„Lastel pole tarvis seda jälkust lugeda!“

Kui eeldada, et lastele tuleks kirjutada ka keerulistest ja valusatest teemadest, siis on eesti lastekirjanduses veel piisavalt avamata valdkondi.

MARI NIITRA

Suur osa lastekirjanduse tabuteemadest on kantud täiskasvanute parimatest kavatsustest säästa lapsi probleemidest ja hädadest.

Suur osa lastekirjanduse tabuteemadest on kantud täiskasvanute parimatest kavatsustest säästa lapsi probleemidest ja hädadest.

Heiki Ernitsa illustratsioon Andrus Kiviräha jutule „Väike puuks”.

Pealkirjaks pandud hüüatusega reageerisid vene raamatukogutöötajad, kui Venemaa raamatupalati teadur Maria Porjadina tutvustas Andrus Kiviräha raamatute tõlkeid, täpsemalt kaht tegelast: kakat ja kõhuuss Tõnist. Kiviräha „Kaka ja kevad“ küttis kirgi ka Lätis, kus lapsevanemad esitasid „tualetiteemadest kõneleva kohutava raamatu“ peale kaebuse kultuuriministeeriumile. Oleks vale väita, nagu poleks menuautori jutukogumiku pealkiri kodumaal üldse elevust tekitanud. Esmailmumine Tähekeses kümmekond aastat tagasi pakkus netikommentaatoreile pikaks ajaks kõneainet ning teada on ka juhtum, kus lapsevanem taunis n-ö vääritu pealkirjaga teose käsitlemist emakeeletunnis. Koolidirektor leidis siiski murelikule vanemale vastates, et Kiviräha raamat arendab kriitilist mõtlemist ja on seega õppetööks igati sobilik.

Toodud näited on lastekirjanduse olemuse avamisel tähenduslikud: see kirjandusvaldkond on täielikult täiskasvanute kontrolli all. Lastele kirjutavad, valivad, ostavad ja soovitavad raamatuid täiskasvanud. Lasteraamatute sees ja ümber kohtuvad niisiis täiskasvanute soovid, ootused, ambitsioonid ja ettekujutused lapsepõlvest. Harva on avalikkuses kuulda, mida arvavad ühest või teisest teemast lapsed ise.

20. oktoobril Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse ja Eesti lastekirjanduse keskuse korraldatud seminaril „Laps kirjanduses 3. Keelatud ja lubatud lastekirjanduses“ lasteraamatute moraalipiiride üle arutletigi. Esinejaid huvitas, kas ja millised tabud praeguses eesti lastekirjanduses kehtivad, välisesinejad Venemaalt ja Lätist pakkusid omalt poolt võrdluspildi.

Lastekirjandus sai ajalooliselt välja kujunema hakata siis, kui lääne tsivilisatsioonis tekkis ettekujutus lapsepõlvest kui eluperioodist. Kui keskajal nähti lapses pigem alamõõdulist täiskasvanut, siis valgustusajastust peale levis arusaam, et lapsed vajavad täiskasvanute kaitset maailma õuduste eest. Lapsi tuli säästa teemadest ja probleemidest, mis polnud neile eakohased, ühtlasi kasvatada neist kombekad ja kultuursed ühiskonnaliikmed. Sealt peale hakati muinasjutte puhastama kõiksugu obstsöönsustest ning õudustest, samuti kujunesid lastele mõeldud raamatute puhul välja mitmesugused kohati tänini püsinud tabud. Moraalselt ambivalentsed ja seetõttu kahtlased teemad on mõistagi näiteks sünd, surm ja inimkeha funktsioneerimine (mis seletab ka ülierutunud reageerimist kaka-teemale).

Jacqueline Rose juhtis 1984. aastal oma nüüdseks krestomaatilises käsitluses „Peeter Paani juhtum ehk Lastekirjanduse võimatus“ tähelepanu asjaolule, et lastekirjanduses kehtestatud piirid ei lähtu mitte niivõrd laste endi, kui hoopis täiskasvanute vajadustest: nood on loonud nimelt „lapsepõlve süütuse esteetika“.1 Talle sekundeerib Perry Nodelman, kelle väitel on lastekirjandus oma tekkimisest peale olnud eeskätt keskklassi ettevõtmine ning keskklassi ettekujutus lapsepõlvest on jäänud siiani etaloniks.2 Selge see, et väga paljude laste elukogemus ei vasta paraku niisugusele lapsepõlvekujutusele. Nodelmani arvates on tegu nostalgiaga millegi järele, mida täiskasvanud pole ka ise tegelikult kunagi kogenud. Seega võiks lastekirjandust käsitleda olemuselt utoopia või paradoksina. Nimelt tahetakse lasteraamatus korraga väljendada kahte erinevat asja: lapsed peaksid püsima täiskasvanute pakutud turvalises lapsepõlvemaailmas, kuid sellest ka välja kasvama, et osata seda turvalisust hinnata.3

Nõnda on suur osa lastekirjanduse tabuteemadest kantud täiskasvanute parimatest kavatsustest lapsi probleemidest ja hädadest säästa. Sellist idüllimaailma ei ole siiski paljude laste puhul olemas, ajast aega on nad kokku puutunud kõikmõeldavate hirmutavate, nihilistlike ja masendavate lugudega elust enesest, näiteks teleuudiste ja filmide kaudu või halvemal juhul neid omal nahal kogedes.4

Tänapäeval on üldlevinud arusaam, et lastele saab (ja tuleb) kirjutada ning rääkida kõigest, iseasi on, kuidas seda teha. Eesti lastekirjandus paigutub siinkohal teatavas mõttes ida ja lääne, konservatiivse ja uuendusliku lähenemise vahepeale. Kui silmapaistvalt vaba- ja avameelsed Põhjamaade lasteraamatud lahkavad lausa niivõrd keerulisi ja provokatiivseid teemasid nagu abordilaste saatus,5 siis näiteks Lätis ja Venemaal kontrollivad lasteraamatute sisu (või nende jõudmist koolikäsitlusse) mitmed õigusaktid, millega moraalselt „kahtlased“ teemad tasalülitada. Läti ülikooli professor Ilze Stikāne tõi hulganisti näiteid lõunanaabrite juures toimivast nn pedagoogilisest tsensuurist ning tendentsist rakendada lastekirjanduse hindamisel nn idüllikriteeriumi, mille järgi peaksid lapsed kokku puutuma üksnes õnnelikku ja päikeselist maailma kujutava lektüüriga. Tema sõnul on see viinud absurdse olukorrani, kus ajal, mil ühiskond peaks pühendama kõik oma jõuvarud lugemise edendamisele, läheb aina tugevamaks soov keelata lastel või noortel mõnda raamatut lugeda. See, milles täiskasvanud (õpetajad, haridusametnikud) ühe või teise teose puhul probleemi näevad, on mõistagi täiesti subjektiivne.

Näib, et Eesti ühiskonnas sellist reaktsiooni ühe või teise lasteraamatu sisule sedavõrd ametlikul tasandil ei esine. Ka ei sätesta meie lastekaitseseadus lastele suunatud teostele peale vägivalla ja pornograafia keelamise muid piiravaid kriteeriume.

Kui eeldada, et lastele mitte ei või, vaid lausa tuleks kirjutada ka keerulistest ja valusatest teemadest neile arusaadavalt, siis on eesti lastekirjanduses veel piisavalt avamata valdkondi. Meie lasteraamatutes ei kiputa just sageli rääkima multikultuurilise ühiskonna väljakutsetest (isegi vene rahvusest tegelasi annab siiani tikutulega otsida), saati siis ebatraditsioonilistest peremudelitest või gei- ja lesbisuhetest. Teisisõnu, paljudel lastel ja noortel on elukogemusi, mida lasteraamat kahjuks mõtestada ei aita.

Jõuamegi otsapidi valdkondadesse, millest on keeruline rääkida ning mille suhtes puudub selgus täiskasvanutel enestelgi. Kuidas käsitleda lasteraamatus surma? Ega see, et suur inimene on oma surelikkusest teadlikum kui laps, ei tähenda, et ta teab, mis surelikkus päriselt on. Teiselt poolt näevad lapsed maast madalast tapmist ja surma nii uudistes, filmides kui ka arvutimängudes ning see info on enamasti pealiskaudne või ebaadekvaatne. Sama lugu on seksiga. Naiivne on arvata, et lapsi need teemad ei huvita ning et kui raamatutes neist asjadest juttu ei tehta, siis elavad nad täisealiseks saamiseni selles eluvallas õndsas teadmatuses.

Kas me saame üldse eeldada, et lastekirjanikud leiavad endas vaimujõudu raskeid teemasid käsitleda? Kuidas kirjutada koolitulistamisest või laste seksuaalsest kuritarvitamisest? Teatud mööndusena saab üldistada, et tugevad ja ennast tõestanud autorid puudutavad ka raskemaid teemasid, algajad lastekirjanikud piirduvad pahatihti aga ilupildilise lapsepõlve esilemanamisega. Mõnikord ei jõua jutud lapse elust isegi ühegi peretülini, niivõrd roosa on kõik. Ikka ja jälle ilmub mõne noore lapsevanema debüütraamat, kus on enda ning laste tarvis pereelu idülli kujutatud.

Kui siinkohal Nodelmani ideed pisut edasi arendada, võiks väita, et teatud juhtudel on lasteraamatute puhul tegemist autorite soovmõtlemise või omalaadse eneseteraapiaga. Sageli ongi arvatud, et lasteraamat peaks lugejale (aga ehk ka autorile?) jätma vähemalt mingisugusegi lootuse, laskma kõlada mingisuguselgi positiivsel noodil. Eks ole see ka põhjus, miks paljud täiskasvanud lasteraamatuid armastavad.

Lastekirjanduse üldkirjandusest senini madalam prestiiž on seotud arusaamaga, et lasteraamat peab lapsi pigem õpetama kui esteetilist elamust pakkuma. Kui õpetlik iva on kunstilisest tasemest kõrgemale seatud, võivad rahumeeli ilmuda kirjanduslikult saamatud, kuid „õigeid“ mõtteid, tundeid ja eluviisi propageerivad üllitised. Sedasama õpetlikku iva saab ära kasutada ka laste elus ette tulnud probleemide lahkamiseks. Kimberley Reynoldsi sõnul annab raamatulehekülgedel valusate probleemide ja situatsioonide käsitlemine lastele võimaluse neid mõtestada ning sel kombel nendega paremini toime tulla.6

Krista Kumberg tõdes oma ettekandes, et paraku ei keela sündsustunne välja anda küündimatut teksti, kehvi tõlkeid ega mannetuid illustratsioone. Jääb niisiis soovida, et täiskasvanute enesetsensuur ei toimiks mitte valehäbina, vaid sisulistest väärtustest lähtudes.

1 Jacqueline Rose, The Case of Peter Pan, or, The Impossibility of Children’s Fiction“. Macmillan, 1984, lk 142.

2 Perry Nodelman, The Hidden Adult. Defining Children’s Literature. Johns Hopkins University Press, 2008 lk 101.

3 Samas, lk 67.

4 Kimberley Reynolds, Radical Children’s Literature. Future Visions and Aesthetic Transformations in Juvenile Fiction. Palgrave Macmillan, 2007, lk 89.

5 Vt Lea Reitel Høyer, Julge, humoristlik ja tõsine. Tendentsid uuemas Põhjamaade lastekirjanduses. Rmt: Eesti Lastekirjanduse Keskuse toimetised 6. Eesti Lastekirjanduse Keskus, 2015, lk 24–25.

6 Kimberley Reynolds, Radical Children’s Literature, lk 89.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar