Läti vaimu taassünd nüüdisläti kirjanduses

Viimased aastad on läti kirjanduses päädinud suurepäraste teostega, mis teevad auga läbi kõige karmimate ja õiglasemate kriitikute, lugejate ja aja tuleproovi.

OTTO OZOLS

Mõeldes lätlusest nüüdisläti kirjanduses, avastan, et mainimisväärset on palju. Kuigi Läti olukord pole suurem asi, on meie kirjanduse kohta kindlalt edastada kaks uudist: üks hea ja teine – samuti hea. Iseküsimus on rahva ja keele tulevik: kas tulevikus ikka jätkub lugejaid, kes hindavad ja mõistavad läti keeles kirjutatut?

Mu laup kipub kipra kiskuma, kui kuulen järjekordseid üsnagi tobedaid arutlusi teemal, kas mõni teos on kirjandus või mitte. Enamasti pole need kõvad arutajad ise mitte midagi asjalikku kirjutanud. Häda on selles, et selliste arutlustega sunnitakse defineerima kirjandust, kehtestama konkreetseid raame, lähtepunkte. Ent kirjandus, mõistes siinkohal selle all ilukirjandust, on üks kauneist kunstidest. Kammitseda raamidega kunsti, mis on juba olemuselt raamidest ja piiridest väljumine, on perversne. Kirjanduse nagu igasuguse kunsti mõte on piiride lõhkumine, silmapiiri laiendamine, kirjandus tähendab püüda püüdmatut. Kirjandus idaneb kõige alguses – Sõnas.

Sestap tuleks igaüks, kes tahab kunsti ja eriti sõnakunsti – kirjandust – definitsioonidega ikestada, vähemalt kriminaalvastutusele võtta. Nagu lätlased ütlevad: mõõta võib kurki, mitte kirjandust.

Hea uudis on nüüdisläti kirjanduses see, et viimasel ajal on lugejate ette jõudnud eredad, südame, mõistuse ning suurepärase kirjutamisoskusega tehtud kirjatööd.

Mõistagi on võimatu mõõta, milline nende hulgas on see kõige väljapaistvam või eredam, ent pole kahtlust, et viimased aastad on läti kirjanduses päädinud suurepäraste teostega, mis teevad auga läbi kõige karmimate ja õiglasemate kriitikute, lugejate ja aja tuleproovi. Pärast sajandivahetusele eelnenud/järgnenud mõnesugust mõõna on viimase viie-kuue aasta suurõnnestumised Inga Ābele „Ristivitsad“ („Klūgu mūks“), Nora Ikstena „Emapiim“ („Mātes piens“),1 Gundega Repše „Bogene“,2 Māris Bērziņši „Tina mekk“ („Svina garša“), Jāņis Joņevsi „Jelgava 94“,3 Laima Kota „Rahutänava tõmme“ („Mierielas vilkme“), Valentīna Freimane „Hüvasti, Atlantis“ („Ardievu, Atlantīda“) jt. Kuidagi ei saa märkimata jätta Jānis Lejiņši triloogiat „Pitser punasel vahal“ („Zīmogs sarkanā vaskā“), millest on paljudele kujunenud kindel vundament lätluse mõistmiseks.4 Kindlasti olen midagi unustanud mainida, ning hea, et see on nii. Läti keele kui väikese kasutajaskonnaga keele puhul on suur saavutus, et nii lühikese ajavahemiku jooksul on kirjutatud niivõrd palju jõulisi kirjandusteoseid. See oli esimene hea uudis.

Kirjutasin, et kirjandust ei saa mõõta nagu kurke. Kindlasti pole kellelgi kahtlust, et mainitud raamatud kuuluvad väga hea kirjanduse hulka. Sestap tuleb eriti esile tõsta järgmist head uudist, mis on ehk paljudel kahe silma vahele jäänud. Puhuti arvatakse, et hea kirjandus on harva hinnatud ja nõutud, et keskmine lugeja rahuldub tavaliselt keskpärase kommertskirjandusega. Peaaegu kõik need raamatud on olnud Läti raamatukauplustes menukad või isegi väga menukad. Mõned olid isegi pikka aega Läti menukaimate raamatute nimekirjade eesotsas. Mõistagi, raamatute väärtust ei või ega olegi tarvis mõõta müüdud eksemplaride arvu järgi, ent ometi peab tunnistama, et Lätis jagub veel hulganisti hea kirjandusmaitsega lugejaid.

Kolmas hea uudis on see, et needsamad ja paljud teised teosed on võrsunud ehedast lätlusest. Loomulikult ei ole lätlust ega läti vaimu võimalik ega tarvis mõõta või defineerida. Ometi on kõnealused teosed muljetavaldavad ning põhjalikud ajastutunnistused, mis on sügavalt kinni meie kultuuris ja traditsioonides. Seal pole dekoratiivset, odava paatose kastmes suveniirlätlust, need on väga ausad ja tabavad raamatud. Vaimu sõnadesse rüütada on ainult suurte meistrite privileeg. Meie kirjanikel on see korda läinud.

Neljas hea uudis pole ehk nähtusena laialt levinud. Nimelt on viimastel aastatel läti keeles avaldatud vähemalt kolm suurepärast dokumentaal- ja ajalookirjanduse hulka kuuluvat raamatut, kõik fundamentaalsed uuringud, kus XX sajandi lätlast on iseloomustatud ootamatult ausalt ja täpselt. Noid raamatuid iseloomustab tõeline austus nii ajaloo kui ka lätlaste vastu, kuigi raamatute autorid pole lätlased. Vähemalt ühte neist ei tarvitseks siiski välismaalaseks nimetada: kirjanik ja ajakirjanik, Lätis elav soomlane Jukka Rislakki on juba ammu pesueht lätlane ja Läti patrioot. Tema raamat „Vikerkaare lõpp. Krišjānis Berķis ning Hilma Lehtonen“ on kaasahaaravas ja kujukas keeles kirjutatud põhjalik dokumentaaluurimus. Rislakki on lugejate silme ette mananud eheda Läti õhkkonna maailmasõdade vahel.5

Rislakki kombel on lätlaste keerulist hinge mõista õnnestunud ka briti ajaloolasel Philip Ruffil. Tema raamat „Tabamatu läti anarhisti Peeter Värvali aeg ja elu“6 on üks paremaid XX sajandi alguskümnendeid käsitlevaid raamatuid. Näib, et Ruff on üks vähestest, kes on mõistnud, miks ja kuidas on lätlased niivõrd mõjuvalt suutnud vapustada XX sajandit. Ruff on jõudnud legendaarse Peeter Värvali saladust lahendada üritades lätlaste endi saladuse jälile.7

Võimalik, et saksa ajaloolane Anita Kugler oleks üllatunud, kui saaks teada, et ta on üks paremaid Läti uurijaid. Ta on kirjutanud põhjalikele uuringutele tugineva dokumentaaljutustuse „Scherwitz, juudi soost SS-ohvitser“.8 Kugleri avastatu, uuritu ning jutustatu tõendab veel kord, et elu on hoopiski dramaatilisem ja kütkestavam kui kõik Shakespeare’i teosed kokku. Eleke Scherwitzi looga võrreldes kahvatub isegi Oscariga pärjatud Schindleri-film. Kugler on Scherwitzi elukäiku uurinud ehtsaksaliku pedantsusega, niivõrd sügavalt, et näib – Scherwitz ongi olnud ta elu mõte. Ning teenitult – Scherwitz oli ka ülimalt tavatu isiksus. Mis seos on tal lätlaste või Lätiga? Kas Scherwitz oli lätlane? Ilmselt mitte. Kugler on Scherwitzi elukäiku Hitleri Saksamaa okupeeritud Lätis uurinud ning kirjeldanud sellise põhjalikkusega, et on loonud võib-olla kõige täpsema tolle aja lätlase portree. Kugleri raamatut iseloomustab ennekõike ausus. Ta ei mõista kellegi üle kohut, ei karista kedagi, Kugleri keskne eesmärk on ainult tõde. Nõnda on ta raamat ühtaegu kirjalik tunnistus toonaste lätlaste ja toonase Läti kohta.

Sain kokku koguni neli head uudist nüüdiskirjanduse ja lätlaste kohta.

Viimasest uudisest aga lootust ei õhku: Läti demograafiline seis on niivõrd keeruline, et juba kahe põlvkonna jooksul võib läti kirjandusest saada surnud keele kirjandus. Kahjuks pole tegemist ülepakkumise ega hirmutamisega. See on samasugune karm tõde nagu pangakonto bilanss – oleme rahvusena, läti keele kandjatena, jõudnud pankroti äärele. Läti poliitika niinimetatud eliidi seas on aastaid valitsenud ahnus, küünilisus, lühinägelikkus ja loidus. Ning kahjuks pole suurt midagi muutunud: me jätkame otsekui ärapööratutena rühkimist ettemääratuse kuristikku.

Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus

Otto Ozols on läti kirjanik ja ajakirjanik. Artikkel ilmus pealkirjaga „Latviskā gara atdzimšana mūsdienu latviešu literatūrā“ ajakirjas Jaunā Gaita (2017, nr 289).

1 Eesti keeles on ilmunud Nora Ikstena „Elu pühitsus“ (tlk Ita Saks, 2003) ja „Neitsi õpetus“ (tlk Kalev Kalkun, 2011). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

2 Bogene on läti kodukoldevaim.

3 Jāņis Joņevsi „Jelgava 94“ on ilmunud ka eesti keeles (tlk Mikk Grīns, 2017).

4 Eesti keeles on Kalev Kalkuni tõlkes ilmunud Jānis Lejiņši trioloogia esimene osa „Vennad 1162–1184“ (tlk Kalev Kalkun, 2007).

5 Juka Rislaki, Kur beidzas varavīksne. Krišjānis Berķis un Hilma Lehtonena. Jumava, 2004. Eesti keeles on ilmunud Jukka Rislakki „Vorkuta! Ülestõus sunnitöölaagris“ (tlk Andres Adamson, Argo, 2016).

6 Filips Rufs, Pa stāvu liesmu debesīs. Nenotveramā latviešu anarhista Pētera Māldera laiks un dzīve. Tlk Lauris Gundars. Dienas grāmata, 2012. (Originaal „On A Towering Flame to Heaven – The life and times of the elusive Latvian anarchist Peter the Painter“, 2012.)

7 Peeter Värval (läti Pēteris Krāsotājs, ingl Peter the Painter) oli Londonis tegutsenud läti jõugu juhi varjunimi. Värvalit süüdistati juveelikauplusse sissetungimises ning politseiniku mõrvas 1910. aasta detsembris, kuid ta kadus jäljetult. Georges Simenoni 1931. aastal ilmunud romaan „Peeter Lätlane“ tugineb Värvali isikule (ee 2003, tlk Madli Kütt).

8 Anita Kuglere, Šervica noslēpums. Ebrejs, SS virsnieks. Tlk Rasma Vīlipa. Atēna, 2007. (Originaal „Scherwitz. Der jüdische SS-Offizier“, 2004.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming