Ülalt ja alt, näkku- ja möödavaatamisest (ja -lugemisest)

TOOMAS RAUDAM

Saul Bellow, Tõeline. Tõlkinud Lia Rajandi. Varrak, 2004. Väga tore on lugeda raamatut, kus kõik on nii tuttav, nii kodune. Oled nagu hämaras toas ja väljas tõuseb päike ja asjad ronivad nagu soojad loomad tasahilju valgusse ja sul on tunne, nagu poleks sa neid, vanu sõpru, mitte kunagi varem näinud. Just nii on Saul Bellow? lühiromaaniga (väikese toaga) ?Tõeline?. Ma pole küll tuttav kogu Bellow? loominguga, kuid tutvus temaga algas siis, kui käisin ülikoolis ja kirjutasin oma esimese kursusetöö Saul Bellow? ?Püüa päeva? alusel. Ma ei mäleta, millest ma seal kirjutasin, aga seda tean küll, et minu juhendaja Jaak Rähesoo arvas, et võiksin selle Loomingusse saata. Tundsin ennast niigi kõrvust tõstetuna, ei hakanud jamama.

Edasi tuli pettumus. Mulle hakkas tunduma, et tõed, millest Bellow räägib ja mida ta kuulutamast ei väsi, on minu jaoks veidi liiga suured. Mul polnud nendega midagi peale hakata. Järgmise kursusetöö kirjutasin Malamudist, temas (toas) oli kuidagi soojem ja hubasem. Siis sai mu autogrammikütist sõber Bellow?lt kirja, kus ta ütles, et paneb imeks, et tema raamat (toosama ?Püüa päeva?) Nõukogude Liidus ilma tema teadmata ja honorarita on ilmunud, aga et ta ei hooli sellest, kuna raha on tal piisavalt. See oli ülbe. Kõlas kalgilt. Ja kinnitas seda, mida niigi teadsin ? kuskil on parem.

Ma võtsin ja jätsin raamatuid. Hülgasin ja armusin uuesti, kuid minu ?armuobjektid? (väljend on pärit ?Tõelisest?) olid alati uued. Olin tõeline Don Juan või Casanova ? kirjanduses, kirjandusega. Päris eluga võrreldes oli see mõistagi pöördvõrdeline. Ma rääkisin oma armsamatega, kuid vältisin pikemat keskustelu, teades, et see võib lõppeda krahhiga. Minu kirjanduskiindumused polnud monomaanilised. Pole kunagi olnud.

?Tõelises? tundsin kohe ära kaks asja. Üks oli kirst, mida raamatu lõpus kraana nokas hauast välja tõstetakse ning kus lebab Jay Wustrini nimeline koolnu, kes on mänginud postuumse vembu oma ämmale, ostes oma jonnakalt äialt tema hauaplatsi, teadmata siis veel, et sureb ise enne kui äi. See kirst oli seesama kirst, milles on peidus too anonüümne surnu ja surm, mida nähes ?Püüa päeva? peategelane Tommy (nimekaim) samuti teose lõpus nutma puhkeb. Kui ilus see oli, nii õige, nii mõttetu!

Teine on stseen, kus Jay Wustrin, peategelase Harry Trellmani sõber, räägib ühest oma armuseiklusest: ??Kui me riidest lahti võtsime, võttis ta mu riista pihku ja ütles: ?Einoh, siin on alles tõeline munn. Pistame ta sisse, ja kui ta sees on, siis võid temaga mu südant tulistada.?? (lk. 79). Enam-vähem samasugune stseen kordub ?Mr. Sammleri planeedis?, kus taskuvargast neeger näitab Sammlerile pimedas trepikojas oma riista. Stseen on tumm, täis ilmekaid þeste. Ilus ka see, nii õige, nii mõttekas!

Bellow? romaanid on eranditult kõik karakteriromaanid. Mis tähendab seda, et tema loomingu keskmes on inimene, täpsemalt juut, veel täpsemalt ameerika juut, kelle juured on sageli (või igatsuslikult) Bellow kodukohas Chicagos. Nii ka ?Tegeliku? peategelane Harry Trellman, kes aga näeb nägupidi välja nagu hiinlane. ?Nägupidi? ütlesin meelega. Sest nägu on romaanis tähtsal kohal, võiks öelda, et postamendil või pjedestaalil. ?Inimese nägu on maailmas üks kõige hämmastavamaid asju. Sellest kiirgab läbi mingi teine maailm.? (lk. 68) Tsitaat läheb edasi, kuid pole mõtet edasi tsiteerida (see pole sama mis mõttetu), kõik on selge ütlematagi, lõputagi. Tavaliselt on näol ilmed. Hiinlaste näod on eurooplase jaoks ilmetud. Tegelikult on seal ilmeid lihtsalt rohkem ? tuhat. Muust ilmast silm neid lihtsalt ei erista. Trellmani liikumatu, näiliselt ilmetu näo taga on Trellman. Trellmani nägu on nagu ämber, kuhu valada vett ? jutte, jutte, jutte. Lugusid, mida Trellman oma lähedaste, aga ka võõraste käest peab kuulma, on palju. Tuhat, nagu hiinlasele kohane. Ta ise suurt ei räägi: ?Rääkisin väga vähe oma isiklikku ellu puutuvast. Välja arvatud Amy Wustrinile.? (lk. 76).

Trellman on kogu oma elu temaga rääkinud: vaikselt, kuulmatult. Kujutluses. Seepärast ei tunne ta temaga juhuslikult kohtudes Amyt ära. Amy peab talle oma reaalsust meelde tuletama, valides selleks ainumõeldava bellowliku (vene-ameerika keeles beloviaanliku) fraasi: ?Sa närakas!? (lk. 25). Nägu, milles on sada ilmet, on sada nägu. Tuhat ? tuhat. Ja kõik nad ? igaüks neist ? on kordumatud. ?Taganesin ja vaatasin Amyle näkku. Mitte kellelgi siin maamuna peal polnud niisuguseid näojooni. Just see oligi siin maailmas kõige hämmastavam asi.? (lk. 123).

Karakter on see, mis liigub. Ka puu on karakter, kui puhub tuul ja liigutab puu oksi. Ning kui puu peaks veel mõtlema (mis kirjutaja abil täiesti võimalik), siis on tal olemas kõik eeldused olemaks Puu. Trellmann on puu, mille kõige tüüpilisemad omadused, tänu millele temast saab Puu, avalduvad tema mõtlemises. Täpsemalt tema võimes oma armastatu mõtteisse sisse elada. Väidetavalt on Amy oma kunagisele koolikaaslasele ja sõbrale (ja sõbra sõbrale) Harryle oma seiklustest rääkinud ja Harry võib neist nüüd raamatu jutustajana meile rääkida, kuid lugedes on kohe tunda ise kohaloleku iha ning sellega kaasnevat erootilis-emotsionaalset pinget. ?Võibolla ununenud pliiats taskus. Võibolla olid kingadel paelad peal, isegi sõlme seotud. Võibolla oli surnud mehel erektsioon.? (lk 113) Loomulikult pole see Amy jutt. Isegi mitte lugu. Tõin selle ära, näitamaks, milline on Bellow? huumor, milleta ei saa mõista ühegi tema kangelase mõtteid.

James Wood on Bellow? loomingut analüüsides (Essences Rising, New Republic, 16. VI 1997, 41 ? 45) märganud, et Bellow? tegelaskirjeldustega kaasneb ja kasvab nende vanus. Neist saavad korrapealt kännud, kuigi on alles äsja olnud noored võsud või keskeas võrsed. Mõned minu arvates sobivad näited: ?Tüse naine, kes polnud kunagi ilus olnud. Sel õhtul oma Kullaranniku söögitoas lõkendas ta näost, alumine huul hammaste ees torus.? (lk. 10). ?Tema [Francese], kui Cressy teda marru ajas, oli hirmuäratavalt roostekarva.? (lk. 21). ?Ka matriarh [proua Adletsky] oli üheksakümnendais aastais, väike ja kerge ? midagi siidi mähkunud putukanuku taolist.? (lk. 34).

Üksteisele näkku vaadates (see aga on ainus võimalus midagi ?tegelikku? teada saada) võime ka mööda vaadata. Kuid see pole veel suur viga. Seda annab parandada, valida tuhandest ilmest järgmine kord see üks ja õige, mille ümber lendlevad kõik teised. Kuid on üks asi, mida kunagi teha ei tohi. Ei tohi vaadata ülalt alla ? see on põlastus. Ka alt üles pole parem ? see on alaväärsus ja orjus. Bellow raamatus on Vaatamisest juttu kolmel korral.

?Need olid kõik labased inimesed. Ma poleks eales neile seda ütlema hakanud, kuid on aeg tunnistada, et vaatasin neile ülalt alla?. (minu rõhutus ? T. R.), (lk. 52).

Tsitaat jätkub Bellow?le iseloomulike süüdistustega: Harry kirub neid, keda ta tegelikult ei tunne. Või siis ehk: kellele ta kunagi sügavalt silma pole vaadanud. Kohe järgneb ka karistus. Just too kaudselt kirutute hulka kuuluv ülirikas juudihärra Adletsky on taibanud, et Harry on oma kodulinna tulnud Amy pärast. Ning ta korraldab neile oma limusiinis väljasõidu? surnuaiale. Kus Amy kadunud kaasa Jay ämma kõrvalt oma vanemate juurde ümber sängitatakse. Just tema on Harry ja Amy kosjamoor ja pulma-

isa. Ja (meie kõikide) Isa. Nagu ühes juudi jutus olema peabki.

Paar lehekülge edasi vilksab Vaatamine jälle:

?Neile oli alati oluline olnud, et naised neile alt üles (minu rõhutus ? T. R.) vaatavad. (lk. 56).

?Nemad? on Bodo ja Jay Wustrin, üks elus, teine surnud. Kumbki neist pole õnnelik. See, et naised on nende ees põlvitanud ja kummardanud, teinud kõik, mida mehed tahtsid, pole neid õnnestanud. Küll aga naerutanud. Bellow pole naeruga kunagi kitsi. Kuid mitte kunagi ega kuskil pole ta küüniline. Bodole on kirjanik külge pookinud anekdoodi, mille järgi tema enda naine on talle palganud oma kunagisest kallimast mõrtsuka. Kuid tapatöö ebaõnnestub. Mees saadab mõlemad trellide taha, kuid andestab naisele ja võtab ta enda juurde tagasi. Mõrtsukas aga peab istutud aastate eest tasutud saama. Midagi nii pöörast annab ikka välja mõelda. Kuid Bellow räägib sellest, nagu räägitaks potist või pannist, loomulikult juhtunust. Tegelikust.

Kolmandal korral on Vaatamine mitte puhas vaatamine, etteotsustamine või hinnangu andmine (inimestele, keda ei tunta), vaid sellega kaasneb Tõlkimine:

?Vaatasin tema /Jay/ tegutsemisele ülalt alla, kuid ei väsinud iial kuulmast (tõlkimast oma terminitesse) neid võrgutamislugusid.? (rõhutused minu ? T. R.), (lk. 78).

Tõlkimine ja mõistmine on antud kontekstis sünonüümsed. Mõlemad, tõlkimine ja mõistmine on mõistagi vaid võimalused, mille realiseerumine või luhtumine (või mingi vahepealne seisund) sõltub Tõlkijast-Mõistjast. Inimesest. Harryst.

Summa summarum: kurjad on need, kes teiste peale ülalt alla vaatavad, õnnetud need, kes seda teistel teha lasevad.

?Tegelik? lõpeb õnnelikult. Harry teeb Amyle abieluettepaneku. Ei tasu seda õnne targutuste ja oletustega kahtluse alla panna. (?Nii kaua kui leidub ükski asi oletamiseks, on ka keegi?, kes kindla peale oletama asub,? lk. 5-6.) Väike romaan (tilluke tuba) on teinud suure teo, korranud veel kord tuhat korda öeldut, miljon korda jutustatut: armastus on ainus võimalus ning ainult argpüksid võivad selle peale nina kirtsutada või viltu vaadata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming