Läänemeri kui Idameri

VIIVI LUIK

Kõik, kes on mereteed mööda Soome või Rootsi poolt Tallinnasse sõitnud, teavad, kuidas merest kerkib Euroopa rannik, sest jah, sealtpoolt tulles on see tõepoolest mandri-Euroopa rannik.

Koos rannikuga kerkib merest linn. Mitte Visby, mitte Lübeck, mitte Husum, mitte ka Danzig ehk Gdańsk, vaid linn, mille torne nähes on raske uskuda, et see pole ammu enam Reval, vaid on Tallinn, mis alles kahekümne kuue aasta eest oli okupeeritud linn, mida ma ise olen oma romaanis „Ajaloo ilu“ kirjeldanud: „Kus mujal kasvab veel nii hirmuäratavat umbrohtu ja nii äraneetud võililli kui maakaardilt kadunud riikides Läänemere ja Doonau vahel!

Umbrohi ja võililled purustavad tänavakatet ning trepiastmeid, hauad vajuvad nende raskuse all maatasa, nad lokkavad isegi räästarennides ja katusekivide vahel. Katused sajavad läbi, kassid ja pätid kusevad trepikotta, läbi mitmekeelse kurbuse paistab kaugele Läänemerele üks kirikutorn. Linn nagu viirastus või surnute saar …

Metsikutele kivistele randadele ilmuvad kaks korda päevas sõdurid, seatud ajal, relvad ja verekoerad kaasas. Kord on kord. Tak položeno. Ordnung muss sein“.

Täna kõlab see nagu mõni ennemuistne jutt. Paljusid nendest, kes seda siit lugema juhtuvad, polnud tollal olemaski, või olid nad nii väikesed, et ei mäleta suurt midagi.

Ega ma sellest ei räägikski, kui ma arvaksin, et seda mäletatakse!

Kui alguse juurde tagasi pöörduda, siis võib öelda, et aastatel 1940–1991 võis lääne poolt tulles näha, kuidas sellest merest kerkib tükk okupeeritud mandri-Euroopat. Seda meenutades ei maksa unustada, et lääne poolt vaadates on meri, mida me iseenesestmõistetavalt peame Läänemereks, tegelikult Idameri. Ja et ainult idapoolselt rannalt võib näha Läänemerd.

Olen okupeeritud mandri-Euroopa rannikut ise näinud Läänemerest kerkimas, muidu ma ei räägiks. Käisin 1979. aastal elus esimest korda Rootsis ja nägin oma silmaga raudset eesriiet, mis polnudki poliitiline termin ega luuleline kujutluspilt, vaid koosnes täiesti reaalsetest NSV Liidu sõjalaevadest, mis seisid halli punktiirjoonena piki Läänemerd ja lõikasid mere pooleks. Sellest hallist punktiirjoonest läbi sõitmine oli sõna otseses mõttes teise maailma minek ja teisest maailmast tulek.

Siin on kohane meenutada, et enne välismaale sõitmist võeti tollal vereproov ja nõuti arstitõendit. Täideti ankeet. Tavaline väike reis muutus hoopis millekski muuks. Sõideti Idamere rannalt läbi raudse eesriide Läänemere rannale. Ja tuldi Läänemere rannalt läbi raudse eesriide tagasi Idamere rannale. Koju.

Kodus ootas mind tookord särav suvepäev Vormsi saarel Rälby rannas, Brežnevi impeeriumi verekoertega valvatud läänepiiril, kus ujuma minek oli keelatud. Ujumas käidi siiski kogu aeg. Soldatid vaatasid selle peale tavaliselt läbi sõrmede.

Kuid teadmata põhjustel ilmusid sel päeval ebatavalisel kellaajal randa kaks närvilist püssimeest koertega. Kui nad ujujat ehk mind vees nägid, tõid nad kuuldavale oma kroonukeelse võlusõna: „Stoi! Streljat budu!“ Ehk: „Seis! Muidu tulistan!“

Mind see lõbustas. Ma ei võtnud kroonu käsku tõsiselt ega teinud väljagi.

Kes teab, mis draama või tragöödiaga minu kuraasikus oleks lõppenud, kui minuga koos poleks sel päeval õnnekombel rannas viibinud mu mehe-ema, eestiaegne daam, kes oli näinud Tallinna põlemist ja olnud põleva maja all keldris lõksus, kes oli näinud Vene soldateid ja küüditajate troikasid ja teadis, millega nende hoiatus võib lõppeda. See teadmine oli jäänud alatiseks tema lihasse ja luusse.

Sellepärast hüüdis ta mulle meeleheitlikult kätega vehkides, et ma kohe veest välja tuleksin. Sellel suvel tema enam oma jalga mere äärde ei tõstnud.

Täna ja siin tundub see kõik tõepoolest nagu mõni Eesti rahva ennemuistne jutt. Kui see poleks minu endaga juhtunud, tunduks see mulle niisama kauge nagu Ümera lahing või Põhjasõda.

Seda enam, et aastaid hiljem sealsamas Rälby rannameres, Idameres ujudes olen avamere poole vaadates vaadanud ühtlasi ka oma Helsingi ja hiljem ka Stockholmi kodu poole ja teadnud, et seal üle mere, Läänemere ääres, on minu laud, minu raamatud ja paberid ja ripuvad kapis minu riided.

Olen lugematuid kordi sõitnud õhtul Stockholmist välja Läänemerele ja hommikuks jõudnud Idamere äärde Tallinnasse. Ja vastupidi. Oleneb sellest, kummalt kaldalt välja sõita.

Kõik, kes välja sõidavad, ei pruugi kohale jõuda.

Seda teadis vanasti iga merelemineja ja seda tuletas meri 1994. aasta sügisel nii Lääne- kui ka Idamere ääres elavatele rahvastele jõuliselt meelde. Olenemata sellest, et oli XX sajand ja arvati, et uute põlvkondade laevad on surmakindlad. Siis nähti, kuidas suur laev, tehnikaime, läks põhja nii, nagu laevad kõigil aegadel on põhja läinud.

Korraks puudutas sõna „saatus“ kõiki mereäärseid rahvaid ja tuletas meile meelde, et vesi pole lihtsalt vesi, vaid on üks neljast algelemendist, mille üle pole inimesel võimu ka XXI sajandil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht