ja enda aega, risttolmleb maade ja kultuuridega …

Valikkogud on justkui väike näitus mahajäetud majast leitud asjadest. Neis on tallel ammused mõtted ja stiil. Nagu muusikas on salvestunud tänapäeva maailma rütmid, nii on „Teelehe“ valikkogus kenasti arhiveeritud Leelo Tungla biit. Võin ju refereerida kirjaniku riimluule eri perioode, neis on oma ilukohad, aga kõige rohkem tahan julgustada Tungalt katsetama vabavärsiga. 2000ndate Leelo Tungal – seda jäi kindlasti liiga väheks. Tahaksin veel. Julgemalt, hoogsamalt, tugevamate pintslilöökidega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht