Lastesürrealist Marko Kompus

Marko Kompuse luule on isegi sürrealismi kohta liiga sürrealistlik, väljudes ette antud reeglitest, mis omakorda mõjub ärritavalt.

PIRET PÕLDVER

Pean tunnistama, et Marko Kompuse luule oli mulle aastaid täiesti arusaamatu. Ma ei mõistnud, kuidas seda on võimalik lugeda – tundsin füüsilist ebamugavust ja mind tabas äng. Üle ühe luuletuse korraga ma Kompuse tekste lugeda ei suutnud, rääkimata nende tõlgendamisest. Kogu mu suur arusaamatus sai aga lõpu sügisel, kui mu kuueaastane laps leidis Kompuse luulest intuitiivselt selle, mida mina oma koolitatud ratsionaalsusega märgata ei olnud suutnud.

Bingo!

Nimelt leidsin, et on aeg tutvustada noorele keelehuvilisele eesti kirjanduse sürrealismi. Alustasin Artur Alliksaarega, eeldades, et tema kordused, mängud ja kujundid võiksid lapses huvi äratada. Kahjuks jättis see noore kirjandussõbra täiesti külmaks. Mind see ei morjendanud, liikusin edasi törtsuke kangema kraami poole – lugesin järgmisena ette paar Ilmar Laabani luuletust. Kuigi keele rütm ja kummalised sõnad köitsid hetkeks huvi, jättis tekst ta pigem külmaks. Mis siis ikka, tuleb täie relvastusega peale lennata, mõtlesin ja võtsin välja kolmanda luulekogu, Marko Kompuse 2008. aastal ilmunud „surnud kuldnokkade märjad esmaspäevad“. Olin seda ise vaid pisteliselt lugenud, kuigi raamaturiiulis on see seisnud juba üheksa aastat. Ja see läks täppi! Kuueaastane kuulas huvi ja süvenemisega kauem, kui ma lugeda jõudsin, naeris valjult kummaliste kujundite peale (nt „tublisti juustutav tüdruk“, „õmbleb hanede ahvile vahvliga tiibu“ või „nopiksid kosmost kui koomiksit“), küsis veidrate sõnade tähendusi („tsensor“, „kapital“, masuut“, tungaltera“ jms). Mis võis teda köita sellise arusaamatu teksti juures? Nüüd, kui olen Kompust lapsele unejutuks paar korda nädalas juba mitu kuud lugenud (küll pärast „päris“ unejutte), olen hakanud isegi tema loomingut uue pilguga nägema.

Kõigepealt olen mõistnud, et Kompuse luule jääb kättesaamatuks, kui läheneda sellele ahta ratsionaalsusega. Kuueaastase reaktsioonid on mind õpetanud märkama selle mängulisust, huumorit, kõlakujundeid ja laskma lahti pidevast tõlgendusvajadusest. Võimalik, et ka liiga suurest tõsidusest. Mulle näib, et Kompuse luule on isegi sürrealismi kohta liiga sürrealistlik, väljudes ette antud reeglitest, ja see mõjub ärritavalt. Teised eesti sürrealistid, nt Andres Ehin ja Ilmar Laaban, on loogilisemad, nende mäng allub paremini reeglitele, on äratuntavam ja seega on neid lihtsam tõlgendada, mõista sellel sürrealistlikul mõistmatuse tasandil.

Kas sõnadel on ainult üks eesmärk – olla mõistusega haaratud mängu osa? Aga kui võtta sõna, lahutada see tähendusest ja panna mängima teiste sõnadega pelgalt vormipõhiselt? Kuulata keelt, ilma et tähendus oleks üldse oluline. Tunda, kuidas tähendus voolab minust läbi – just nii mõjub Kompuse luule, kui seda 20 minutit järjest valjul häälel endale – või lapsele – ette lugeda. See muutub sarnaseks Jaan Malini teosega „Maa ja ilm“, milles on hoolikalt valitud, et pea ühelgi sõnal tekstis ei oleks tähendust. Lugeja loob oma peas mingi pildi, sõnad tungivad peale, keeravad tähendust ühele ja teisele poole, lõpuks lugeja vastupanu raugeb ja ta läheb kaasa keele kõlaga. Keelemuusika on Kompuse luules väga olulisel kohal, seda on tunnistanud ka autor ise.1

Võimalik, et siin on ka põhjus, miks Alliksaar ja Laaban ei meeldi lapsele samamoodi kui Kompus. Nende kahe luuletaja tekstides on palju intellektuaalset mängu, mis võlub eelkõige siis, kui seda mõtestada teadlikult, põimida enda kogemusega. Kompuse tekstid töötavad aga hoopis teise metoodikaga. Selles on mingi teadvuse-eelne mäng, sellega seoses ka vabadus ja kergus. Aga ka julgus ja oskus väljuda teadvuse ette antud piiridest, vaadata väljapoole sõna tähendusest. Jälgida, mida luule teeb sinuga, kui ei esita talle ootusi, nõudmisi, ei katsu aru saada, mõista, hinnata. Alliksaare ja Laabani, aga ka Ehini luule eeldab, et lugejal on kujunenud välja abstraktne mõtlemine (mida väikestel lastel teatavasti veel pole) ning ta suudab kujundeid siduda, paigutada, suhestada teiste kujundite ja ideedega. Kompuse luule kõnetab märksa primitiivsemat teadvuse osa. See ehk seletab ka ängitunnet, mis mul varem oli tekkinud Kompuse tekste lugedes.

Perifeerne sürrealist

Sürrealism, nagu suurem osa alternatiivsest ja traditsioonilisest kõrvale kalduvast kirjandusest, on alati olnud perifeerne kunstivaldkond. Näib, et Kompus oma sürrealismiga on selles voolus omakorda jäänud perifeeriasse. Näiteks Tiit Hennoste ja Arne Merilai eesti sürrealismi ülevaated kogumikus „Täiskui: Andres Ehin“ (2012) isegi ei maini tema nime. Kas põhjus võib olla Kompuse sürrealismi eriliselt suures määras?

Kui Alliksaar, Ehin ja Laaban pakuvad siiski reeglipärast intellektuaalset mängu, siis Kompus läheneb palju rohkem 1920. ja 1930. aastate prantsuse sürrealistidele, olles märksa ligipääsmatum.2 Kompuse tekstides mängib keel iseendaga, lugejal on raske sinna vahele pääseda. See-eest Ehini, Laabani ja Alliksaare kujundid väljuvad tavaloogikast täiesti vastuvõetaval, s.t vaid vähesel määral, olles palju kergemad lugeda.

Kompuse kümnes luulekogu „Rotikuningaõppus“ jätkab üldjoontes rida, mida alustas juba tema esimene, 1998. aastal ilmunud „Koirohusein“. Selleski domineerib sürreaalne kujundlikkus. Aastatega on see aga muutunud üha sügavamaks ning omanäolisemaks. Kompuse muutumist võib kirjeldada näiteks nii. Tema teine luulekogu „Max Rebu naiste pesu ja luuletusi Ants Pasuna järelejäänud paberitest“ (2000) kaldub mõneti veel traditsioonilise luule poole, see on märksa lineaarsem ja narratiivsem kui autori viimased kogud. Sellest võib leida tekste, mille algus ja lõpp on sisuliselt seotud, teema arusaadav, sõnad koonduvad vähemal või rohkemal määral sama katuse alla. Sellist ühtsust viimastest kogudest enam ei leia – loogilist sisu otsides tekib äng ja väljapääsmatuse tunne, samasugune, nagu Kafkat lugedes, ja et ängi ületada või seda lihtsalt taluda, pole intellektuaalse lähenemisega midagi pihta hakata. Loogika ja reeglid, millega Kompuse tekstidele läheneda, on teised, kui seda tavapäraste tekstide juures tarvis läheb. See iseloomustab ka prantsuse sürrealiste, kellele oli oluline ülireaalsus. Nagu Hennoste sedastab: „Loogilise analüüsi asemele asub aloogiline, loogikaeelne mõtlemine.“3

Kompus on aja jooksul liikunud mõistusega üha hoomamatuma teksti poole. Kui „naiste pesust“ leiame veel midagi ehinlikku, näiteks on seal täiesti arusaadavad lauseid nagu „surma käärid lõiguvad / armastusest siluette“ või „hämarus võtab lahti Su pihikunööbid“, mille puhul ei ole keeruline kujundit maailma ja unelustega klapitada, siis viimase luulekogu tekste on juba märksa raskem, kui mitte võimatu mingikski seletatavaks kujundiks mõelda, näiteks: „alguse kämblad olgu sipelgate koorilaulvaikimine“ (lk 30) „niiske on valeydi, kui ta mänguna toosile liibub“ (lk 63) või „koolmete kulmult itku ma olen edasi myymas“ (lk 48). Kompuse luule võlub lausetega, mis näivad grammatiliselt korrektsed, kuid esitavad intellektuaalselt liiga suure, tegelikult võimatu väljakutse. Püüdes luua silme ette pilti öeldud sõnadest, ajutegevus takerdub. Kui lugeja suudabki n-ö lahendada Kompuse teksti kaks-kolm esimest kummalist sõna ja seosed, siis järgmistega ei pöördu tähendus mitte ainult pea peale, vaid väljub harjumuspärase mõtlemise juurest täiesti. Tunne, et aju läheb krussi, on alles algus, edasi liikumiseks tuleb lasta lahti kogu intellektuaalsuse koormast.

Kuidas Kompuse luulet lugeda?

Kuidas võtta vastu teksti, mille puhul intellektuaalne lähenemine on välistatud? Pakun välja kolm võimalikku aspekti, mida „Rotikuningaõppust“ – aga miks mitte ka teisi Kompuse tekste – lugedes silmas pidada. Need on: tunnetus, kõla ja kujundite vastuolulisus. Kõik kolm iseloomustavad ka prantsuse sürrealismi.

Tunnetuse all pean silmas, et iga uue Kompuse luulekoguga on üha enam vajalik tema luulele läheneda hoopis mingi muu kui arusaamise ja intellektuaalsusega. Pealtnäha arusaamatute kujunditega tekst mõjub just tunnetele väga otseselt. Kõige lihtsam näide: see võib vihastada. François Serpenti arvustus Kompuse luulekogule „Koirohusein“ pulbitseb suurtest tunnetest luule vastu, mis ei ava end intellektuaalsele tõlgendusele ühegi nurga alt. Kompuse luule on ajanud arvustaja tigedaks.4 Samal ajal võib see ajada südamest naerma, nagu olen näinud oma lapse puhul. Ise olen aga kogenud Kompuse luulet võimsalt ängistavana. Seega, Kompuse tekste lugedes tasub jälgida oma tundeelu.

Teiseks, nagu öeldud, on Kompuse tekstide juures oluline sõnade kõla. Selle vahel, kas lugeda neid endamisi vaikselt või valju häälega ette, on erinevus nagu öö ja päeva vahel. Samamoodi kui muusikat on raske vaikselt mõtiskledes hoomata, peab Kompuse luulet meeleliselt, s.t heliliselt tajuma. Valjult ette lugedes tulevad esile häälikute kordused, rütm, teksti hoolikas kõlaline ülesehitus. Näiteks korduvad tähed ja häälikud kahes reas lk 24: „otsekui uitaja kuivav või rästakeermed või / lumekummut, kuhu naelajälg syljes arvutaks kalade iha“. Sõnades „uitaja kuivav“ kordub täheühend „ui“. Samal ajal neljas esimeses sõnas korduvad i-tähed, ühtlasi hakkavad esimeses reas kokku kõlama v-tähed koos täishäälikutega. Tähtede kordus on ka sõnas „lumekummut“ (m-täht), „arvutaks kalade iha“ kordub a. Samamoodi mängivad omavahel silpide rõhud, kordudes rütmiliselt, nt „rästakeermed“ ja „lumekummut“. Jne.

Kolmandaks võluvad Kompuse tekstid vastuoluliste kujundite valikuga. Autor on pannud kokku sõnad, mis ei ole mitte vastandid, vaid pärinevad täiesti eri kategooriatest, mõjudes väga ootamatult ja samal ajal originaalselt: „saia luukere“ (lk 31), „kurbuse pidurdusjälg“, „pilvede magedaid saapaid köhivad puud“ (lk 25). Viimane asi, millele mõtlen seoses saiaga, on luukere. Ma ei oskaks ise liikuda kurbusest millegi nii masinliku tagajärjeni kui pidurdusjälg. Pilved ja magedus, saapad, köhimine, puud – tavamõistuses kokkusaamiseks tahavad need mõisted enda vahele väga palju mõtteahelaid. Üksteisega justkui sobimatutest sõnadest kokku pandud fraaside puhul on ilmselt omal kohal sürrealismi iseloomustavad mõisted nagu „vabade assotsiatsioonide rida“, „vabanenud metafoor“, „oksüümoron“, „poeetiline analoogia“ jne.5

Kompuse tekstidesse tuleks suhtuda avatult nagu laps, kuulata rohkema kui ahta mõistlikkusega ning märgata, mis tekstiga aega veetes iseendas juhtub. Autori enda sõnadega: „et pimedus ööbiks pyhaku nööbiaugus kui tindi­seenkordnik“ (lk 47).

1 Näiteks 7. XII 2017 Tartus raamatupoes Utoopia toimunud Kaspar Jassa ja Marko Kompuse vestlusõhtul.

2 Ilmselt on siin oluline mainida, et eravestlustes on Kompus öelnud, et ta ei pea end ise sürrealistiks.

3 Tiit Hennoste, Hämarus lumeväljadel: Eesti kirjandus ja sürrealism. Rmt: Täiskui: Andres Ehin. Koost Arne Merilai. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012, lk 204.

4 Francois Serpent, Ei kymmet, ei kolmekymmet. – Looming 1999, nr 7, lk 1101–1103.

5 Hennoste, Hämarus lumeväljadel, lk 207.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming