Lauale ilmub õun

Andres Aule

Julius Juurmaa, Kuidas joonistada küsimust. Illustreerinud Piia Ruber. Verb, 2010. 43 lk.Kui tunneksin paremini veine, võiksin ehk öelda, et see raamat on üpriski nagu huvitav vein: siit ja sealt lahvatab eri toone, kordamööda Vana Maailma korda ja Uue Maailma akorde. Ja ilmselt läheb ajas veelgi paremaks.

Vahest võiksin ka öelda, et selles on veidi (Juhan) Viidingut, pindmisemad märgid, mida kohati summutab rauge pehmus ja esiletõusvam isiklikkus. Ja alatasa veel midagi paljust (teate ju küll seda heli, maitset või lõhna, mis  tundub väga tuttav, aga kust, ei tea?).

Siiski pole mul kavas võrrelda seda, mida väga võrrelda ei saagi. Julius Juurmaa „Kuidas joonistada küsimust” on selleks liialt omanäoline. Kui siin ongi midagi eelmistes lõikudes loetletust, on süntees olnud liiga täiuslik, et tulemust taas-algosastada. Sünteesi maininuna pean täpsustama, et kuigi Juurmaa luule puhul võiks tõmmata paralleeli keelekeemiaga, on tegu selles kategoorias  pigem alkeemilise tekstiga (või äärmisel juhul eksistentsiaalkeemilise alltekstiga). Õnneks on luule üks väheseid kohti, kus veel võib eesti keele reegleid eirata. Mitte et autor seda tegelikult teeks; vastupidi, ta kasutab keelt äärmise respektiga, viisakalt, täpselt ja peenetundeliselt.

Sellegipoolest näib, et Juurmaa tekstid kätkevad nii mingit meeldivat möödundsajandilist vabadust või väljumist kui ka grammatika- ja semantikaülest sfääri,  kus keelereeglid enam alati mõtte suhtes ei kohaldu. Sõnadest jääks väheks, kui need poleks õiged.

„Kuidas joonistada küsimust” kõneleb napilt (kokku mõnikümmend luuletust), aga veenvalt. Sugestiivselt. Oma maailmas, unenäoliselt. Reaalsusest kaugenevalt ja väljuvalt, et sellesse hetkiti päris sisse lõikuda. Ühtaegu lähedal ja kaugel: mõlemal juhul kutsuvalt. Perfektsionistlikult ja etüüdselt.  Kui rääkida selle raamatu sujuvas, vormilt ehk rangemas, kuid sisult väga vabas voolamises märgilisematest momentidest, jäid silma kellad nii esimeses tekstis, vahepeal kui ka viimases tekstis (esimeses: „KELLAD LÖÖVAD ÜKSTEIST / vahetpidamata” – nende kaja tunduski luulekogu noodivõtmena) ja tõenäoliselt eraelulisem suurtäheline Säde, kes külastab seda raamatut kaks korda ja nimetuna vahest veel mõned. 

Teiste seas kiirgasid märgilist tähendust ka kaks talvesse nõjatuvat sonetti, milles õuna peaaegu ei mainita. Ent siiski. Esimese pealkiri viitab õuna puudumisele („sonett ilma õunata laual”), teise pealkiri olemasolule („sonett õunaga laual”). Minu jaoks oli selle õuna tekkimine kusagil nende kahe luuletuse vahel pooleldi meta‑ või kvantfüüsiline, ja ometi tuttav. Mingis mõttes võikski olla see üks Juurmaa kogu kokkuvõtvaid mõtteid: asjad ilmuvad  kusagilt peaaegu märkamatult (ja kaovad kuhugi peaaegu samamoodi). Me võib-olla ei teakski, aga keegi on selle kirja pannud. Üks teadasaamine rõõmustab veel. Mulle on juba mõnda aega tundunud, et tundsin midagi sellesarnast viimati vähemalt 15 aastat tagasi, ja arvasin, et seda enam pole. Aga kui keegi nüüd, äsja sellest kirjutas, siis ikkagi on.

Võimalik, et minu sellise arvamuse saaks kirjutada autori ja arvustaja vanusevahe arvele,  aga kahtlen, kas ainult. Tegu on selleks liiga elegantse, liiga veendunud teostusega. Nii kirjutada saab ainult vahetu kogemuse põhjal, mitte nooruse või sattumuse toimel. Ja lõpuks tahaksin kõigest hoolimata (What’s that they told you / About a book & a cover? – Suzanne Vega) öelda, et ma pole kaua kohanud nii õnnestunult kujundatud luulekogu. Need on mõned paljudest põhjustest, miks see raamat on imetlust (ja loomulikult lugemist)  väärt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming