Laps kirjanduses

Jaanika Palm, Elle-Mari Talivee

2. oktoobril pidasid Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Eesti Lastekirjanduse Keskus seminari lapse kujutamisest ilukirjandustekstides, pühendades selle ühtlasi kahele tähtpäevale: lastekirjanduse keskuse 80. aastapäevale ja Marie Underi 130. sünniaastapäevale. Seminari eesmärgiks oli uurida, milline on raamatulaps, tegelane, kellega noor lugeja puutub kokku kirjanduskogemuse alguses.

Mare Müürsepp („Lapstegelasest kirjanduses”) kõneles ühest oma last kujutavast lemmiktekstist, rootsi kirjaniku P. C. Jersildi ühiskonnakriitilisest raamatust „Laste saar” (eesti keeles 1983), kus üksikema poeg Reine putkab minema lastelaagrist ja veedab suve üksi Stockholmis, soovimata iial suureks kasvada. Siin käsitletakse köitvalt lapse kaitsetust, mentaalset kodutust, laste demoniseerimist, magalalinna üksindust. Teos on omamoodi antitekst, millel on paralleele eesti kirjanduses küll vähe, aga meeldejäävaid (Lehte Hainsalu, Mari Saadi, Rein Saluri, Asta Põldmäe, Mihkel Muti, Meri-Liis Laheranna looming).

Ave Mattheus („Lapsjutustaja vaatepunkt XX sajandi alguse eesti kirjanduses”) andis ülevaate sellest, mismoodi hakkas eelmise sajandi alguse kirjandusteostes lapstegelane rohkem figureerima. Palju on selle aja tekstides memuaarset: näiteks Laanekivi Mann või esimesed triibulised saanud aidamehe Eedi on autorite alter ego’d.

Krista Kumberg („Laps muinasjutus – tegelane, eesmärk, vahend”) osutas, kui sageli on muinasjutu, ühe kõige esimese noore lugejani jõudva žanri peategelane just laps või verinoor maailmaavastaja – ka kuningapoeg ja -tütar kannavad ju viidet sellele. Muinasjuttude teemaks võib muu seas olla lapseigatsus ja -vajadus (olgu või siilike). Oma tahtmises minnakse lausa selleni, et pärija meisterdatakse oma kätega. Igat sorti muinasjutulaste saamisel (setu muinasjutus tänapäeva mõistes isegi kloonimise teel saadud järeltulijal) on siiski piirid: kui võluväel hangitu võib olla lihtsalt veider, aga heatahtlik, siis oma kätega loodu ka kurjalt kummaline. Kuigi muinasjuttudes on vahel ka lapsest lahtisaamise kihku, mis saab kokkuvõttes ikkagi karistatud, siis enamasti on laps siiski pigem hinnatud ja oodatud tegelane.

Elle-Mari Talivee („Lapse kuju Marie Underi luules”) arutles selle üle, et Marie Underit vaid armastuse laulikuks nimetades jääb tihti teadvustamata, et suures osas tema luulest on oluline ema ja lapse suhe; isamaa-armastuse ja romantilise kiindumuse tagaplaanil vilksatab peaaegu alati salgamatult väike olevus. Ema positsioon on luuletaja loomingus läbi tunnetatud mitmest aspektist, ballaadiloomingus näiteks ka puudega lapse sünniga kaasnevalt.

Jaanika Palmi ettekandes „Lapsikud onud-tädid lastekirjanduses” käsitleti lasteraamatute täiskasvanuid, kes on loomult kummalised ja veidrad: Ellen Niidu onu Ööbikut, Wimbergi härra Padakonna, Jaanus Vaiksoo onu Heinot, Signe Ora onu Eedit, Eva Kofi Keerutädi jt. Hilisemas vestlusringis selgus, et väikesed lugejad armastavad ja mõistavad ka täiskasvanute veidrusi. Uurija nägi kummaliste täiskasvanute kasutamises märke lastekirjanduse õõnestavast iseloomust. Nii selle kui järgmise ettekande puhul kerkis esile ka prototüüpide küsimus.

Mari Niitra („„Emakirjandusest”: oma laps inspiratsiooniallikana”) näitas, kui ettevaatlik peab olema terminite kasutamisega. Nn „emakirjanduse” ehk oma lapse ilukirjandusse jäädvustamise esiktekst Eestis on hoopis isa kirjutatud (Oskar Lutsu „Inderlin”), ka Jüri Parijõgi, Peeter Sauter jpt meeskirjanikud on saanud tõuke loominguks oma lastelt. Last inspiratsioonina kasutavate autorite tekstide spekter on lai, väga lihtsast otsesest kogemusekirjeldusest sügava varjundirikkuseni, kus on läbi tunnetatud ema-lapse suhe ja lapse arengu olulised etapid (näiteks Kerttu Soans).

Soome-eesti kirjanik Mika Keränen rääkis, kuidas ja millest ärkavad ellu tema raamatulapsed: tänaval kuuldud laste kõnekatkest, tütre ronimisest kuuri katusele, ärapeidetud õpetusest või teemast, mis näib parasjagu olevat noortekirjanduses puudu.

Seminari lõpetas sisukas diskussioon. Arutleti, kuivõrd ja kuidas peegeldab ilukirjanduslik laps tegelikku, reaalset last, kas lasteraamatu tegelased peavad olema aktiivsed, särtsakad, rõõmsad või saab köitvalt kirjutada ka tõsisest ja mõtlikust lapsest jne. Samuti kerkis esile küsimus, millistest lastest on eesti lastekirjanduses praegu puudust ning milliseid tegelasi on üleliia palju. Arutleti ka filmide ja raamatute omavaheliste suhete ning koolides käsitletava kirjanduse üle. Mare Müürsepp rääkis, kuidas üliõpilaste küsitluse tulemusel selgus, et aktiivse ja rahmeldaja lugeja lemmiktegelane „Kevadest” on vaikne ja mõtlik Arno ning vastupidi.

Enamik ettekandeist on plaanis avaldada artiklitena lastekirjanduse keskuse toimetistes. Kokkutulnud huvilised, kelle seas oli õpetajaid, raamatukoguhoidjaid, kirjastajaid ja üliõpilasi, avaldasid lootust, et peagi saab teoks ka jätkuseminar, kus keskendutaks rohkem nüüdiskirjandusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming