Lätlase ulg

J?n Rooste

Ka läti luule võib olla ohtlik.  

Juris Kronbergs. Maa-alune luule. Tõlkinud Guntars Godiņš ja Livia Viitol. Loomingu Raamatukogu 2007, nr 6. 80 lk.

 

Olid ajad kui Hunt Ükssilm

ei olnud Hunt Ükssilm

Siis ei hüütud teda Hunt Kakssilmaks

vaid ainult Hundiks

  Juris Kronbergs (lk 62)

 

1.

Eesti-Läti suhted on sel kummalisel ajal, mil kõneleme, kuidagi lõdvad, too kultuurisildki kitsuke: seisab tugevamini pigem inimlistel kontaktidel kui miskil mõtestet, filosoofilise vundamendiga riiklikul tegevusel, sama köie vedamisel. Ei ole naljalt niisama kerge leida Eestis kohtagi, kus läti keelt õppida: mis suhtest läti kirjandusega siin saakski juttu olla? Loomingu (vt nr 9, 2006) huvi lätlaste vastu ning Kronbergsi tillukese tõlkevalimiku ilmumine LRi väärikas sarjas on nagu hüüdja hääl kõrbes. Ent kus on see, kes ristiks meid läti kultuuri tulega? Kuigi Guntars Godiņš ja Livia Viitol oma siiras usus on veenvad, nende tõlked nagu kogudusest teise vahendet kirjad… Jah, kes sobikski paremini tooks hääks kuulutajaks vajadusest millegi enama järele kui mitte Juris Kronbergs, sümboolne mees – ehtne Euroopa poeet tolle sõna kõige paremas (mitte hambutus impressioonpoeesias ärailatset) tähenduses, välisläti poeet, kel pole ametlikult ja teadlikult olnud muud rahvuslikku identiteeti lisaks läti omale. Ning muud südametunnistust lisaks eurooplase omale. Esimest korda lugesin teda põhjalikumalt Māra Rozītise tõlkes inglise keeli. Tollele kõnetavale ja hästi terviklikule kogule (“Wolf one-eye”, Arc Publications, 2006 – “Hunt ükssilm”, väike valik sest ilmub siingi vaadeldavas kogumikus) kirjutas muide saatesõna Jaan Kaplinski, teine vaimne ilmarändur.

 

 

2.

Mul on miskipärast tunne, et hea euroopalik metafooririkas luule ongi oma olemuselt pagulasluule, kultuursete härrasmeeste ja daamide kuldaväärt harrastus vaimses või füüsilises paguluses/pagenduses, lõputu maailmaparandusprojekt ning väljapeetult (kodanlikul kombel) boheemlik mäss, mille käigus minnakse Euroopasse teed jooma (lk 13), sekka näpuotsaga väärikat poliitilist ebakorrektsust ja kodumaatust:

Ja järsku ma vihastasin selle peale, / et Rootsi pole Lätimaa (lk 15). Esmalt tähendab säherdune luule oma klassikalisel kujul küsimist keele järele, oma keelemissiooni ning keelekandjastaatuse erilisuse tajumist – eks sellest kõnelnud mõnigi literaat ka meie kirjanike liidu viimasel koosolekul, eks sellele tugine ka soov ja nõue, et kirjaniku positsioon ühiskonnas oleks kõrgem, vajadused sama enesestmõistetavad kui profisportlaste või teatraalide või riigiametnike ülalpidamine. Muidugi, miks peaks ametnike ja poliitikute juhitud (olgugi et demokraatlikus) riigis tahtma keegi toetada valdkonda, mis olemuslikult propageerib ja soodustab, kasvatab dissidentlust, vaimlis-keelelist diversiooni ja mõtlemis-, analüüsivõimet? Sest analüüs, mõistmis- ja keelevõime on ometigi ohtlikud, neist pärineb asjade järele pärimise idu, kahtlus ja kriitika sellistena. Kus on keel? / Grammatikas, sõnaraamatus, õigekirjutusõpetuses?/ Sinu sabotaažis vaimse laiskuse vastu. (Lk 59.) Kronbergs ju kasutab siin sõna “sabotaaž” – see on teadlik ja tahtlik, see on peaaegu üleskutse, sest mis kõlab jälgimalt, kui too vastandatav “vaimne laiskus”? Ning ennastki hoiab ta ärkvel ja valvel (mis siis, et vahel unenäolises ilmas). Ta küsib eneselt: Aga mis keeles Sa unistad? (lk 17). Jätame hetkeks selle välisläti poeedi eksistentsiaalse ja puudutava mure. Mis keeles unistame täna meie, mis keeles unistab Eesti Vabariik, võiksime me oma tiigist praegu küsimuse krooksatada. Ja paraku teaksime muidugi vastust. Vastust, millist Kronbergs ehk ei tahaks anda: tänane Eesti (ja eks tänane Lätigi) unistab raha keeles, sest selle alfabeet on meil une päält selge. Jah, raha keeles kirjutatakse see luule, mis jääb läti ja eesti kultuurisillal tõlkimata. Sest pole vajagi, ta on end juba ise tõlkinud…“Riia 4-ever” ütleb: Ja täna võib-olla ma ainult kõnnin mööda linna / vastu tuleb noori, vanu, läti ja vene keeles / rääkivaid. Noorukeid, kelle pilk küsib / kas ma respekteerin nende roosasid unistusi // Argipäevarealism nagu teivas / mille ümber linnaelanikud kogunevad / nagu indiaanlased tootemsamba ümber (lk 33).

See on ju teatav viisakalt, aga halvasti varjatud solvang argipäevarealismi pihta! Sest argipäevarealism on ju toosama raha, kõlisev-kilisev kuld, mis muu. Just: ilmselt nagu kuldvasikas käsutahvlitega võrreldes! Ja siit hakkab end avama tõsiusklik poeet, luuleusku mees. Kuldvasikasulataja.

 

 

3.

Luuletuses “(Riia: võõrastemajas)” kirjeldab Kronbergs end nii: Kes ma siis olen?/ Lahustuv vaatleja / äsja ära vaadanud Vägivalla-ajaloo –

/ Ajalooteatris? / Või segadusse sattunud kärbes Vene akna vahel Läände? (lk 26). Vabadusvõitlejat, mässajat siin otse pole, on “lahustuv vaatleja”, “kärbes”. Kuigi peaks olema hunt (mulle meenub, kuidas Tõnis Mägi kord Göteborgis Eesti majas käristas saalitäiele pagulastele: “üksi sa rännanud võõramaaradu…kodutu hunt…”, mis siis õhus vibreeris!) – Hunt Ükssilm, alistamatu metafüüsiline indiaanlane. Aga ei, muidugi on ta siin olemas. Mõne poeedi vabavärss olevat lohakas ja ülbe, aga – nagu märgib Lauri Sommer Loomingus nr 3 läinud aasta luulet vaadeldes – säärane laad võib staatuse tõustes loomulikum tunduda. Kronbergsil oli välisläti kogukonnas alul selline positsioon nagu väliseesti kogukonnas Kalju Lepikul või Ilmar Laabanil, kelle julgemaid kirjatöid õige pika hambaga katsuti või üldse katsumata jäeti ning teistele tungivalt sama soovitati. Mis aja edenedes osutus muidugi veaks, sest just neis prigises-pragises too elava kirjanduse tuli, mis suutis üle elada keerulise aja, mitte muutuda kodumaatuse reliktiks. Kronbergsi mängulisi tekste nimetati koguni antiluuleks, viimati kuulsin seda mõistet kasutatavat põhjanaabrite juures, kui kõneldi nende tänasest rämepoeedist-naturalistist Tapani Kinnunenist. Meil on toda juba anakronismina ja möödalugemisena mõjuvat terminit viimastel aegadel pruugitud vist Kivisildniku ja ka Sauteri tegemiste kohta. Jah, vähemasti siin valikus Kronbergs just nimelt ei pooseta, ei ole lohakas, ta on oma vabavärsses ja kujunditihedas lõtvuses siiski üsna sordiini all ja väljapeetult poeetiline. Selles on tugev annus spontaansust, eluindu. Pea kreedolikult sõnastab Kronbergs millegi, mida parema puudumisel võiks nimetada ka luulemeetodiks:  Maailm on mulle kütus, / see, mida ma ei tunne, annab mulle vastuse. // See ei ole veendumus, see pole / nõue. Ainult miski mis asustas // mu keha (lk 19).

Mõneti ebakindlamalt liigub Kronbergs mu tundmuse järgi keelemängulisel lühiluulejääl (millele minekut ta Godiņši eessõna järgi hulljulge kevadise kalamehena õigustas oma tiheda diplomaaditööga, mis poeesiaks mahti ei jätnud), konkreetses jantimises. Kuidas see hetkiti paistab Jandli mängude või kõiksugu lühižanride meistri Ilmar Laabani kõrval? Mitte nii teravalt ja vaimukalt. On küll lennukaid hetki nagu: UUS / EU ROOPA // eesti gangsterid / vene natsid / leedu paganad / asutavad läti seltsi (lk 40). Sekka siin-sääl võimsaid kujundeid, aga ka koolipoisilikku jantimisnautlust; jah, mida suuremat ikka pihta hakata teadmisega: HAI / KUKUB // kägu luksub / orav sarapuu ära varastab / siil peksab rebast (lk 44). Võib-olla ei tundu see ta valusamalt kodaraisse sõitvate mõttekäikude kõrval lihtsalt valimikus enam sedavõrd kaalukana.

 

 

Lisaks lühiluulelaadile liigub Kronbergs siin lähedale veel ühele loomismeetodile, mis meenutab pisut ta lemmikute, sürrealistide, tehnikaid. Luuletus “Läti arvutisõnaraamatu rassismist” (lk 35) kirjeldab peaaegu valemlikult, kuidas on võimalik üsna lünkliku arvutileksikoni, õigekirjaprogrammi abil tekitada ootamatuid konnotatsioone, teha järeldusi tarkvara koostajate meeldumuste ja ilmapildigi kohta.

 

4.

Tähelepaneväärseim tundub Kronbergs mulle siiski oma identiteeditalletuses, rollimängus, rännakuil alter ego’na tsüklis “Hunt ükssilm”. Siin on paralleele ja koherentsi me luulest näiteks Johnny B Isotamme, Andres Ehini, aga ka näiteks Kalev Keskülaga… Paljutki sellist, mida ma tänapäeva kujundlikus luules hindan – just põhjalikku tegelemist ühe metafooriga, ent mitte literatuurse nokitsemise mõttes, vaid kasutades seda vaheldumisi teleskoobina ja luubina/mikroskoobina nii ümbritseva kui iseenda uurimisel. Siin saavutab ta oma maailmavaatluspüüdlustele pasliku metafüüsilise ruumi: kivid planeedid metsloomad on tähtedest / samblased künkad on loomise prügist (lk 55).

Psühholoogiliselt on säärane allegoorilist laadi enesevaatlus väga tänuväärne, sest nõnda ei ole see kõigest vuajerism ja onanism, mida selline vaba käega, aga intensiivselt kirjutatud intiimne vabavärss sageli kipub kaasa tooma (võluvaimal kujul ja sihilikult kultiveeritult nt Walt Whitmani, Allen Ginsbergi juures), vaid keerukas peeglite süsteem, mis erinevate piltide ja mõttevõimalustega vajutab lugejais lüliteid. Ja kui võluvalt kerglane tundub mõte, et lähtekoht on ikkagi too eespool kirjeldet intellektuaalne-boheemlik eurooplus: üles selja peale monteerisin metafoori tiivad / ja pähe panin ideemütsi // nõnda riietatult kõndisin mööda linna / inimesed aga ei märganud mitte midagi / ainult üks vanem daam pargis / toitis mind / mõtteteradega (lk 73). Või siis tillukeste mitteteradega, millest (koguni: milles) mõtiskles üks Kronbergsi kuulus ja andekas kaasmaalane – selliste mitteteradega, mis idanevad nüüd vahendet kujul lugejais. Jah, mis parata, armsad ametnikuhinged. Süsteemi on sattunud viga, ka läti luule võib olla ohtlik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming