Lahti pillatud reisikohver

Mathura

Aime Hansen saavutab suurima veenvuse siis, kui räägib endast ja oma muljetest, loomata fiktiivseid tegelaskujusid ning pakkumata välja järeldusi.Eesti piirid on nüüdseks olnud avatud juba pea paar aastakümmet, ent ometigi on sellest vaid paar-kolm aastat, kui eesti kirjandusmaastikul lahvatas reisikirjade buum. Mäletan tollal arutlust, et küllap ilmub aja jooksul ka teoseid, kus reisikogemus ei edastu pelgalt rännukirjelduse, vaid ilukirjandusliku konteksti ja ainesena. Aime Hanseni raamatuga „JaipurDelhi-Himaalaja: reisikohvrist leitud lood” on seesugune unistus teoks saanud. Kuigi raamat  kajastab autori isiklikku reisikogemust, on valdavas osas tegu siiski ilukirjandusega, autori loodud tegelaste ja sündmustikuga. Seesugune idee – reisi kirjutamine novellideks – on iseenesest suurepärane, ehkki ei saa öelda, et see oleks eesti kirjanduses läbinisti uudne. Võib ju mõelda näiteks Uku Masingu „Rapanui vabastamisele”, mis sest, et Masingu reis oli vaid mõtteline.   

Reisikohvri kihid: India tutvustus

Hansen püüab oma uue raamatuga haarata korraga mitut tasandit. „Jaipur-Delhi-Himaalaja” on ilukirjanduslikust elemendist hoolimata ennekõike reisikiri, kus püütakse tutvustada eesti lugejale kauget maad, selle kultuuri ja tavasid – valdav osa raamatu lugudest  toimub Indias. „India on sellepärast huvitav maa,” kirjutab ta, „et siin rulluvad inimeksistentsi äärmuslikud võimalused lahti nagu hiigelkangas, issanda mitmepalgeline loomaaed särab täies hiilguses. Läänemaailmas on inimelu kaduvuse ja ajutisuse aspekt tihti roosa kreemivaabaga üle võõbatud. Indias aga on inimeksistentsi ajutisus ja haprus, sünd ja surm kogu aeg otsekui peo peal, silme ees nagu lahtine haav. Füüsiliselt eksisteerivad äärmused  tihti üksteise kõrval, näiteks on vaeste hütid ehitatud otse jõuka maja esikülge varjava plangu äärde” (lk 96).

Inimesena, kes ümmarguselt poolteist aastat oma elust Indias veetnud, võin kinnitada, et paremat sissejuhatust Indiasse on eestlase jaoks raske välja mõelda. Tabav on Hansen veelgi: „Ma tean mitmeid inimesi, kes ütlevad, et kui sind huvitab eksootika ja hinduism, on parem minna Sri Lankasse või Indoneesiasse, kultuur on sama, aga kõik palju  puhtam ja meeldivam. Aga ma ei ole sellega nõus. Indias on midagi erilist, mis teeb Indiast India …” (lk 389).

Oskuslike ja täpsete mõtiskluste ning kirjelduste kõrval jätab raamat tervikuna aga siiski kiirustamise mulje. Juba puht tehniliselt leidub raamatus palju vigu – kummalisi või valesid poolitusi, kirjavigu, Delhi kirjutatakse vahel Dehli jne. Eksimine on inimlik, ent „JaipurDelhi-Himaalaja” puhul jääb mulje, et üks  tööetapp, nimelt korrektuur, on majandussurutise tingimustes tegemata jäänud. Seda kinnitab ka siin-seal leiduv keelekasutus – „naised ka abielus olles kuumad seisavad” (lk 28), „mulle meeldisid need pikad sõidud mõlkis, kulunud värviga linnalähedases bussis” (lk 377, minu kursiiv).

Selgusetust on ka india nimede transkriptsioonis – nii näiteks kasutab Hansen inglispäraseid vorme Rajasthan või Arjuna (häälduvad kui „Radžastan” ja „Ardžuna”),  samas aga eestipärast eeposenime “Ramajana”, mida oleks õige hääldada teise loogika alusel, s.t nii nagu kirjas. Kõige kurvem on aga see, et ka taustauuringus ja kultuuripädevuses näib raamat kiirustatud, kohati ebatäpne, ja kohati lausa ekslik. Nii näiteks räägib raamatu avaloos pereproua oma dhoti’st, mis on kaenla alt rebenenud, kuigi dhoti on hoopis meesterahva rõivas ja seda kantakse alakehal. Loos „Pimedus” kirjutab  Hansen Brindavani linnast (eksides kogu loo vältel linna nimekujuga, mis on nimetavas käändes Brindavan – sagedamini kasutatult küll Vrindaban või Vrindavan, mitte Brindavani) ja kirjeldab kuidas „me ronisime üles ja istusime ülemisele trepiplatvormile, et linna vaadata” ning „inimesed istusid templi pikkadel kitsastel astmetel nagu kuivas kuumas tuules pudenenud lehed, mõtisklustesse või palvetesse süüvinud”. Tegelikult on Vrindaban  madala hoonestatusega linn, kus pole sedavõrd kõrget templit, et selle treppidelt üle linna näha. Pealegi puudub krišnaistlikus traditsioonis komme palvetada templi astmetel. See tekitab küsimuse, kas autor on kirjeldatud paigas ikka olnud või põhineb kirjeldus pigem oletuslikul kujutluspildil.

Ja mis veel krišnaismi puudutab, siis kummaline on ka leheküljel 376 edastatav mantra, mis peaks tegelikult algama „radha-vrindavanadhishe, karunamrita-vahini”.  Raamatus leiab paraku kahe rea kohta kaks viga, mistõttu oleks ehk ausam olnud võõrkeelne palve välja jätta. Puudulik taustatundmine avaldub mujalgi, näiteks loos „Saadi.com” kirjeldab Hansen kšatrijate kasti kuuluvat perekonda, kellele kuulub hulk kauplusi, ehkki tegelikult kuuluks igasugune kaupleja vaišjade kasti. Loos „Jaipuri katused” sööb üks peategelasi Abhinav aga tee kõrvale „oranži läbipaistva kringlitaolise  maiuspala”, mis annab tunnistust, et autor pole teadlik kirjeldatava maiustuse tegelikust nimest – ükski hindu ei kasutaks nii pikka ja ebamäärast kirjeldust.

Võib muidugi öelda, et selline ebatäpsus detailides on teisese tähtsusega, oluline on sisu, ja mõnes mõttes on selline argument kindlasti õige. Samas on sümpaatne, kui taotlus ja teostus üksteisele vastavad. Kirjutada raamatutäis lugusid, mis leiavad aset Indias, pretendeerib aga paratamatult  selle maa põhjalikule ja pädevale tundmisele. Eelnimetatud Masingu „Rapanui vabastamine” on siinkohal huvitav paralleel, sest kuigi Masing polnud toda paika külastanud, on kinnitatud, et tema kirjeldused on uskumatult täpsed.     

Ilukirjanduslik taotlus 

Ent, nagu öeldud, on Hanseni raamat ka muud kui reisikiri. Autor on raamatus „Jaipur-DelhiHimaalaja” püüdnud jutustada lugusid, kõneleda inimeste saatustest, õnneotsinguist ühiskondlike keeldude ja käskude keskel, siinseal kõneleda ka teispoolsest maailmast, mis siinse reaalsusega märkamatult põimub. Usk müstilisse näibki olevat raamatu üks kesksemaid sõnumeid ning parim näide on kindlasti „Lumi”.

Teine teema, mille juurde Hansen korduvalt naaseb, on naise võrdõiguslikkus, täpsemalt tema rõhutus ja vähene vabadus india ühiskonnas. Vahest kõige drastilisemalt avaldub see loos „Saadi.com”, kus Hansen kõneleb hindu naise positsioonist: „Kui ma mõtlen india abielust, siis ühest küljest näen noid hiiglasuuri pidustusi jääskulptuuriga keset luksuslikku aeda ja tulevärki ning teisest küljest näen ma ühe väikese tüdruku teekonda tuleriidale. Minu välismaa sõbrannadel on selliseid asju  vahel raske uskuda. Aga see on tõestisündinud lugu, mitte õuduslugude kirjutaja väljamõeldis” (lk 129). Naise ja mehe roll peres on Indias kahtlemata hoopis midagi muud kui läänes: olla abielunaine või abielumees ongi ennekõike just roll, teatud kohustus ja märksa vähem romantika või sõprus. Samas on naise rõhutus sellise ühiskonna kontekstis üksjagu leierdatud teema. Lihtne on võtta üksikud näited ning  järeldada nende põhjal midagi sajanditepikkuse kultuuri kohta, mis tihti oma ehedal kujul polegi säilinud. Hansen näib küll aimavat, et kõnealune teema võib vaatepunktist sõltuvalt paista üsna erisugune: „Keegi kolmas ütles, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus Euroopas on tihti näiline – ka Läänes on naine sageli üksnes objekt, mis minema visatakse, kui isu täis saab. Mulle näib, et Indias on naine palju suurema au sees, ütles too isik, kelle nime ma ei mäleta. Veider, kuidas kõik paistab teiselt poolt vaadatuna. India tüdrukud jälle vaatavad Lääne poole ja ning kadestavad Lääne tüdrukuid nende näiliselt piiramatu vabaduse pärast” (lk 153).

Samas võinuks Hansen sati’st ehk naise tulleastumisest rääkides mainida tasakaaluks selle tava (mis nüüdseks on minu teada Indias seadusega keelatud) taga seisvat legendi, mis naist ja tema armastuse siirust mitte ei alanda, vaid ülistab. Sedasi ilmneks hästi, et hilisema  aja õuduste taga on ühe traditsiooni mandumine tühjaks ja vägivaldseks kestaks. Mõnevõrra pealispindseid või ekslikke järeldusi teeb Hansen veel. Näiteks loos „Savitriga” kirjeldab ta, kuidas Delhi kinos jääb keset seanssi film katki ning ekraanile ilmub kiri „Sul on käes aeg minna popkorni järjekorda”. Sellest järeldab Hansen, et „eks ta ole, kaks tundi ilma söömata on india rahva jaoks pikk aeg” (lk 382), teadmata, et samasugused popkornipausid  on ka mitmel pool Euroopa kinodes ja nii ei ole tegu mitte india rahva eripäraga, vaid läänest tulnud tarbimissunniga. India lugude keskele on Hansen raamatusse paigutanud ka mõned lood, mille sündmustik hargneb väljaspool Indiat. Nood ei ole iseenesest millegipoolest vähem huvitavad – kui välja arvata „Muda”, mis reisiloona muutub tüütult venitatud ajaleheartikliks, ilukirjandusena aga ei saavuta hoomatavat sõnumit –, ent nende  pikkimine India temaatika vahele mõjub forsseeritult ja jätab kaalutlemata mulje. Needki on näide raamatu liiga kõrgest eesmärgist: olla korraga reisikiri ja ilukirjandus, India ja mitte-India.

Aime Hansen saavutab suurima veenvuse aga just siis, kui räägib endast ja oma muljetest, loomata fiktiivseid tegelaskujusid ning pakkumata välja järeldusi. Nii on raamatu parimaks palaks mu meelest lugu „Kärbeste elu ehk Muusika”, mis on suurepärane  lugemine igaühele – eriti neile, kes mõtlevad Indiasse rännata, ja äratundmise mõttes ka neile, kes seal juba käinud või elanud. Raamatule oleks siiski kasuks tulnud nii põhjalikum selektsioon, toimetamine kui ka taustauuring. Neile, kes otsivad eksootilise värvinguga ajaviitelist lugemist, peaks Hanseni raamat sobima hästi. Teistele, kes tahaksid lugeda usaldatavat ja sisusügavat India käsitlust, valmistab „JaipurDelhi-Himalaaja” aga suure tõenäosusega  siiski pettumuse.