Lakooniline linnaluule

Brita Melts

Paavo Piigi „Lakoonia” mõtteavaldused on täpselt nii lühikesed ja tabavad, et mahutavad kogu idee tuuma ning välistavad liigsed tähemärgid. Paavo Piik, Lakoonia. Värske Rõhk, 2008. 46 lk.

 „Lakoonia”, järjekorras neljas „Värske raamatu” sarja väljaanne, on väga iseloomulik noorluule eksemplar, mille autor Paavo Piik vaevalt et tundmatu nimi on. Piik on kirjandusajakirja Värske Rõhu autorkonda kuulunud pea algusest saadik ning õieti on „Lakoonia” tema teine raamat – 2006. aastal ilmus debüütkogu „Kummuli linnad” (Tuum). Nüüdseks, kaks aastat hiljem, on linnad vahest õigeks pööratud – muidugi eelnevate keerdumiste ja keerustumistega –, ent püsib öeldu tihedus, puudub igasugune üleliigne laiutamine nii mõtteis kui konkreetseil lehepindeil.

Praeguses noorluules on märgatavalt domineerival positsioonil tundmused ning meeleolud, milles nähtuvad autoritepoolsed ümbritseva keskkonna peegeldused, sealjuures on põhiliseks mängumaaks just linnakontekst – selle pealiskaudsus, aheldavus, tüütavus jms. Valdavalt looduvad tähendused selletaolisest materiaalsest ümbrusest – enamjaolt selle mõttetusest –, mida saadavad tihti tugevalt sarkastilised, mänguliselt iroonilised ning suisa mäslevalt vaenulikud hoiakud. Iseloomulikult nähakse linna kui ahistavat, ängistavat paika, keskendutakse üleüldisele maailmas ilmnevale pahupidi elulaadile. Öeldust pole raske tabada, et noorluuletajais nähtub ka tundlikku sotsiaalset närvi ning kriitilisi sõnavõtte ühiskondlike murekohtade asjus. Ning et positiivseid emotsioone ei esine ses just kuigi tihti. Peamiselt kohtab ikka otsesemat või peidetumat pessimistlikku alatooni, ent vältimatuks elementaarosakeseks on siiski Iroonia – jah, nt Piigi puhul suisa suuralgustäheliselt.

Mainitud sotsiaalne tundlikkus ning sellele vältimatult slepiks haagitud iroonia – sama hästi ka küünilisus – on kujunenud nüüdisluule noore põlvkonna jaoks kuidagi väga implitsiitseks, sellest lähtub siis ka mõneti automaatne ootushorisont või tolle luule ühist paati ehitav tundmus. Paavo Piik on samuti öelnud: „Ehk tundub vaid mulle nii, et ümberringi on küünilisust väga palju. Suured narratiivid on ennast kuidagi tühistanud, ilukõne, milles pole kübetki irooniat, tundub linnakontekstis kohatu. Kui sa tahad usutavalt kirjutada, pead esmalt suutma kirja panna küünilise poole, et siis sinna kõrvale midagi lootusrikast ehitada” (EPL 10. V 2008). Loomulikult ei hakata „Lakooniaski” ühtegi suurt narratiivi ehitama, vaid esile tulevad ikka needsamad implitsiitsed motiivivõrgustikud ning rõhuasetused. Ent ometi leidub selles luulekogus midagi, mis liigselt aimatavasse tõlgendusse (või sõna taas korrates: implitsiitsusse) omad lõhed tekitab. Luulemina ei saa võtta kui tõsist salvajat või väikest mässavat sarkastikut, kuivõrd ei loodu pehmeimatki uskumist, et autor ise oma sõnavõttudesse tõsiselt suhtuks. Pigemini võib tabada vaikset distantsilt irvitamist ja muhedat muigamist, vaatepunkte on asetatud kord õiget pidi, kord neid kummuli pöörates („veel on vabu kohti üksindusele / võtad plastikkahvli ja toidukarbi / säilitusained hoolitsevad / su keha säilimise eest / ennast hävitavana”, lk 40). Pea peal või mitte, Piigi nägemismeel on erakordselt ergas ning fikseerib – rohkem või vähem nihkeliselt – hetki, pilte, mis argikeskkonnas niivõrd tavalised, et üldiselt nähtamatuks muutunud. Ometi tasub näha ja üles tähendada – lakooniliselt, täpselt, ammutades tuimunud igapäevisse kirgastava toimega taasavastusi. Staatilised olukorrad omandavad seeläbi ärksalt tuikleva elavuse, kuhjates näiteks muidu peletavalt väiksuses ning passiivsuses viserdumise väljenduste üle mõttelist lisaväärtust.

Mõneti võib ses luules näha (kafkalikku) tundmust, kuis inimese väiksus aheldub ametnikkude bürokraatias („ja röökivad masinad teevad meie nädalatest koopiaid / ja sündmuste protokollijad klõpsivad tühikuid”, lk 11), ent Piigi puhul on iroonia ja seega ka distantseerituse välgatus teravamalt tunnetatav – aheldatust teadvustatakse, ent sellest lahtirebimise püüd on väljendatud liig räigelt, et tekstiliselt mõnd nukrusnooti aimduks. Kui Piik kirjutab (lk 13), et „eesmärgiks on tagasi saada hing”, siis on see ometigi õigustatud fraas, kuivõrd eksistentsiaalselt on inimese hing nüüdisühiskonnas piisavalt problematiseeritud ning samaväärselt on küsitav indiviidi vaimse olemise võimalikkus. Nõndaviisi ongi loogiline, et seesugused teemapüstitused loomes järjestikku ilmnevad, kuna looming kui muu hulgas ka marginaalsust hoomav tõotab leevendust nimetatud küsitavustele vähemalt isiksuse tasandil – eriti niivõrd kindlalt määratletavas linnaluules, milles kohaselt võõrandumist, üksindust ja muid kurvemaid alatoone. Mis siis antud juhul ei tähenda sugugi seda, nagu käsitletav mõnd haledamapoolset isiklikku teraapiat teostaks. Näiteks läheduse tunnetamise vajadus on Piigile ühtmoodi oluline, ta püüab luua sildu kahe maailma, argise ja vaimse vahel, teadvustades, et vahest ei olegi see üldse tarvilik ja ka mitte eriliselt võimalik; ent see kõik ei põimu maitsetuks leiguseks, vaid väljenduslaad oma peenelt pilkava hoiakuga seisab kindlapõhisel ning argumenteeritud alusel, võimaldamata öeldu toetuspinda õõnestada, seejuures eitamata, et isiksuse projitseerimine lähtub siiski pelgalt üksiktasandist ning teiseste kogemuste – mis irdunud võimalikust ühtsusest – järele igatsemisest.

Paavo Piigi luuletajamina näeb olemasolu irooniaid ja paradokse äärmiselt klaarilt, ent mõneti võib lugejale turgatada, et seda laadi poeetiline nägemine ei paku ses suhtes midagi uut, et sarnased olukorrad ja mõttelaadid on varem (traditsioonis) juba paljuski kajastust leidnud. Küsigem selle mõttega – nagu saab mööndusteta pea kõige kohta küsida –, kas „Lakoonias” (või minugi poolest ka „Kummuli linnades” või kus tahes) üldse midagi uudset ilmneb, kas pole tumedamais toones irooniat ning nõelteravalt sarkastilist tõde juba omajagu väljendatud, kui kaugele üks rahulolematus, skepsis või mis tahes nägemus minna võib, kuniks selles ka midagi lugeja jaoks rikastavat leiduks. Samas ei saa lugeda autori miinuseks seda, et tema tunde- ja mõttelaadid leiavad kajastust just nüüd, kui selletaolisi juba varem trükivalgust näinud – sest autor on oma keskkonda kohaselt tugevasti sisse kasvanud ning tunnetamine on õigustatud, adekvaatne, võib-olla lausa ainuvõimalik. Seega kiirgab Piigi „Lakooniast” värskust, mis vahest avaldubki tolles lakoonilisuses. Ilma liigse enesekesksuse ja sõnadeta kõnelemine ja luuletamine, mis väljendab samaaegselt siiski ammendavalt tähenduste ja olemiste viirastumisi – seda ei ole nüüdisluules küllastumiseni. Siinkohal tuleb Piigi kasuks mainida ka tema vaatevälja erksust ning eredust, sest luulemina pilk fikseerib ometi miskit, mis senini veel tabamatuks jäänud.

Luulekoguna on „Lakoonia” igatahes terviklikum ning ühtsem, kui oli „Kummuli linnad”, ent nii mõnigi asi on endistviisi kummuli – hääs mõttes. Ajaga muutumine väljendub muu hulgas ka fraaside, mõtetega mängimise juurdetulemises ning on iroonialegi mitmemõttelisuses kvaliteeti lisandunud. Piigi luule korraga loob tegelikkuse pidevuse ning lõhestab selle, tekitab reaalsusega iroonilise lahknevuse. Vältimatu on ajutine mäng ootuste loomise ning tähenduste tühjendamise vahel – ometi ei ole mäng ette ära mängitud, vaid pakutava situatsioonilise võimalikkuse pealesurumatusest tingituna on igasugune vabamäng ahendamatult valikuline, toimides sedapuhku muidu tumedafoonilisse argipäeva vaimustava pinevuse lisamisena. Eeldades otseütlevust, võib järgmise reani jõudes sattuda tähendusmängude labürintlikku pöörisesse, kus iga allusioon võib olla pöördvõrdelises seoses oma algse seletava kontekstiga: „ja siis on mõned õhtud / kus nõelu on nii palju et / ei suuda neist leida heinakuhja” (lk 42).

„Lakoonia”, on üsna iseloomulik tänapäeva ajaluule, vahetust olevikust lähtuva iroonilise pilgu jäljed vaatlusväljadel, selle tekstiline tasand kannab välja funktsiooni, mida pealkiri manifesteerib – Mõtteavaldused on täpselt nii lühikesed ja tabavad, et mahutavad kogu idee tuuma ning välistavad liigsed tähemärgid. Samas ei tähenda napisõnalisus, et tekst ei voogaks mõnusasti.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming